Eile oli üks selliseid päevi, kus kõik läks pigem hästi (ka eksam), aga õhtul oli tunne, et vabalt oleks võinud kõik olemata olla.

Eksamist rääkides peaks vist mainima, et ma võiks ometigi teada, et kui 40 eksamipileti hulgas leidub paar asja, millest ma kõige paremini aru ei saa, siis just need piletid mulle satuvad :P Ma arvan, et see tuleneb kuskilt mu alateadvusest, kuna tunnen mitut inimest, kellel läheb täpselt vastupidi- alati tulevad need küsimused, mida soovitakse.

Igatahes eile rääkisin ma A-seadusest ja IKM kvantimismürast ja pseudojuhusliku signaali genereerimisest. Noh oleks võinud isegi hullemini minna, sest kõige kohta peale IKMi (mul ei tulnud isegi meelde, mida see lühend täpselt tähendab) ma ikka midagi öelda oskasin. Siis rääkisin ma veel π/4 DQPSK-st ja professorid rääkisid ka mulle igasuguseid huvitavaid asju ning tunnise vestluse tulemusena sain ma oma hinde kätte. Ja ma ei vaidle vastu, kui öeldakse et mind hinnati üle. Aga ma lohutan ennast sellega, et mu tegelikud teadmised olid ikka suuremad, kui ma eksamil näidata suutsin, mu halval esinemisel olid omad põhjused. Kuid lõppkokkuvõttes võib rahul olla, et õppejõud minusse nii hästi suhtusid, onju :)

See pikaksveninud sess vist hakkab juba meeleolu mõjutama. Rääkimata sellest, et eesolev ei tundu sugugi kergem. Hetkel ootan pikisilmi veebruari (kaugemale liht ei julge mõelda) ja loodan, et lumi ei jõua enne ära sulada, kui ma täitsa terveks saan. Jõulukingituseks saadud roosa, kollaste piduritega superäge kelk oleks vaja ära proovida ja suusad seisavad ka oktoobrikuust saadik kapinurgas :)