Kuhu minna LAUPÄEVAL!

Tuletan meelde, et Kuljuse juubelikontsert on juba sel laupäeval! Et noh..mind seal esinemas ei näe, kuna karkude või ratastooliga pole lavatantsus suurt midagi peale hakata, AGA vaatemäng tuleb VÄGEV, ma luban.

Kui soovite pärast suurepärast kultuurielamust klubiõhkkonnas auru välja lasta, siis minu afterpartysoovitus on klubis Balou toimub väga Rändom üritus "Halloo, viin!", muusikaelamus ka seal garanteeritud (vähemalt eelmistel kordadel on väga vinge olnud).

Lisainfot mõlema ürituse kohta on võimalik ja lausa soovitav küsida minu käest, saan niigi palju tähtis olla :D


Muidu on elu lausa naeruväärselt keeruline, tänan küsimast...

Kuljus 60

Etnagu. Laulu- Tantsupeo ajal oleme küll kole rahvuslikud ja kireme igal pool meie rikkalikust kultuuripärandist, aga muul ajal on poogen? Ei mõista mina Eesti meediat- kamp noori inimesi, kes tulihingeliselt tegelevad Eesti (lava)tantsukultuuri pärandi säilitamise ja edendamisega pakuvad välja erinevaid ideid, kuidas seda televaatajale/raadiokuulajale meelelahutuslikus(!) vormis tutvustada, aga saadete toimetajad ei vaevu meilidele vastama. Isegi eitavalt mitte. Ja isegi mitte KULTUURIuudised. Masendav.

Aga Sina, kallis lugeja, tule ikka kontserdile. Tule näe oma silmaga kuidas ligi 80 tantsijat, uues-uhkes Solarise keskuses, suurepärase juubelietenduse annavad. Seal on mida vaadata, ma luban!

Vaata ka Youtubest http://www.youtube.com/watch?v=JYqnTXZurcw

Piletid saadaval aadressil www.ticketpro.ee

lühiülevaade, ehk ei mingit trollisõitu :(

Teate mis tunne on kell 04:00 külmas sügisilmas suure kohvriga Riia poole startida?

Või kui kuuest Riia poole sõitvast, inimesi täis topitud, autost ühel kumm katki läheb ja varuratast ei ole?

Või kui sügisriietes lennukist välja astudes lööb vastu pahvakas kuuma õhku?

Või kui Muska Madeiralt helistab ja ütleb, et tema vasak hüppeliiges on nüüd isegi veel sinisem ja valusam kui minu oma kolm nädalat tagasi oli?

Või kui veini on rohkem kui vett?



Põhimõtteliselt oli asi nii, et riided lendasid seljast kohe pärast Bergamo lennujaamas maandumist ning minu puhul jäid teksad, jope ja botased kohvrisse kuni tagasi kodu poole startimiseni. Plätad ja tugisokk päevitasid jalga ning vaatamata keskpärasele ilmaennustusele nägime vaid päikest, päikest, päikest (ok, kuuldavasti olevat kord ka vihmasabinat kuuldud, kuid see on ilmselt puhas klatš ;) ). Bergamost tund aega Milanosse, sealt kolm ja pool tundi klatši Riminosse ja Riccionesse. Kõik puhas rõõm. Esimesel ööl olin igav ja väsinud.


Samas järgmisel hommikul avanesid veinipudelid juba enne kui kell 10 sai. Oma osa oli kindlasti ka suurepärasel kohviaparaadil, kust trouble-espressosid*voolas ojadena. Esimesed pudelid ei jäänud kohe kindlasti viimasteks ning nende abiga avastasime suurepärase Rannalinna Riccione turgu ning vaatamisväärsusi (oli vist ikka mõni?). Õhtul oli rongkäik, kus olime kõigeilusamad. Rahvariietes pakuti meile kotipoes ka 20% alet, puhas rumalus oli kõik need ilusad kotid ostmata jätta. Ja pärast rongkäiku...käisime ujumas(SA JU EI JULGEKS?!) ja esimeselt (ning suht ainukeselt, vähemalt minu mäletamist mööda) limonchellopudelil lendas kork. Käisime naaberhotelli aias granaatõunaraksus ning siis jätkus omaalgatuslik rannapidu, kus vette lendas (pool)alasti noormehi ja täisriietuses neide. (Köhhköhh ja minul oli ilma vees käimata kurk järgmisel hommikul valus?!)


Kolmas hommik oli San Marino päralt. Erinevalt turistidest ronisime meie (no ja eriti mina oma vigase jalaga) mäe otsa mööda metsarada. Turiste enne üles jõudmist ei näinudki- ju siis polnud see koht. Vaated olid super, aga põhimõtteliselt olime vines. Sõna otseses mõttes.** Pitsat sõime ka. Seda peamiselt selleks, et tagasi Riccionesse jõudes pastat maitsta ja taldrikul lebavat seakooti jõllitada (sest süüa lihtsalt ei jõudnud). Pärast tegid mittevigased veel trenni ja andsid esimese suurepärase kontserdi. Samuti peeti kohalike poolt filmimisväärseks veiniste eestlaste rahvuslikku uhkust oma lavaltaidlevate kaasmaalaste üle. Mingi osa seltskonnast käis vist ka stripiklubis, kus oli nii igav, et pidi ise strippi tegema. Huvitav kas sellel õhtul käisid noormehed võõra hotelli basseinis ujumas või oli see mingi teine öö???


Neljas päev. Rannapäev!!! Hommikul oli ilgelt külm, aga leidsime tuulevaikse koha. Päike säras. Päevitasime ennast lolliks. Õhtul järjekordne suurepärane kontsert meile sobival ajal. Korraldajad mõistsid meie soove (au ja kiitus!). Õhtul toimusid rannas hääleharjutused, eelnevalt visati meid hotellist lärmamise pärast välja muidugi ( v noh leedukad hakkasid vinguma).


Viies päev ja superkuulus Rimini. Ei midagi erilist. Aga seal oli vähemalt üks äge pood. Pärastlõunal päevitasime ennast uuesti lolliks ning õhtul oli hotelliga kooskõlastatud pidu koos kaerajaani ning Vana Tallinnaga (okei, vanakat joodi vist ikka igal õhtul). Hotellipersonalist oli kena meie alkoholivarusid omalt poolt täiendada ning selle eest oli neil võimalus nautida improviseeritud tantsuetendust.


Kuuenda päeva varahommikul startisime tagasi Milano poole. Maksime korraliku raha ja valisime esialgu vale rongi. Õnneks polnud hullu ning kohalike juhatusel jäi meil tervelt 2 minutit perrooni vahetamiseks järgmises jaamas. Kohalikel oli võimalik vaadata kuidas 23 eestlast oma suurte kohvritega meeleheitlikult treppidest alla-üles lidub. Aga otseloomulikult jõudsime õigeks ajaks. Siis 3.5h tukkumist rongis ning juba tervitaski meid moepealinn oma plusskolmekümnekraadise leitsakuga. Hotell oli äge- kolmeses toas neli voodit ning boonusena ekstrapikk koridor (lõpuks tundus otstarbekam toas viibides välisuks lahti jätta, et ei peaks pidevalt seda avamas käima); sisehoov töötas moodsa kommunikatsioonivahendina ning allkorrusel mängitavad Eesti rahvaviisid kostsid meie tuppa suurepäraselt. Samal õhtul said läbikablutatud mitmed vaatamisväärsused (oh, Duomo!), ahhetatud tippdisainerite butiikide ees ja lihtsalt vaadatud silmad punnis peas. Õhtusöögiks pitsa, otseloomulikult.

Viimane, seitsmes, päev möödus minu jaoks peamiselt mööda poode hulkudes. Hommikul vara käisime mu uue lemmikkiriku (sry, Notre Dame, mis sa siis oled nii sünge :P) katusel ning nägime ka maja kus hoitakse Da Vinchi Püha Õhtusöömaaega. Selle nägemiseks, tõsi, oleksime pidanud mitu kuud varem aja kinni panema. Samas mina sain alles rongis eesti-itaalia vestmikku(!) sirvides teada, et see maal üldse Milanos asub (shame on me!). No ja siis läks lahti. Panime ilma kaardita butiikide poole ajama ning tõestasime ilmekalt, et naistel on selliste asjade peale kuues meel. Ilmeksimatult jõudsime õigesse kohta välja ning väisasime müüjate kahtlustavate pilkude all butiike alates Pradast ja Luis Vuitton'ist lõpetades D&G kaheksakorruselise kaubamaja ülakorruse eksklusiivse toidupoega. Kandsin uhkusega oma 5eurost kotti, mille õeraas mulle suvel Itaaliast (üllaülla) tõi :D Kogu selle "šoppamise" tulemuseks oli see, et soovi mingeid asju kokku osta ei tekkinudki. Aga tore päev oli. Õhtut sisustasid viimased kohalikud veinid ja vanakas otseloomulikult. Nalja sai. Ja pornot*** ;)

Ja järgmine päev ei olnudki nagu õigupoolest järgmine päev, sest uni vahepeal jäi kole napiks. Seega möödus bussisõit Bergamosse, lend Riiga ja enamus autosõidust Lätis minu jaoks poolunes. Eestisse jõudes sõime ühe teeäärse kohviku heeringast tühjaks ja siis oli ikka juba viimane aeg koju jõuda. Punktipealt kell 17:00 (nagu plaanitud) ületasime Tallinna piiri. Ja lund ei sadanudki!

*- trouble-espresso = topelt topeltespresso
**- Tegelt olime pilve sees ja jumala kained, aga vaevalt et neiu-kirjasaaja meid usub :D
***- kohe mitu lehekülge ;)


No ja nagu isegi aru saite, siis trolliga me ei sõitnudki. Jääb järgmiseks korraks seega :)