Lihtsalt ei saa jätta virtuaalselt välja purskamata oma üllatust, rõõmu ja tänutunnet selle üle, kui toredad inimesed mind ümbritsevad.
Augustipidustustest saadik (või ehk isegi veel veidi varem) olen pidevalt leidnud ennast mõtlemast sellele kuidas mul on vedanud. Ei suuda kohati uskuda, et MINA kellelegi niimoodi korda võiks minna. Või noh, nüüd juba suudan uskuda, kuid sellevõrra rohkem teadvustan endale seda õnnetunnet, et nad olemas on.
Oktoobriootus aitab sellele samuti kaasa - olen saanud palju abi täiesti uskumatutest kohtadest, seda isegi küsimata. Olen näinud ka nende inimeste, kellega suhtlus on harvem, rõõmu minu ja meie üle ja nende ootusärevust. Ja lisaks ilmselgele on see ilmselt parim asi selle sügishulluse juures :) Ootamatud boonused on toredad :)
