ülepäevitanud

Kui keegi veel aru pole saanud, miks ma sellel samal äraleierdatud teemal mõttetult pikkasid postitusi genereerin, siis äkki peaksin veidi selgitama- sellepärast, et ma tunnen nagu oleks mulle isiklikult ära pandud. Ma ei saa sinna midagi parata, et mul on hing haige nii eestlaste pärast, kes peavad vaatama kuidas nende pealinna lõhutakse ja nende ajalugu rämedalt moonutatakse. Kui ka venelaste pärast, kes märatsevad ja ilmselgelt elavad välja tunnet nagu oleks neid viimased 15 aastat alla surutud. Aga üsna loogiline on ju see, et kui ma pooli pean valima, siis hoian eestlaste poole. Ja oma sügavaks kurvastuseks pean teatama, et ise seda soovimata olen siiski olnud sunnitud poolt valima, sest ükskõikseks see mind ei jäta. Ei saa/tohigi jätta.

Ja tegelikult meeldiks variant kus kõik inimesed elaksid rahus. Meeldigu nad siis üksteisele või mitte, aga soovin et nad seda mittemeeldimist vähemalt välja ei näitaks. Naiivne? Jah. Olengi. Mis siis?

Aga täna on ausõna olnud palju olulisemaid asju, millele mõelda. Palju kurvemaid ka. Ja kõigele lisaks olen ma ära kõrbenud.

Ninasarvik seebiks!

Sõidan ma siis KJ-le sisse ja mis on peaaegu esimene asi, mida näen? Hehhee...märulipolitsei ümber mu vana koolimaja. Kaks bussitäit. Ja noored kantpead kihutavad põlevate silmadega mööda linna ringi. Auto auto järel.
Keegi ütles, et Jõhvis plaanitakse Tõnissoni monumenti veoautoga rammima hakata. Emme ei lubanud vaatama minna.
Aga meri on alles. Ikka sama suur ja rahulik ja hea.

Aga see, et edgar savisaar püüab väita nagu oleks kogu toimuvas süüdi oravad, on haige. Haige ja nõme ja rõve ja ropp ja kole ja vastik ja üleüldse mõttetu. Aga sellest on juba paljud, minust targemad ja arvestatavamad, inimesed rääkinud. Mõistmatuks jääb, kuidas võib hakata ajama poliitilist jonni hetkel, kui tänavatel märatsevad sajad hullunud inimesed? Ise tahab veel linnapea olla. Ei tundu küll, et linnakodanike olukord teda huvitaks. Hea põhjus Ansipile "ära panna", sest valimiste ajal normaalse konkurentsi tingimustes KE seda ei suutnud. Parastada selle üle et OMA linna kodanikud, OMA linna kaupmehed peavad märatsevate rahvajõukudega rinda pistma, OMA linna politseinikud on ööd ja päevad OMA linna tänavatel. Heh..vastik.


Aga nüüd on siis näha, kes venelastest on viimased 15 aastat käinud rusikas taskus ja ainult oodanud aega, et saaks nendele krdi eestlastele ära panna; kes on viimased 15 aastat näkku naeratanud, ise samal ajal NSVLi või midaiganes taga igatsedes. Kahjuks on neid rohkem kui ma arvasin :(

Nii kirjutasin bussis liinil Tln-KJ

Kõrvaklapid on peas. Muusika peaaegu maksimumi peal. Kõlavad isamaalised laulud, aga sellest pole eriti kasu, kuna olen bussis, mis on põhimõtteliselt täis venelasi, kes on neile ülimalt iseloomulikult kas purjus või arutavad valjuhäälselt Tallinnas toimuvat. Ja mul on ausõna tunne, et kui ma peaks veel kuulma midagi negatiivset oma kaasmaalaste kohta, siis lähen peksma. Esimesed 20 minutit jälgisin huviga oma seljataga istuvate neiu-noormehe arutelu pronkssõduri ja sellegaseonduva teemal. Lootsin kuulda kasvõi midagi, mis tõestaks seda, et nende suhtumine on kasvõi kõige vähemal määral objektiivne, aga pidin pettuma. Pealtnäha tunduvad täiesti normaalsed noored. Piisavalt vanad, et aru võiks peas olla; suhtlusmaneer/välimus/väljendusoskus vihjavad normaalsele haridustasemele jne. AGA JUTT? Sorry, kui eestlastege teemat arendades võib aina suureneva venevihkamise vahel kuulda taunivaid avaldusi ka laamendavate eestlaste kohta, rääkimata sellest, et enamus minu tutvusringkonnast leiab (või vähemalt enne reedet leidis), et selle tinasõduri-jama oleks võinud kuidagi teistmoodi korraldada,siis venelastel tundub igasugune loogiline mõtlemine kadunud olevat.

Eestlased on oma ajaloost valesti aru saanud? Tänavatel märatsemine ja rüüstamine on normaalne viis reageerida? Mis provokatsioonidest eestlased räägivad-mingeid provokatsioone pole ju olnud? Oleks et seda räägiksid mingid purjus jorsid kuskil õlleklaasi taga. Võib-olla sellepärast häiribki see mind nii palju, et rääkijad tunduvad muidu normaalsed inimesed olevat. Ja nad tõesti arvavadki nii?! Et venelastel on õigus ja et venelased alla ei anna. Kassiahastus tuleb peale noh.

Ma ju ei ütle, et Eesti riik oleks selle krdi tinasõduriga õigesti käitunud. Ja ma ausõna kohati mõistan neid venelasi, kelle jaoks see sümbol oli midagi enamat kui lihtsalt kuju. Aga hetkel on kogu see ajaloo kaitsmise teema ja melodramaatiline halamine oma sõjas hukkunud esivanemate pärast NIII võlts, et mul läheb süda pahaks.

Pettunud olen. Olen pettunud eesti-venelastes, kes ma siiamaani olin pidanud üldiselt tublideks ja toredatest kaasmaalasteks, vahel isegi toredamateks kui nii mõndagi eestlast. Olen pettunud eestlastes, kes selle juraga kaasa läksid ja tänavatel laamendasid. Pettunud selles põlvkonnas, kes ei mäleta laulva revolutsiooni aegseid provokatsioone, kui tuhanded interrindlastest venelased Toompea ümber piirasid ning „Kordan, Toompead rünnatakse” peale kohale tõtanud eestlased suutsid rahulikuks jäädes nendele pika puuga koha kätte näidata. Ja endas olen ka pettunud. Sest tunnen, et mida aeg edasi seda vähem nad mulle meeldivad. Ei tahaks olla nii nõrk ja hakata tervesse rahvusesse eelarvamusega suhtuma, kui ise tean, et nende hulgas on palju meeldivaid inimesi, aga olen. Olen nõrk ja tunnistan, et venelased ei meeldi mulle enam. Samas olen vähemalt nii tugev ega lähe nendele kahele seal tagaistmel vastu vaidlema, sest tean et nad lihtsalt ei saaks must aru (ja ma ei pea siinkohal silmas keelebarjääri) ning kasu ei oleks sellest põrmugi.

Kahju on. Kahju, et Joss pidi mulle eile õhtul helistama ja küsima kas ma ikka tean, et kodukandis on rahutused. Et nad panid Tõnissoni monumendi põlema. Et täna kesklinnast läbi sõites oli kõik katki ja ma tundsin, et mu kodulinnale on liiga tehtud. Et Eesti ei ole enam kunagi endine. Et laulva revolutsiooni ajal toimunu on nüüd unustatud ja meie kodumaa ajalugu pole enam endine. Et reedel oli kohati tunne nagu elaksid actionfilmis.

Muusikast pole kasu, nad räägivad sellest üle. Soovin, et ma ei saaks vene keelest aru.

Hullult patriootlik postitus tuli nüüd :D Tegelikult ma ei võtaks seda üldse nii isiklikult, kui alla kahe nädala tagasi poleks olnud öölaulupidu, kus T.Mäe „Palve” ja „Koit” pisarad silma tõid kui sajad tudengid nende rütmis hingasid. No olen emotsionaalne noh. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu :P

PS: Ühe õige lause ütlesid vene neiu küll- meid venelasi pole kellelegi vaja, ei siin ega Venemaal. Õige. Aga mida te siis tahate? Aga ära võiksite ikkagi minna. Saaks õhu puhtamaks.

ja veel..

..seda ka et...need eestlased, kes provokatsioonidele alluvad on veel lollimad kui venelased, kes laamendavad.


Mälupilt eilsest ööst: Kats küsib soomusauto juhilt-omanikult- "kas ma sulle takso eest kondoomides võin maksta?" - vaatsiis mis saab kui durex sponsoreerib :P

ma vist ei ole eriti originaalne..aga...tinasõdurist

Või siis ka mitte..

Tegelikult ma kirjutaks hoopis eilsest õhtust. Sellest, kuidas ma 20 min enne esinemise algust Kristiine juures olin ja trollijuht teatas, et ta edasi ei sõida. Kuidas ma siis õnnekombel(tõesti 100%vedamine) takso sain, koos ülijutuka taksojuhiga btw, ning õigeks ajaks Õpetajate majja jõudsin :) Kuidas vahepeal tundus, et ronisin sinna kohale ainult selleks, et rahvariided selga panna ja ilus olla (tagaruumis otseloomulikult, mitte kuskil avalikkuse ees), aga lõpuks siiski tantsida sain..noh..natukene ja kogemata :P

Ja siis suutis Mirr mind veenda, et ma ikka tahan minna termikaid vaatama (A) Väike hotdog ja karastusjook linnapeal ning chill Parla ees, koos jägermeistri ja läbi telefoni tehtavate ülevaadetega mujal linnas toimuvast. Pea kohal tiirutas kogu see aeg helikopter ja hoidis meil silma peal :D Siis kui (piduritel :P)jook lõpuks otsa sai(pean vajalikuks mainida, et mina jõin minimaalselt :P), varjusime sõjaseisukorra eest Parlamendi kaitsvate kivimüüride vahele ja vähemalt mina rokkisin ennast segaseks :D Täna on jalalihased haiged..võite ise teha järeldused KUI palju ma tantsisin :D Peab küll tunnistama, et kui DJ oma playlisti ei vaheta või mina oma tantsupartnerit(kellest ma vabatahtlikult ja ilma võitluseta ei loobu :P), siis varsti ei erine üks Parlamendi pidu teisest enam peaaegu mitte millegi poolest. Samas, tantsimisest mul rutiini ei teki ja niisama lihtsalt isu täis ei saa, niiet rokime edasi :D Ja siis me tahtsime veel tavalisest varem ära minna, aga välja tuli nagu tavaliselt. Pärast viimast lugu pidime veel garderoobis ja klubi ees soomusautot ootama, mis meid turvaliselt läbi politseihordide poolt valvatava linna koju transportis. Magama sain u kell viis ja arvake kui mõnusalt ebamaine oli hommikune ärkamine :D

Mis puudutab seda linnas toimunud möllu, siis minu arvates on see kole ja vastik. Ja kui ma ainult mõtlen sellele, et plaanisime Mirriga minna Vestmanisse jooki ostma, siis on mul jube hea meel, et me ei viitsinud. Niigi muretsesin natukene mõne inimese pärast, kelle arvates oli ise mässu keskmesse ronimine puhas lõbu ning täna hommikul muretsesin tagantjärele mõne teise pärast, kes ka seal oli. Ja siis on mul naatukene hea meel, et leidus täitsa mitu inimest, kes minu pärast ka muretsesid (A). Aga üldiselt on need osaliselt kinni makstud, osaliselt massipsühhoosiga kaasa läinud noored, kes laamendasid, ikka lollid küll. Ja mina ei taha enam nende vastu viisakas olla. Sellepärast ei hakka ma siia, oma siiamaani loodetavasti üsna diplomaatilisena püsinud blogisse, kirjutama eile välja mõeldud hüüdlausetest ja ebaviisakatest väljenditest. Aga kuri olen ma küll.

Juba viimased veerand tundi kõlab lahtisest aknast tavapärase tänavamüra asemel sireenide huilgamist ja helikopteri maandumismüra. Nagu wtf?! Kus ma elan??

***

Ja seda et...minu arvates tähtsustavad inimesed toitu üle..

njaaa..

No ärge andke mulle Smilersi uut plaati soojal kevadööl. Ma kõnnin ära ju. St siis seda, et kõnnin senikaua kuni muusika otsa saab. Mis tänapäeva tehniliste vahendite juures tähendab päris pikka maad, kasteate.

Eile öösel otsis sõps mulle internetiavarustest välja Smilersi "Õhus on", et ei oleks nii igav koju kõndida. Ei olnudki igav. Ja nii ma siis kõndisin kodust mööda. Õnneks ähvardas mu pleieri patarei kohe-kohe otsad anda, muidu oleksin vist kuskil Viimsis lõpetanud :P

Peaks vist mainima, et mulle kunagi vägaväga Smilers meeldis ja ma olen suhteliselt kindel, et omal ajal said kõik nende poolt üllitatud lood ära kuulatud. Pärast seda kui ma suureks sain, pole nad küll eriti tihti mu playlisti sattunud, aga mingite pubekapõlve mälestustega on see bänd küll vägagi tihedalt seotud ;P Esmaspäeval kursavenna autos mängis Mirri poolt tsiteeritud lugu ja siis tekkis tunne, et võiks äkki kuulata isegi. Kevad mõjub?!

Mis plaati ennast puudutab, siis...erinevalt viimasest kauamängivast (ainult unustamiseks), mille mõnel lood olid ikka fataalsed tagajärjed(isegi praegu ajab naerma/nutma), on valik seekord vähe kesisem, igihaljate hittidega ei hakka võrdlemagi. Muusika oli tavapärasest veidi erinev..ei oskagi öelda, mis seal täpselt oli, aga kange tahtmine tuli tantsida. Öösiti tänavatel tantsimine on ka üks asju mida ma pole tükk aega teinud :P Sõnad olid suht mittemidagiütlevad ja kokkuvõttes võib öelda, et kaks parimat lugu on raadiojaamade poolt juba katki mängitud.

Mitte et seal vahet oleks onju. Üleüldse tundub mulle hetkel, et mul ei õnnestu suhtlemine täna kuigi hästi. Ei kujuta ettegi, mis veel õhtul saab. Oh. Nii änksa-nii änksa.

r.i.p

Mul tekkis küsimus, et kui enamus kontakte mu msn-listis paneb enda nime taha kärvand lille märgi siis kui surnud on mõni kuulus kirjanik, välismaalasest ralliäss, muusik, poliitik v kesiganes veel..siis miks ei tehta seda inimese puhul, kelle tegude tõttu läks meie väikese riigi taasiseseisvumine ning võõrvägedest vabanemine tunduvalt valutumalt kui oleks võinud minna? Kas sellepärast, et ta oli venelane või sellepärast, et ta oli venelane? Noh ja muidugi on võimalus, et kõigi nende eelpoolloetletute surm läks südamesse, aga Jeltsin pole seda väärt v midagi. Iga inimese enda asi muidugi..lihtsalt mõtlesin, et miks see nii on. Mina seda märki tavaliselt ei kasuta ja kuidagi võlts tunduks seda ka praegu teha, liiatigi kui ma tegelikult nii väga loksutatud ei ole. Aga mõtlesin ma täna küll, et huvitav milliseks oleks kujunenud 90ndate algus siis kui Jeltsin poleks olnud niii ehedalt venelane oma slaavi temperamendi, keskmiselt kehva hariduse ja joomisharjumustega.

Tsiteerides Mart Helmet "Ja veel. Jeltsini surm lõpetab Venemaal niigi lõppenud demokraatia ka sümboolselt."

Päris tabavalt öeldud, kuigi oma äärmiselt pealiskaudsete teadmiste põhjal Venemaa ajaloost, julgeksin kahelda kas selles suurriigis üldse kunagi demokraatia toiminud on. Vähemalt selle sõna üldlevinud mõistes. Tõlgendamise küsimus muidugi.

Njaa..täna küsis Jan mult, et mis värk selle pronkssõduri ja 9.maiga on. Ja ma tõesti ei osanud vastata. St ütlesin küll, et seal toimuvat mingi Eesti ajalugu tutvustav üritus, mis kõigi eelduste kohaselt vene rahvuse esindajatele väga meeltmööda pole, aga..mis värk sellega on..krt seda teab..peaks vist ise kohale minema.

...

Täna hommikul oli voodist välja saamine kuidagi eriti keeruline

nädalavahetus v midagi

Ööl vastu laupäeva oli hea ilm. Jutumärkides. Ja staabi juures üritas mitte-just-väga-kaines olekus kOliver mulle selgeks teha, et ma olin neljapäeval väga purjus. Ma ei nõustunud temaga :P

Laup õhtul oli hea film. Ei pea ennast mingiks filmiasjatundjaks ja veel vähem usun kellelgi viitsimisse mu amatöörlikke filmiarvustusi lugeda, seega ütlen ainult, et meeldis. Päris hästi meeldis. No vb oleks naatukene rohkem meeldinud, kui mu varbad poleks nii palju külmetanud, aga see polnud filmi süü muidugi. Hiljem enam varbad ei külmetanud ka ;)

Pühapäevahommik oli sasipäine. Umbes kolmeks suutsin ennast Merxu juurde orgunnida ja siis oli linnaminek. Produktiivne. Kui üks pangakaart tühjaks sai ja korraks tekkiski tunne nagu mul oleks riidekapis piisavalt riideid, siis pilguheit teisele pangakontole andis uut lootust :P Pühapäevased poetuurid on kurjast, Merxu, kastead! :D

PS: Nädalavahetuse tegija (lisaks kõigile neile suurepärastele inimestele mu ümber, kes mulle vägaväga meeldivad ja kellest mulle kunagi küllalt ei saa ja kellest võiks rääkima jäädagi) oli venna poolt mulle rootsist toodud lagrits. Mmm..no ma tõesti ei saa aru, miks on Eestis võimatu head(=mulle meeldivat) lagritsat saada?! St mina küll ei ole leidnud..proovinud olen igast saasta. Igatahes ma olen püüdnud seda kokkuhoidlikult tarbida, aga pärast tänast hommikut ei kujuta ma enam ette mida ma teen, kui see otsa saab :D

palju õnne neljapäevaks

Algatuseks võiks vist ära mainida, et vanakas aitas mu jalal eile õhtul muga ära leppida ning me tähistasime oma leppimist päris korralikult :D

Mõned tähelepanekud:

*Kell kümme EI OLE klubis midagi teha. Isegi ebakaines olekus pole seal midagi teha.
*Kella kümneks tulevad klubisse meeleheitel meesterahvad ja verinoored naised. Meie kusjuures olime seda reeglit kinnitav erand, kuna meil oli vajadus ja põhjus. Khm..neil eelpoolmainitutel oli arvatavasti ka, aga kindlasti mitte selline nagu meil :P
*6-7 kiiremat tantsu mõne konkreetse tegelasega võtab kaineks. Vähemalt ajutiselt.
*Mirr sobib lavale :D Ja see vokaalide venitamine oli nunnu.."Trrääääääfik!". Ok..kõlaritele lähedal olles ei olnud niiii nunnu :P
*See mainitud noortebändi solist oli endast ikka eriti heal arvamusel :D Ja mina küll aru ei saa, miks ta sõrmusega vehkima hakkas?! Ma tahtsin ju ainult teada kui vana ta on. Kontserdi ajal tegin panuse 16-18 peale..natu panin mööda. Ja mis ta tõesti arvab, et kui ma oleks tahtnud talle külge lüüa, siis mind see sõrmus häirinud oleks?! Naiivik :D
*Eesti on väike. Liiiiiga väike. Ja vanade koolivendadega ei ole mõtet minna suhteid looma/uuendama, kui nad on joogised. Brrr..
*Diivanile ei ole mõttekas magama jääda- visatakse välja ja kogu moos :D (NB: ei ole isiklik kogemus)
*Õhupall võib katki minna ka siis, kui sa teda ainult vääga õrnalt puudutad.
*Tantsida on endiselt tore
*Kui kohal on niii palju tuttavaid, siis võib lühis tekkida- tahaks suhelda ja kõigiga korraga palun.
*Parlas mängitakse kogu aeg ühtesid ja samu lugusid, isegi järjekord on sama. (vb puudutab ainult tudengipidusid, teiste kohta ei tea)
*Kas ma juba ütlesin, et tantsida on tore. Valetasin. Veeel toredam on :)


Ja siis mulle meeldis üks reageering(mälu järgi tsiteerin, võib esineda ebatäpsusi, aga mõte jääb samaks):
- "Mis Sinu hobi on?"
-"Tantsin"
-"Mida?"
-"Rahvatantsu.."
-"Aaaaa...KULJUS! :D "

Rohkem ei viitsi. Kahetunnine ööuni ei ole just suurem asi motivatsioon silmade lahti hoidmiseks.

Btw: Täna hommikul sattus mulle trollijuht, kelle sõidustiil sarnases kahtlaselt Prita omale eile õhtul :D

niunäu

Trallalllaa..täna on mul hea meel, et mul on istuv töö. Jalg annab teada, et ei ole ilus teda täiest jõust piki maad virutada, isegi kogemata mitte ja see polevat ka vabandus, et ma ei olnud selles päris üksi süüdi. Aga õhtuks peab ta oma solvumisest üle saama ja töökorras olema, tulgu või tina :D

Ja nendel öödel, kus kuu on müstiliselt varju pugenud, jõuab mänguväljakul kiikudes rääkida ära päris palju asju, mis kiire elutempo tõttu rääkimata jäänud. Ja siis kiigult tõustes avastada, et oled seal istutud aja jooksul nii umbes kolm korda surnuks külmunud. Ja sellest mitte hoolida :)

patareijänes

Ausaltöeldes on mul juba hommikust saadik olnud tunne, et kohe suren ära. Uni tapab. Pärast varahommikust dialoogi iseendaga, mis vahepeal kujunes üsna tuliseks vaidluseks, otsustas mu tublim pool ennast siiski voodist välja ajada ja kaheksaks kooli minna ning laisemale poolele ei antud mingit valikut. Kohvi ka ei antud. St et esimeses tunnis (kus oli kohal tervelt kolm inimest + Jan, kes hilines) ma konkreetselt surin. Ning mu hilisemad jõupingutused sellest ebamaisest olekust lahtisaamiseks, mis seisnesid viie tassi kohvi manustamises imelühikese aja jooksul, ei kandnud vilja. Või noh.. mu käed hakkasid värisema ning miskipärast oli kole tahtmine patareijänese kombel ümber maja joosta. Seda ma siiski ei teinud, vaid suunasin kogu oma energia programmeerimisse. Ei aidanud. Võib teha järelduse, et koffeiinist ammutatud energia on progemise juures siiski teisejärguline. Vaat kus lops!

Aga vaatamata erakordselt nürile olekule suutsin ma kirjutada nii intelligentse programmi, mis failist raamatunimesid lugedes taipas, et lisaks Hemingwayle võiks minusugune noor naine lugeda raamatut nimega "♀", mis on kirjutatud salapärase autori poolt nimega ü, aastal 0. Ja seda raamatut pakuti mulle eesli järjekindlusega, samal ajal kui Oliveril(kellega meie proged olid suht identsed) sellist probleemi ei tekkinud.

Eripreemia saab muidugi proge, mis genereeris smiley'sid :)


phew..vaatan praegu krõllis silmadega Statakast kaasavõetud kohvitopsi, mul on kahtlane tunne, et ta jõllitab mind juba päris mitu aega. Raudselt on tegemist mingi vandenõuga. Aargh..andke abi :D

kammoon :D

Etnagu..ma ju saan aru, et olin (kesk)kooliajal selline vaikne ja tagasihoidlik, aga kas see tähendab, et ma ei käinudki seal koolis? :D

Igatahes kooli kodulehel mind vilistlaste nimekirjas ei ole. Oma lennu all vähemalt, mujalt ei viitsind otsida. Loomulikult oli lehel ka lause "Vilistlaste lehekülg on tegemisel, informatsioon ei ole terviklik!", aga sellisel juhul tekib mul küsimus, et kas see noormees, kes kodukat haldab kirjutas mälu järgi seda vilistlaste nimekirja? Sest enamus nimesid oli seal ju olemas. Või noh..kui kirjutaski mälu järgi, siis võiks endale parema mälu osta! Või info üle kontrollida! Või üldse mitte kirjutada. Lollakas :D

Aga ma lohutan ennast sellega, et Koput polnud ka, vaatamata sellele, et Kopu sai selle noormehega tunduvalt paremini läbi kui mina.


Ja üldiselt on see kodukas ka kole. Ja ma ei ütle seda ainult kiusu pärast :P

tudengipäevitamine

Mulle meeldivad tudengid. Põhimõtteliselt meeldivad. Ja väga.

Meeldib see, kui tatsad ringi rahvamassi sees ja ükskõik kuhu vaatad, igal pool on keegi, kes sulle naeratab. Ja isegi kui oledki mingil veidral põhjusel korraks nendest kõigekõigematest eemale triivinud, tunned ikka et olen ühes turvalises-sõbralikus-kergelt vindises kambas. Ja oled oma :) Ja mida aasta edasi, seda rohkem tuttavaid nägusid, seda rohkem rääkimistvajavaid asju ja suhtlemist. Deem..täiesti omas elemendis, ma ütlen :D

Esimest korda osalesin rongkäigus teistmoodi kui autokastis kõikudes. Nagu kursavennad tabavalt ütlesid- see ongi vist rohkem rebaste jaoks. Nemad peavad ennast kõrgustesse upitama, meil pole seda enam vaja (H). Nojah, tegelikult oleks ma vist ikka autos olnud, kui oleksin õigeks ajaks kohale jõudnud. Kuigi..siksiga mööda linna kihutamine on ka fun..teeme teine kord veel? :)

Öölaulupidu oli oma tuntud headuses veelgi parem. Aga kuna lood olid suhtkoht samad, mis alati, tuli seekord asukohta vahetada. Ei tea kas peaks vabandama muusikakõrgkooli ühendkoori ees, kelle seljataguse me laval konkreetselt ära rokkisime? Neeh..pigem mitte..ise on süüdi, et nad nii ägedad ei ole kui meie (tipikad..ja eriti meie kolm) :D Muidugi ei saa jätta mainimata minu debüüti räppijana ja seda, et üle pärast laulupeo lõppu olin ma läbinisti loksutatud ja üliemotsionaalne :D Mirr, ma vist rääkisin igast ilusaid asju sulle. Ma süüdistan kõiges alkoholi :P

Ja kõiges ülejäänud süüdistan ka alkoholi. Isegi selles, et ma Borati ajal pidin ennast surnuks haigutama, kuigi vahepeal oli naljakas ka jah. Ja vahepeal enne filmi oli ka naljakas. Aga..ma ei ütle mitte midagi. (plõks, Mirr :P)

Hirmuga mõtlen sellele, kas sel nädalal midagi asjalikku ka toimuda võiks :D

heh

Veider. Viimased nädal aega olen toitu ebaoluliseks pidanud ja pidevalt unustanud süüa, eile külmutusse vaadates oli kohvikoor ainuke asi, mis oli vähem kui nädal aega vana. Tegin siis väikese (toidu)poetuuri. Ja nüüd on mul paranoia- süüa ei taha endiselt, aga kogu aeg käin külmkapi juures ja kontrollin kas seal ikka on toitu juhuks kui isu peaks tulema :D

Eilne menüü koosnes siis ühest hommikusest kohvist ja lõuna paiku viru keskuse ja vabaduse väljaku vahel ära limpsitud lattest. No ei taha süüa noh. Ja kuss kõik, kes nüüd tahaksid mulle tervislike toitumisharjumuste kohta loengut pidada, ma tean kõike ise ka. Jätke mulle mu kevad :)

näuu..

Rattahooaeg on siis nüüd ametlikult avatud. Positiivsete emotsioonidega kusjuures. Kõik algas sellest, et rattakummid olid pärast pikka talve absoluutselt tühjad. Kohe nii tühjad, et ei kannatanud bensiinijaama ka sõita. Nii ma siis lükkasin oma kullakese käekõrval sinna. Ootasin veerand tundi kahe pensionärist tädikese järel, kes oma auto kumme tuunisid. Peale minu oli järjekorras veel kaks meesterahvast mingi autojubinaga, mis vajas läbipuhumist.Ütlesin neile, et nad võivad selle enne mind ära teha, sest ma ei teadnud kaua mul aega võib minna..selle pakkumise peale võeti mul ratas käest ära, pumbati kummid täis ja saadeti mind teele sõnadega "ega Sa ise vist poleks hakkama saanudki ;) ". Etnagu mismõttes? :P Noh, nad muidugi mässasid päris tükk aega..aga..loomulikult oleks ma ise ka hakkama saanud (H). Aga aitäh neile ikkagi..lahked inimesed mulle meeldivad :)

Ja keset ööd mööda raudteeliiprit jalutada meeldib mulle ka. Pikalt. Ja naerdes. Isegi kontsad ei seganud. Ja vastu tuli ainult üks rong :D

tinasõdur ja asjad

See õnnetu tinasõduri saaga hakkab ausalt öeldes ära tüütama. Milleks leierdada. Kogu aeg üks ja sama jutt. No minul tuleb ka aljošateemalisi artikleid lugedes soov vastu vaielda, kuna arvan, et ma tean eestlaste ja venelaste suhetest päris palju ja minu arvamus on just see kõige õigem, mida maailmale kuulutada (ok, tegelikult on see enamuse teemadega niimoodi, aga see selleks :P), aga üldisel püüan ma teadlikult sellel teemal võimalikult vähe sõna võtta, sest niiehknaa on tegemist surnud ringiga. Sellel teemal ei saavuta eestlased ja venelased kunagi üksmeelt. Mitte kunagi.

Olles enamuse oma teadlikust elust veetnud põlevkivipealinnas, kus eestlaste kontsentratsioon on tunduvalt hõredam kui nii mõneski muus kohas, ei üllata mind vene rahvusest inimeste puhul enam miski. Kohtla-Järvel elades olin ma muide siiralt veendunud, et venelased on äärmiselt edukad, andekad, töökad ja ilusad, sest just sellised olid venelased, kellega ma tihedamalt suhtlema juhtusin. Enamus mu edukamaid klassi-, kooliõdesid ja –vendi olid kuskiltkaudu vene juurtega. Ja enamasti oma juurte üle uhked. Miks olekski asi pidanud teisiti olema, kui nad olid tasemel sportlased, kena lauluhäälega, head matemaatikud, kirjutasid lõpukirjandid maksimumpunktidele jne jne. Lõppudelõpuks tantsis nii mõnigi neist eesti rahvatantse paremini ja hingestatumalt kui näiteks mina..ja tantsupeol nutsime me kõik ühtemoodi. Ja mingit rahvustevahelist vastandumist, isegi mitte kõige pisemat, ma ei mäleta. Kohati erinev mõtteviis- jah. Kardinaalselt erinev temperament- absoluutselt. Aga olles selle keskkonnaga harjunud, ei pannud ma neid erinevusi imeks, vaid võtsin seda loomulikuna. Sest see ju ongi loomulik. Võib-olla alguses panin imeks avaldusi teemal „mina olen venelane“ ja seda, et vahetundide ajal räägiti vene keelt, aga miks oleks see pidanud mind häirima?

Muidugi nägin ka teistsuguseid vene rahvuse esindajaid ja KJ-le kolides hoiatas vanem vend mind, et mõnes kohas on parem vait olla kui eesti keeles rääkida. Kuid üldiselt olid sellised kokkupuuted minimaalsed, et mitte öelda olematud. Isegi põhikooliõpilasena koolipeol olles, kui vene noorukid kaigaste ja kes-teab-millega-veel meie kooli ümber kogunesid(väidetavalt selleks, et mingeid eesti-vene kampadevahelisi suhteid klaarida) ja asi üsna ähvardav välja nägi, ei seostanud ma seda rahvusliku vaenuna. Lihtsalt üks poisikestevaheline tüli, mis suureks puhuti, et elu põnevamaks teha. Aga troppe leidub ju igast rahvusest. Ka eestlaste hulgas ja päris mitu :D

Aga vot Tallinnas…Tallinnas on vähe teistmoodi. Süüdistan kõiges ühikaelu. Seal puutusin ma kokku venelastega, kes jooksid öösel mööda koridori ja kriiskasid (kes ise ühikas elanud on, teab et siinkohal ma ei liialda); pidasid dushiruumis tunniajalisi vestlusi hoolimata sellest, et järjekord oli ukse taga; lagastasid ära WC ja köögi. Arvatavasti ma teen siinkohal paljudele venelastele liiga. Vabandust. Tõesti, tegemist on üldistusega, aga kui mu koridoris elas viis kuni seitse eestlast, siis nemad lihtsalt ei jäänud silma. Ja siinkohal ei taha ma kindlasti mitte öelda seda, et venelased oleksidki mingid läbujad. Olen endiselt veendunud, et üsna tihti on asi hoopis vastupidi. Tahtsin lihtsalt mainida, et Tallinnas saadud kokkupuuted venelastega, on olnud veidi teistsugused kui KJ-l kogetu.

Siinkohal tahaks tervitada oma superlahedat venelasest toanaabrit, kes oli hoopis teistsugune kui ülejäänud ühikakontingent, keda kirjeldasin. Ning kes kahe kooselatud aasta jooksul näitas välja lausa ebainimlikku tolerantsust, taludes minu kõikvõimalikke veidrusi :)

Ja kui asi lühidalt kokku võtta- mina olen Eesti patrioot. Mina Venemaale (ega ühessegi teisse riiki) sini-must-valget lehvitama ei läheks. Mina ei leia, et kujud oleksid olulised, pronksist siis või mitte pronksist. Mul on kurb, et vene-eesti segaseltskondades on tinasõdur üks teema mis alati päeva lõpuks üles võetakse ning milles iialgi üksmeelele ei jõuta. Ja tinasõdurist üldiselt on mul savi. Eestlaste venelaste suhetest ei ole.

Ja tegelikult sai see postitus mõttetult pikk. Ma arvan, et ma enam ei kirjuta :P

:)

Ei saa jätta mainimata, et tänane päev algas tunduvalt paremini kui eilne ;) Ja muidu oli ka normaalne. Koolis oli vahva. Mikromakro, mille õppimiseks ma ennast hommikul voodist välja ei suutnud ajada, jäi ära :D Laborid sain tehtud. Ja isegi soomlased jõudsid kõigest tunniajalise hilinemisega kohale ja me tegime neile tunniajalise eksklusiivekskursiooni.

Ja trennist ei hakka üldse rääkimagi :P

niuniu

Joosep says: mis siis maailmal viga on?
Katariin..Särasilm @wrk // kogu maailm on hulluks läinud ja mina olen ainuke normaalne.. says: vot seda küsi maailma käest
Katariin..Särasilm @wrk // kogu maailm on hulluks läinud ja mina olen ainuke normaalne.. says: mida ta paneb näkku siis koguaeg

<-- vot selline päev oligi :D

:P

Mäletan, kuidas legendaarne õpetaja Jõumees tavatses mulle öelda: "Et sulle keele otsa vill tekiks!"

..tõsi ta ju on..mölapidamatus hakkab saavutama hoomamatuid mõõtmeid :D

nurrr...

Mingi eriti lebo nädalavahetus oli..magasin tasa kahe viimase nädala unevõla ja veel natuke jäi ette varuks ka :P

Praegu võiks ka millegi asjalikumaga tegeleda, aga selle asemel joon tökatkanget kohvi (loomulikult vastu ööd, mida te siis arvasite), vaatan Bondi, pesen pesu, loen Kaplinskit ja mõtlen sellele, et eesolev nädal viib mu arvatavasti hullumeelsuse äärele. Et veel hullemaks kui tavaliselt? Arvatavasti küll.

Aga mul on maailma kõige ilusamad punased kingad, mida ma ei raatsi ikka veel jalast ära võtta. Ja eile õhtul vaibale aetud punasest veinist ei jäänud plekki. Ja ilm on endiselt suurepärane. Ja mul on maailma parim perekond. Ja muud sellised pisiasjad. Üldiselt...elu on lill noh. Nagu viimasel ajal kombeks.


heheh...ja tudengite kevadpäevad algavad järgmisel esmaspäeval :D Ja Oliver lubas mulle lõpuks mu sünnipäevakingituse ära tuua...noh..ega sellest kaheksakuulisest hilinemisest pole midagi ju ;)

kainest peast tantsivad ainutl rahvatantsijad :D

Eile õhtul kolisin digisignaalide õppimiseks põrandale, et on nagu vähe teistsugune keskkond ja vb ei tule uni nii hullusti peale. Kvanteerimine. Digisiinus,-koosinus. Kahekordne DFT, neljakordne DFT.. ja siis oli mingi hetk ärkamine. No tere hommikust- põrandale õpiku ja läpaka taha magama jääda. Õnneks ei olnud veel päris hommik, nii et ma jõudsin voodis ka veidi magada. Transformantalgoritmist ja maatriksalgoritmist jõudsin enne kontrolltööd küll ainult und näha, aga õnneks oli küsimuseks signaali diskreetimine..see on see õpiku esimene osa, mida nagunii keegi kunagi ei loe, eksole :P

viiitsin vä?

köhhköhh..

et mis te arvate, et ma päriselt viitsingi digisignaalide töötlemist õppida? hiljem viitsin. kavatsen kohe hommikuni viitsida kui vaja on. ja siis ma viitsin veel kooli ja tööle minna. ja trenni viitsin minna. ja kui eriti hästi läheb, siis viitsin äkki isegi tantsida ka. tavaliselt ei viitsi noh. aga tantsin ikka.

Aga nädalavahetusel ma viitsisin. Võis juhtuda, et ma vahepeal väitsin midagi vastupidist, aga see oli arvatavasti kunstiline liialdus, mille tingisid seniavastamata lihasgrupid mu kehas, mis endast mitte just kõige meeldivamal moel märku andsid. Aga südames ma viitsisin. Viitsisin tantsida laupäeval oma tuttuute tantsususside varbad katki (kulus kõigest 7h tantsu), viitsisin isegi veel pühapäeval kahe erineva sussiga. Ja teate mis..ma nautisin iga minutit sellest :) Peaaegu.

Sellest pole mõtet vist isegi rääkida, et seltskond oli superluks ja Vändra on üks tõeliselt armas pisike kohake. Ega sellest, et esmaspäeval ma surin lihasevalu kätte :D
Nädalavahetusel sain ma:
*põlve peale suuuure sinika
*üle pika aja sauna (Y)
*naerda nii, et kõht kõveras
*mõne tantsusammu natu selgemaks
*päris korralikult keelt teritada (sorry kõik, kelle kallal ma seda liiga intensiivselt tegin, ma ei mõelnud seda tegelikult halvasti ju ;) )
*väga hästi süüa (siinkohal tervitaks kokatädisid)
*Vändra vahel hängida
*öösel metsavaheteel sõita kiirusega 30km/h samal ajal BSB kuulates :D
*karaoket laulda
*unevõlga kasvatada
*mitte õppida mikro- ja makroökonoomikat
*muffinitesse küünlaid toppida :D
*oksendamiseni otsapandjatset (kes teavad, need teavad)
*paljupalju muid meeldivaid emotsioone :)


Nimekirja on lubatud täiendada ;)