hingele pai

nädalavahetus oli tõeline möödakarvapai.
algas häält ära karjudes seltskonnas, kuhu kuulumine on minu jaoks siiamaani arusaamatu privileeg. kuid kestnud juba nii pikalt, et muutunud traditsiooniks.
siis oli toimekas, spontaanne laupäev, mille õhtutundidel üks peapaelaga härra end mu südamesse laulis ning mille helged - päikeselised lõpuakordid siiani mu autos kõlavad.
ja siis pühapäevane kallis traditsioon, ebatraditsiooniliselt kõrge pulsiga kaunis, päikest täis metsas.
ja mõõnus rahulik õhtupoolik kõige toredamatega. täis tõsiseid jutte ja naeru..ja olemasolemist.
ning otsapidi öösse veninud jutud...mis ilmselt polnudki nii lihtsad ning mida ma seetõttu veelgi enam hindan. väga.

uitmõte..

tekkis täna siuke uitmõte, et kuidas see nüüd küll juhtus, et mitmed lapsepõlvepoisid...need ilusamad..ja lahedamad, kelle poole mõttes õhatud..on muutunud  kiilanenud ülekaalulisele kalduvateks keskealisteks meesteks.

et kas..mina, vb kellegi ammune lapsepõlveplika, olen kaa nii drastiliselt muutunud?

nv

lugesin reedel enda kohta, tantsukaaslaste poolt, kirja pandud asju. leidus paar mõtlemapanevat, aga mitte üllatuslikku, ütlemist..ja mõni üllatus ka..ja mõni naeruturtsatusi tekitav seik :D

peamiseks emotsiooniks jäi siiski hämming.
hämmeldus selle üle kui suure täienduse sai mu mõtteline "kaunite komplimentide list"
hämmeldus, et nad nii arvavad. minust?! nagu tõsiselt või?
ja soojus. see soesoesoe tunne, mille tahaks kuskile südame tagasoppidesse tallele panna, et saaks ta  üksildastel kurbusehetkedel kaissu võtta.

laupäev oli inspireeriv. pisiasjadest tekkis silmi särama panevaid uusi ideid, mõtteid ja soove. ja muidu oli chill. mugav, mõnus ja laisk.

ja tänase sombuse pühapäeva veetsin ma maailma kõige lahedama inimesega. inimesega, kes paneb mu südame armastusest kokku tõmbuma ja toob näole laia-laia naeratuse. kelle elujanu ja avastamisrõõm väikeste asjade üle, tuletab meelde mis üleüldse on siin maailmas oluline. kelle pärast ma olen valmis minema läbi tule ja vee. inimesega, kes mulle täna tundide kaupa naeratas!

mul on ikka kolossaalselt vedanud. tore kui sellised nädalavahetused mulle meelde tuletavad, kui häbematult õnnelik inimene ma ikkagi olen :)