mikroribaliinide ebaühtlused. sobitamine, sujuvad ahelad

Suuuurepärane :)








..nagu..mismõttes?!

kolmapäev

Vaatamata hirmule eelseisva eksami ees, oli tänaöine uni palju kosutavam. Kuigi pidin palavusse ära surema ja enamus ööst ei saanud aru kas olin ärkvel või magasin. Ja vahepeal naersin ka.
Aga mulle meeeeldib :)

kolm tundi eksamini...

näu

Õhutühi raamatukogu ausaltöeldes ei soodusta õppimist. Eriti kui arvestada lihtsalt naeruväärset temperatuuri, mis kohekohe mu vähese allesjäänud mõistuseraasu ära sulatab.

Ja unenägude rohkus ei aita puhata. Täna öösel nägin unes liiga paljut. Alates vanadest armastustest ja lõpetades inimestega, kes mind arvatavasti praegugi ei salli. Nägin inimesi, kes on mind unustanud ja neid, kelle ise olin unustada suutnud. Ja vahelduseks nägin unenägusid, mis olid piisavalt reaalsed ning tulevad arvatavasti paari päeva jooksul päriselus kordusele(juhtub tihti). Ning mis kõige hullem- unenäod olid piisavalt elutruud, kutsumaks esile äärmiselt väsitavaid emotsioone, mis lõppkokkuvõttes tingis selle, et surmväsinuna kooli poole roomates ei saanud ma enam päris hästi aru, mis on päriselt olnud ja mis unes. Päris vastik tegelikult. Tahan sellist und nagu oli nädalavahetusel- paksu, musta, ilma liikuvate piltideta, kosutavat und, millest ärkamine ei ole ehmatus.

Aga nüüd lähen kuskile loodusesse õppima. Kui temperatuurivahet ei ole, siis õues on vähemalt õhku.


PS: käisin eile sel suvel esimest korda meres ujumas. punane lipp oli küll väljas ja vesi suht külm, aga asi tasus ennast ära- ülimõnus (Y)

:))

Alla kirjutatud! Seega..võib vist kõva häälega välja öelda, et- 2. juulist alates töötan Skype's. On kedagi, kellele see üllatusena tuleb? :P Vaevalt. Aga ikkagi :D

lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult

Möödunud nädalavahetust võib ilmselgelt kultuurseks pidada.Lisaks reedeõhtusele muusikaelamusele ja laupäevastele filmivõtetele, oli mul pühapäeval suurepärane võimalus veeta aega linnahallis mingisugusel slaavlaste kultuuriüritusel.

Reedel oli KUMUs hämmastavalt hea muusika, kohutavalt palju rahvast ja ilmselgelt liiga vähe õhku, mis iseenesest muutus häirivaks alles siis kui enam kohe üldse hingata ei saanud. Kuna minusuguse isehakanud tallinlase jaoks oli tegemist esmakordse külaskäiguga sellesse majja, siis peab ütlema, et mulje oli hea ning millalgi(ntx siis kui nad mupoolt kauaoodatud Viiralti näituse avavad) lähen ma sinna kohe kindlasti tagasi ning teen tasa kõik need korrad, kus plaan muuseumisse minna on poole tee peal asendunud muude asjadega. Õhtu küsimus enda jaoks oli see, et miks ma Vaiko vahepeal ära olin unustanud? Sest see mees koos oma uue plaadiga tuletas meelde, et ta ongi hea. Lihtsalt väga hea.

Laupäeva hommik algas lõunaste pannkookidega, mida mu maailmakõigeparem õeraas kõigeparemini küpsetada oskab. See keskpäevane idüll sai häiritud telefonikõne poolt, mis teatas, et ma võiksin ühineda kamba toredate noormeestega, kes Männikul ennastunustavalt filmi tegid. See oli lõbus. Päriselt. Nii lõbus, et laadis mu kõrini positiivseid emotsioone täis ja isegi veel natuke rohkem. Nii piinlik, et pärast pilte vaadates naersin vägaväga, ise samal ajal soovides/lootes, et keegi teine neid kunagi ei näe (heh, naiivitar). Nii palav, et tekkis kange tahtmine ujuma minna. Ja niii naljakas, et kõhulihased olid pärast naermisest haiged. Hilisõhtune udune rannaskäik koos lendava taldriku ja lahja alkoholiga pani asjale lausa suurepärase punkti.

Pühapäeval jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et haarata oma rahvariided ja Linnahalli põrutada, kus mingisugused vene babuuljad* meid suure käraga riietusruumist välja lõid pärast seda kui olid avastanud, et Kuljus ei koosne ainult naissoost tantsijatest. Well..kuljuse poistel igatahes jäid ilma võimalusest vene vanamutte piiluda ja me riietusime lava taga koridoris, kus oli lihtsalt naeruväärselt pime. Muidu oli esinemine nagu esinemine ikka. Ainult palavam.

Ning nagu kõigest eelpoolkirjeldatud veel vähe oleks- laupäeva öösel nägin ma lihtsalt lummavat filmi , mida ma tahan kindlasti kunagi veel vaadata, mis siis et ma mitte sõnagi sellest misiganeskeelsest tekstist aru ei saanud. Ja eile öösel lugesin niii head raamatut, et kui omaksin lemmikraamatute edetabelit, siis ta maanduks ikka päris kõrgele kohale. Kuna aga sellist edetabelit ei eksisteeri, siis arvatavasti saab ta endale mu uue lemmikraamatu tiitli, sest ma lihtsalt pidin ennast lugedes kolmkümmend korda katki naerma.


*-vb on tegemist poliitiliselt ebakorrektse väljendiga, aga just "babuuljadeks" need ainult vene keelt rääkivad vanemat sorti naisterahvad ennast nimetasid

blogikirjutamispaus

Sel nädalal olen rohkem kui korra enne magamaminekut aknast välja vaadates näinud tõusvat päikest ning arusaamatult mõelnud, et millal ta üldse loojuda jõudis.

Tänane öö ei ole erand. Ainult et täna öösel on mul vähemalt põhjus- õppimise viimasele minutile jätmine on lihtsalt minu moodi. Kuigi käesolev aasta on mulle nii paksu naha kasvatanud, et paaniline hirm ei ole enam motivaator. Võib vist isegi öelda, et olen ületanud selle punkti, kus inimene millegi konkreetse saavutamise-saavutamata jätmise pärast paanilist hirmu(või üldse mingit hirmu) tunneb. Nii et hetkel ei ole hirm eksamil läbikukkumise ees see, mis mind üleval istuma ja wikipedias tuhnima sunnib. Pigem tahtmine mingi tüütu asi tehtud saada, et järgmise kallale asuda. Küll homme pärast eksamit jõuab magada ka.

Öös peitubki rahu. Ja kohv läheb aina kangemaks ja kangemaks.

***

Kas ma juba ütlesin, et kirjutasin eile lahkumisavalduse?









(edited)

..ja lähen järgmisel nädalal töölepingut alla kirjutama. Ma ei ütle, et need napid 24h, mis jäid lahkumisavalduse ja acceptance'i ärasaatmise vahele, ei olnud närvilised. Õnneks-kahjuks oli pea muid mõtteid täis.

aga mulle johnny depp meeldib!

-mis juttu sa räägid?
-isver, ära ole naiivne!
-etnagu mismõttes??
-eiei, vait olemine ja naeratamine ei aita põrmugi.
-räägi midagi!
-eii..mitte seda!
-aga ma olen koguaeg selline olnud, nüüd on juba hilja midagi muuta
-oioi..nii süüdimatu sa vist ikka ei ole olnud?!
-jalad maa peale, tüdruk! no katsu olla!
-võimatu
-ohhh...jälle?! gone!

Umbes selline intensiivselt segane mõttevahetus iseendaga toimus täna päeval mu peas. Ja järjekordselt ei tea ma kas nutta või naerda, sest kohati on tunne nagu oleksin ennast totaalselt lolliks teinud, mida omakorda saadab teadmine et ma lihtsalt ei saanud teismoodi käituda. See poleks minu moodi. Ma ju olengi selline. Ja kui poleks, siis ma ei ju meeldiks Sulle. Ega Sulle. Ja Sulle. Noh..Sulle vb meeldiks.

Üks väga tore noormees ütles mulle täna, et ei tohiks teha asju kellegi teise pärast. Ning siis ütlesin ma selle esimest korda kõvasti välja- "Ma ei ole enam päris tükk aega teinud asju kellegi teise pärast peale enda." Ja see oli hea tunne. Parim! :) Tema noogutas, naeratas..ma ei pidanud seletama.

Siis tekkisid küsimused- Kuidas ta..? Miks? Kas tõesti? Raputasin need küsimused peast välja, kõige vähem on mul vaja jälle midagi spekuleerima hakata. Ma ei taha jälle üle mõelda. Samas tean, et teen seda nagunii. Mõned asjad vist ei muutu kunagi. See konkreetne kunagi kestab juba päris tükk aega.

vihmailm

Ma ei saa aru, mis te arvate et ma ei saa ise oma elu keeruliseks ajamisega hakkama? Oh, saan küll, väga hästi ja ilma kõrvalise abitagi. Päriselt. Niiet palun, lõpetage.

Mina väsin ka lõpuks ära, tõsiselt. Ja see "lõpuks" tundub olevat juba päris lähedal.

Et nüüd kõike ausalt ära rääkida, peaks alustama eilsest hommikust...aga....ma tõesti praegu ei viitsi. Ütlen ainult niipalju, et mu lemmiktantsupartner sai eile hommikul endale lisastaatuseks progemisgeeniusest kaitseingel ning pärast edukalt sooritatud eksamit läks päev käest ära. Kunagi äkki isegi kirjutan, sest see oli sürr. Väga sürr.

ja kui kraanid kinni keeratakse, siis äkki saan ma ka raamatukogust koju minna. Ei ole seal viimase kahe päeva jooksul üle tunni aja viibinudki.

sel aastal tuleb kevad teisiti..

..jah, teisiti. See kevad on uskumatu. Ja vahel tundub mulle, et olen täiesti käest ära läinud. Vähemalt arvestades varemkehtinud kriteerime. Võib-olla olengi. Aga kas heas või halvas mõttes, vot see ei ole nüüd enam küll kellegi teise öelda. Mina ise tean. Sellest aitab.

deeeem

Pekki küll! Uni on kurjast! Ja miks keegi mulle eile öösel meelde ei tuletanud, et äratuskell tuleks helisema panna? Või mind üles ei ajanud, et ma kaheksaks kooli oleks jõudnud? Ah?!

Ja miks mu pea valutab? Ja miks ma pidin jälle ennast sööma sundima ning tunnen ennast pärast poolt taldrikut suppi nagu täistopitud õhupall?! Ja kas ma pean ennast täna tõesti vahelduseks ilusasti riidesse panema?! :D

Miks on nii, et alati kui oled midagi otsustanud tuleb veel valikuvõimalusi, mis su pea sassi ajavad? Miks mulle tundub, et on tõeliselt tühiseid asju, millest üle saada ei saagi? Miks on mu sees mingi vastupandamatu igatsus minna kaugelekaugele ära ning teadmine, et seda ei juhtu arvatavasti niipea, ei muuda midagi? Ja miks ma selle kõige juures ikka käin ja naeratan võhivõõrastele ning nad naeratavad vastu? :D

küsimused-küsimused

bhäh..õpin parem

:D

Ahjaa..unustasin ennem öelda, et väljend "kellegi pead sassi ajama" on viimasel ajal omandanud minu jaoks täiesti uue mõõtme. Täna hommikul ka :P

Ja see ei ole enam naljakas kuidas mul ei jää kell pool üksteist koju jõudes üle muud kui tõdeda, et külmkappi ei ole vahepeal toitu tekkinud ning poodi ka enam ei jõua. Või siiski :D

(A)

Teate..nii kiire on, et ausõna ei viitsi targutada. Elu on lill ja lihtsalt kole raske, aga päike särab ja mul on toas kirsiõied ning tunne, et midagi head on juhtumas (A)

Ja täna hommikul ei tahtnud ma isegi kohvi. Kujutate ette? Khm, hakka või arvama, et mul äkki ei olnudki õigus, kui me Aivariga kunagi hommikukohvist rääkisime :P No vadeva. Mõnus lebo hommik oli. Sorry, Toomas, ma usun et kaheksane tund oli äge, aga ei suutnud oma unesooja voodi kiusatusele vastu panna.

Aga informaatikas rokkisid telekommidebiilikud ikka kahesajaga (H)

****

Hallooo! Eile oli veider päev ja öösel koju jõudes olin ma lausa häbematult vindine. Tundub, et veini mõju oleneb otseselt hetke emotsionaalsest tasakaalust või selle puudumisest. AGA praegu tunnen ma, et veini pole vajagi! On hetki, kus tunned ennast lihtsalt suurepäraselt..kus tundub, et kõik on võimalik, ka maailmavallutamine :D Totaalne muutumine kui eilsega võrrelda, ausõna.

..aga ma ei viitsi kirjutada :P

"egas loodus aru saa kas tegemist on wifi või wcdma võrguga" :P

Brrr...nägin öösel unes füüsikaeksamit. Hakkan vist ära keerama :D Aga nüüd lähen ja lasen endal juuksed ära nüsida. Niigi olen kaua oodanud seda, täna on sama hea päev kui iga teinegi.

päike rokib

Mida lähemale sessile seda enam võib kooli peal näha magamatusest häguste silmadega, konspektikuhjade all koormatud noori. Seda tihemini juhtub, et kõnnid sõpradest mööda ilma neid tervitamata, kuna ainus asi, millele hetkel keskenduda suudad on see, et mitte oma kohvitopsi maha pillata. Või kõnnitakse sinust mööda. Pole ime kui kolmepooletunnisest laborist jääb meelde ainult ängistav tunne ja teadmine, et sul ei ole tegelikult jaksu seda tööd vormistada. Enam ei tundugi nii irooniline, et kontrolltöösse tuli just see küsimus, mille lõpuosa sa varahommikul eriti kiirustades üle vaatasid, sooviga varastada poolt tunnikest, mida unesoojas voodis veeta selle asemel, et külmas köögis mõttetuid valemeid pähe tagudes seinatagant kostuvat norskamist kuulata. No ega õppejõud ei saa ju sellist asja küsida?! Heh..quess again.
Mida lähemale sessile, seda enam saab IV korpuse kohvikutädile selgeks, et kui ma ukse vahelt sisse vajudes midagi kähisen, siis st et tahan topeltkohvi. Seda tihemini on asja koopiakeskusesse(sattusin sinna sel semestril esimest korda ja tuli välja, et nad on hindu tõstnud?!). Lojaalsustunne teiste omasugustega kasvab sessi lähenedes eksponentsiaalselt- käsi peseb kätt ja lahkus tasub ennast ära. Ajataju kaob, kuna ei jää aega aknast välja vaatamiseks või kui jääb, siis on sul savi, sest peas on u sadatuhat "tähtsamat" asja. Möödaminnes võtad postkastist ajalehe, teades et arvatavasti ei jää sul aega seda lugeda ning ta maandub eilse ja üleeilse ja üleüleeilse lugemata lehe kõrval.

Koju jõudes avad arvuti ja vaatad nüri pilguga neid kümneid avatud-pooleliolevaid dokumente oma desktopil ja köhid oma kopsud poolenisti välja. Ei, see ei ole vastikusreaktsioon, lihtsalt kole kevadine külmetus. Ja siis kirjutad blogi, kuna arvutist eemaldumine tundub pühadusetõotusena ja mingit muud mitte-kooliga-seotud tegevust ei suuda hetkel välja mõelda.
Ma tean, et lubasin täna igast inimestele igast infi- palun, tuletage mulle meelde mida ja kellele. Ja ma vabandan kõigi nende ees, kes mulle tänase päeva jooksul helistasid ning aru ei saanud miks ma nendega rääkimise asemel äraoleva häälega telefonitorru urisen.

Ja trenni ei saa ka täna- ma lihtsalt EI TOHI veel rohkem haigeks jääda. Ei tohi noh! Liiga palju on juhtumas! Kuigi jubedalt tahaks tantsida. Lihtsalt koledasti.

Ja vahepeal vist peaks sööma ka või?

PS: Täna hommikul kell pool seitse, kui ma olin just ennast oma õppimisasjadega köögis sisse seadnud, hüppas üks karvane elukas puu otsast minu aknalauale ning ehmatas mu poolsurnuks. Mis nendel oravatel pole midagi targemat teha v?!

:D

Ohisver...süüdistan selles eilses melanhoorsuses seda kopsupõletikumoodi asja, mis mind vaevab :P Tänase päikesepaistelise ilmaga tundub kõik vägagi ilus. Ausõna :)

melanhoor..

On üks asi, mida vihkan veel rohkem kui öist parkimist olematule parkimiskohale, autosid täis majaesises parklas.

See on teadmine, et maailmas on olemas miski, mis tundub olema täpselt minu jaoks. Põhimõtteliselt ideaalne. Kättesaamatu, aga samal ajal niii lähedal. Siinsamas. Andes aeg-ajalt aimu oma olemasolust. Mida edasi, seda harvemini. Mida harvemini, seda raskem on teha nägu nagu ei hooliks. Seda raskem on leppida. Pekki küll. Parem oleks kui seda poleks. Vihkan seda. Samas ei loobuks ma mingi hinna eest hetkedest, kus on. No tore. See läheb üle, teate. Tegelikult ma naudin ilma ideaalideta elu.
Ideaalid teevad elu raskeks. Aga samas annavad suuna, kuhu püüelda. Panevad pingutama. Ideaalid panevad kirjutama veelgi luulelisemaid luuletusi; looma veel kaunemaid viisijuppe; lihvima tantsusamme täiuslikkuseni; annavad sädeme selleks, et saaks süttida tõeline leek. Ja kui ma ütlen, et naudin ideaalideta elu, siis ma vist valetan. Iseendale. Aga nii on lihtsam. Täna öösel vähemalt. Muidu läheksin ja karjuksin öistel tänavatel. Ega tunneks ennast pärast põrmugi paremini.

Ja kui ma nüüd asja mõistusega võtan, siis ideaalid ei ole kunagi ideaalsed. Ei saagi olla. Ideaalid on ideaalsed senikaua kuni nad on kättesaamatud. Ja kättesaamatud, kuna on ideaalsed. Loogika missugune. Järelikult kui ideaale ei ole, siis igatsen ma midagi, mida ei ole, mis iseenesest teeb asja ülimalt mõttetuks. Mis iseenesest teeb mu enda ka küllaltki mõttetuks. Mõnes mõttes. Brr..kas ma olen oma viimase mõistuseraasu välja köhinud/nuusanud?! Täitsa võib olla. Nice.

Ma ei enam ammu luuletusi kirjutanud. Aga tantsisin küll. Täna. Ja nautisin iga hetke laval. Ka hirmu, et kohekohe jään kontsapidi raskesse seelikusse kinni ning kaotan tasakaalu. Õnneks hoiti mind püsti ;) Ja kõik, kes kohale ei tulnud- te jäite ilma millestki tõeliselt heast, ma ütlen. Merxu ütles, et talle igatahes meeldis :)

Okei. Aitab küll. Joon oma köharohu (ja vb veel midagi) sisse ja melanhooran kuskil mujal edasi.

lambad on siin...ja lambad on seal

Äärmiselt entertaining õhtu oli eile. Ja mida edasi seda enam on mul tunne, et ma olen ikka haige :P

Läksin hommikul poodi mingeid vajalikke asju ostma, aga nähes viinakaste, mida kauplusest välja veeretati ning arvestades homsest algavat ülikuiva seadust, ostsin hoopis veini..ja siidrit..ja lõppkokkuvõttes jäi minu-merxu ostukorvist mulje nagu oleks tegemist kahe padujoodikuga :D

looogika

Maanteel, kuskil Viljandimaal. Teeäärest tõusevad lendu kaks parti.
Kats: "Pardid! Metsas?!"
-mõttepaus
Kats: "Metspardid!"
Venna arvas, et päeva loogikaauhind läheb mulle.


Kunagi varem pole tee Viljandi ja Mustla vahel nii pikk tundunud..

Ei saa mina aru, kustotsast ise endale söögi tegemine kasulik on. Mõtlesin ka puhkuse ajal säästurežiimi harrastada, aga lõppkokkuvõttes pole ma kindel kui säästlik see ettevõtmine ikkagi oli. Tegelikult tõestas tänane seda, mida ma juba nagunii teadsin:

Esiteks kulus poes umbes kolm korda rohkem raha kui endale valmistoitu ostes. Tõesti imetlen inimesi, kes suudavad endale mitte millestki süüa teha ning mõtlen hirmuga ajale, kus võib juhtuda et on vaja oma peret toita. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, et mu kokandusalased teadmised ei ole just parimate killast kuna mul on lihtsalt puudunud vajadus nende omandamiseks :D Igatahes kulus mul tunduvalt rohkem raha kui oma tavapärast salatit-puuvilja ostes. Lisaks sellele kulus mul päris palju aega, et mingisugune toidumoodi asi kokku mökerdada ning nõudepesu ei kuulu ka mu lemmiktegevuste hulka. Ja kõige tipuks oli mul pärast söömist tunne, et lähen lõhki, sest asi oli piisavalt maitsev :D Nii palju siis lähenevast rannahooajast ja säästirežiimist :P

näuh, nüüd tantsima..nurrrrrr :)

esmaspäev?

Volbriööl leidus kuiva seaduse kiuste veidike rummi ja tekiilat ning isegi kõrtsiakendest möödajalutavad politseinikegrupid ei häirinud tantsu.
Eile tehti mulle kevadpühade puhul selgeks, et piljardit ma kohe kindlasti mängida ei oska. Õnneks polnud ma ainuke.
Täna hommikul kirjutasin Digisignaalides sümmetrilise struktuuriga LSF-ist. Peab ütlema, et eile õhtul tehtud tööst oli kasu. If you know what i mean :D Aga kooli jõudsin täna 10 min liiga vara, mis näitab ilmekalt reegli "mida kaugemalt tuled, seda varem jõuad" paikapidavust. Homsest alates enam trollid mööda sõpakat ei liigu, järelikult on mõttekam kodus ööbida.

ja mida edasi, seda enam on tunne, et täna on esmaspäev. kui kohe ei tuleks nelja tundi progemist ning õhtul poleks hiline trenn, siis vist ei panekski tähele, et kaks päeva on kusagile kadunud.

PS: Teen vähe reklaami ka- kes veel ei tea, siis sel pühapäeval kell 18.00 on Salme kultuurikeskuses Kuljuse kevadkontsert. Pileteid saab kohapealt või eelmüügist, minu käest võib ka küsida. Panen oma pea panti, et seal on mida vaadata. Kes varem Kuljuse esinemisi näinud need teavad isegi ;)