kevad südames?

Kuna iga põhjus resonaatorite temperatuurikompensatsioonist arusaamisest viilimiseks on piisavalt hea, siis paneks siia ühe verstaposti veel kirja.

Nimelt selle, et umbes aasta aega tagasi ristus mu tol hetkel eriti käänuline elutee ühe inimesega. Kui kujundlikult edasi rääkida, siis ilmus ta eikusagilt ning kuna minul parajasti midagi targemat teha ei olnud, siis mõtlesin et kõnnin natuke maad kaasa ja vaatan mis saab.
Nüüd on aasta möödas ja võta näpust- ta on ikka veel siin, või mina seal.

Jah, Ta pole päris selline inimene, nagu ma alguses arvasin. Eks minugi puhul on esmamulje suhteliselt petlik. Ning see ei ole üldse halvas mõttes öeldud.

Aga Tema kodu oli eelmisel keerulisel kevadel kohaks, kuhu maailma eest põgeneda sain. Siis kui mu oma kodu seostus ainult unetute ööde ja koledate kooliasjadega. Tema seltskonnas ma alguses lihtsalt pidin olema tugev, olles samas täpselt selline nagu mulle meeldib. St et ei pidanud, aga tahtsin olla ning see andis jõudu ka mujal pingutada. Tema raamatukuhjadest leidsin uusi ja taasavastasin vanu lemmikraamatuid. Ja nii möödus üks parimaid suvesid ja imeilus sügis ja lumevaene talv koos Paradiisiga.
Lisaks raamatutele tulid uuesti ka muusikaelamused, filmid ja palju muud. Need asjad, mida oled alati teadnud ennast armastavat, aga vahepeal argielus ära kaotanud. Nagu ka keskpäevani voodislesimine, öised-varahommikused jutuajamised ja üheskoos hommikuti sissemagamised. Kõik see, mis elule värvi annab noh.

Ning kuigi ma olen hakanud küüsi näitama ja ise ka kriimustada saanud, ei kahetse ma selle aasta juures midagi. Vastupidi. Eks näis, mida huvitavat tulevik toob.

Loobusin laupäevasest Vektorsi kontserdist ning läksin selle asemel üle kuu aja oma vanematekoju, kuhu aprillis pole plaanis sattuda. Palun vabandust, aga ma ei kahetse. Loodetavasti ei pannud ma sellega põntsu oma potentsiaalsele tantsijakarjäärile [irooniline muie inimeselt, kes pole sel hooajal veel lavale saanud. seos?].

Aga keegi pidi ju öösel lund rookima ja kassikuju ehitama, päriskassile süüa andma, kala kõrvale valget veini jooma ja mere ääres lollusi tegema. No ja üks nendest keegi'test pidin juhuslikult mina olema.

Ja pühapäev oli hea. Ebaproduktiivne, aga hea :)

grr

Kolm päeva olen otsinud oma telefoni laadijat ning leian ta hetkel, kui olen telefoni maha unustanud ning kaasas on hoopis teine aparaat, mille sees olevat simi kasutada ei saa, sest kullakallis säästuoperaator tele2 on otsustanud mu väljuvad kõned piirata, sest ma olen arve maksmisega 6 päeva hiljaks jäänud. Küsimus suurele ringile- kus on arve(paberkujul, digikujul, smsina, suuline meeldetuletus, midaiganes) ?!

PS: selle õige, tühja akuga, telefoni klaviatuurist suur osa (loe: numbrid+helistamisnupp) ei tööta enivei, nii et lootus õhtul laetud akuga aparaati PIN koodi sisestada on minimaalne. Jee

PPS: väljas on kevad!

Kui tihti teie üritate Fastum geeliga hambaid pesta, ah?

vaikus

Ma ei suuda sundida ennast kirjutama. Või tegelikult- draftis on nii mõndagi, aga avaldamisjulgusest jääb puudu. Või ma ei teagi.

Igapäevaelu on jälle kirjeldamiseks liiga segane. Päriselt.

Kuidas me Madeiral turiste mängisime

Proloog.

Peaks vist alustama sellest, kuidas ühel talvehommikul mulle mainiti ideed Madeirale minna ning õhtuks olid piletid olemas.

Aga see ei ole kuigi oluline. Pigem tahaks potentsiaalseid lugejaid ette hoiatada, et järgnev tekst sisaldab endas rohkem emotsioonimüra ning toitude kirjeldusi, kui asjalikku informatsiooni. Algne plaan, tõsi küll, oli kirjutada huvitavaid fakte ja soovitusi, millest kellelegi kasu võiks olla. Kirjutades jõudsin aga järeldusele, et tegemist on siiski märkmetega minu enda jaoks ning kirja sai see, mis mulle vahetult pärast reisi pähe tuli. Enamus tekstist valmis Londonis lennukit oodates ning esmakordsel ülelugemisel tundus asi endale ikka kohutavalt totakas. Seejärel jäi pikaks ajaks laagerduma ning avaldub nüüd peaaegu muutumatul kujul, kuna praegu seda üle lugedes tundub see just see õige. Täpselt see, mida tahan mäletada. Esineda võib nii õigekirja- kui faktivigu, kuid ka see pole antud hetkel enam oluline.

Allakriipsutatud kohad jutu sees on nüüd, üle kolme kuu hiljem, kirjutatud kommentaarid.

Esimene päev

Saarele lähenedes tundus lennukiaknast avaneva vaate põhjal maandumine võimatu. Kõrgus vähenes ja vähenes, aga esialgu ei paistnud kusagil mingisugust saart. Seejärel ainult kaljud keset vett. Tõsi, ilusad ja täiesti uskumatult rohelised, maju täis ehitatud, kaljud, Maandumine väikesele (või vähemalt tol hetkel tundus nii), postidele ehitatud lennuväljale, siiski õnnestus, muidu poleks kogu sellel jutul erilist mõtet ka, eksole.

See saar lõhnas. LÕHNAS. Lillede, mee ja millegi uskumatult ja kirjeldamatult hea järele. Õrn vihmasadu, mis nagu hiljem selgus ei olegi nii tavaline nähtus, tervitas meid, aga ei häirinud põrmugi. Enamus energiast kulus suu lahti ringivahtimisele. Sõna otseses mõttes.

Rendiautoga hotelli poole sõites "ohhoooooo"-tunne jätkus. Põhimõtteliselt reisi lõpuni. Ilusad sõnad tundusid pigem vaatepildi mõnitamisena. "Kuhu ma sattunud olen?" "Kas selline asi on tõesti võimalik?!" "Nagu MISMÕTTES üks koht saab niiii ilus olla?" ...

Hotell oli tavaline. Kohati auguliste linade ja aeglaste liftidega, tõeliselt ebamugavate vooditega, läbikostvate seinte ja alguses betoonseina, hiljem merevaatega. Asukohaga kõrgel mäe otsas, keset Funchali hotellide rajooni, mis oli tegelikult hea- kesklinn oli lähedal (sinna viis hotellist spets buss ka), ookean VÄGA lähedal, samuti kohalik säästumarket- Pino Dolce ja muidugi ohtralt kohti, kus turisti mängida. Seal hulgas ka mõned head söögikohad. Parkla oli olemas. Hommikusöök ka. Ja hind oli ääretult mõistlik.

Õhtul esimesse ettejuhtuvasse toidukohta, kus minuti jooksul pärast meie rõdule ilmumist, tulid kuskilt neli erinevat kelnerit, kes lauad paika tõstsid ja meie eest igati hästi hoolitsesid. (parima teenindusega koha tiitel). Teadjamad inimesed tellisid espetadat ning mina kohaliku tomati-sibula supi ja bruscettasid, mis olid ka lihtsalt suurepärased. Loomulikult vinho verde ka. Lõpetuseks traditsiooniline Madeira portvein.

Edasi kolasime ookeani ääres ning sattusime mingisse kohalike noorte peokohta, kus reede õhtule kohaselt sai veidi jalga keerutatud (loe: hull tants plaksutavate kohalike saatel, mille tõttu ma oma telefonist ilma jäin). Kõrvalolevas vesipiiburestoranis sai ka käidud (see oli kõigest esimene kord).

Teine päev

Talutav hommikusöök. Hops autosse ja esimese mäe suunas ajama. Kitsad teed ja veel kitsamad tänavad. Oodatud sonipood, mis pani mõne mehe peaaegu et sõitvast autost välja hüppama. Kusjuures see jäi ka ainukeseks sonisid müüvaks poeks. Uskumatud vaated. Kitsad külatänavad. Esimesed mägiteed, mis tegelikult olid lihtsalt Madeira tavalised teed. Sõidad ja peatud ja vaatad ja jood veini, mida tegelikult poleks vajagi kuna pea käib niigi vaimustusest ringi, ja sõidad ja vaatad ja vaatad ja peatud ja vaatad veel. Kartulipõld, mis asub risti keset kaljuseina. Lambalaut mäe otsas, mille elanikud tuletasid mulle millegipärast kangesti meelde filmi Black sheep. Pildistad ennast segaseks, avastades õhtul ikka, et seda ilu ei ole võimalik jäädvustada. Nimelt tuli välja, et mu olympusega ei olevatki võimalik normaalseid pilte teha, kõik vähegi udused (ning neid oli ikka valdav enamus) fotod läksid suure vaidluse järel kustutamisele.

Kolmas päev

Halb hommikusöök, mis muu hulgas sisaldas endas saepurumaitselisi vorstikesi (ning see saepuru-asi ei ole nali). Eesti lipp kaasa ja ajama- eesmärgiks külastada levadasid. Levada on Madeira veejuhtimissüsteem, mida kasutatati/kasutatakse kuivade alade niisutamiseks. Praegu edukalt turismiatraktsioonina- inimesed lihtsalt lähevad ja kõnnivad mööda kanalit.

Esimesed tõelised mäeteed. Surmahirm, mis kaotas küll selle suurepärase ilu kõrval oma tähtsuse, kuid ei kadunud vähemalt esimese viie päeva jooksul kusagile. Pilved, mis jõudsid aina lähemale ja lähemale. Esimene peatus mägedes ning ekslik arvamus, et „ no enam küll ilusamaks minna ei saa!”.Platoo, mis kõigist pähe tulevatest kohtadest meenutas kõige rohkem planeet Marssi, mõnest veidrast filmist, ning kuhu pääsemiseks pidid kinnisvaraarendajatest kohalikud ehituskraanat mitme mehega tagant lükkama, kuna veoauto hobujõududest jäi ilmselgelt väheks.

Parkimine u 1300m kõrgusel ning meeletult pikk laskumine. Juba ainult levadade poole viivate radade alguseni oli kolm kilomeetrit kõndimist. Sellele järgnes veel umbes miljon trepiastet allapoole ja võiski mööda veekanalit sinnapoole kõndima hakata, kus kuulujuttude järgi pidi mingi kosk asuma.

Ja siis sai kõndida ja ohkida ja kõndida ja ohkida ja pildistada ja ohkida ja vaimustuda ja mitte oma silmi uskuda ja hirmu pärast mitte julgeda endast vasakule vaadata. Ja mõtiskleda selle üle, et miks mõnes (mitte eriti ohtlikuna näivas) kohas on trossid, mis sind kuristikku kukkumise eest kaitsevad ja mõnes teises (ohtlikuna näivas) mitte. Jõudsime teooriani, et eks kohalikud ilmselt on trossid pannud kohtadesse, kust mõni lambapeast turist alla on kukkunud.
Teekonna alguses tundus vähe veider, miks mõned vastutulijad meile „Hi” või „Hello” ütlesid, aga ilmselt on tegemist mingi tavaga (tõsi, peamiselt järgisid seda vist sakslased). Tore tava igatahes, lõpuks tervitasime ise esimesena :)

Ausaltöeldes pole aimugi, kui pikalt me kõndisime, aga lõpuks jõudsime kohta, mis (ülla-ülla) mul konkreetselt suu lahti jättis. Mõnikümmend meetrit rajast kõrvale ja leidsime ennast kose juurest, mis langes nii kõrgelt, et selle vaatamiseks pidi pea ikka kõvasti kuklasse ajama. Ja selle vee värv- kõige imelisem siniroheline, mida ma kunagi näinud olen. See kõik ümbritsetud tõelise džungliga. Millegipärast oli meie saabumise hetkel seal vähe inimesi (kui üldse?) ning siis ma istusin seal vaikuses ja ootasin, millal mõni eelajalooline elukas oma pea põõsastest välja pistab.

Aga ega me kose juures ei peatunud, pidi ju vaatama kuhu rada edasi viib. Veidi kõndimist ja..tee sai lihtsalt otsa. Levada keeras ümber nurga kaljuserva peale ja tee lõppes lihtsalt ära. Või noh, tegelikult läks mingi (vb kujuteldav) rada põõsastes edasi ja oma agaruses ronisin sinna ka. Pärast esimest viit meetrit põõsastes, avastasin et tegelikult on seal ikka päris kõrge kukkumine ning ronisin tagasi. Eesti lipp hambus, kuna kõrgusekartus tuli järsku peale ning kindlustunde tõstmiseks oli tarvis mõlemat kätt. Kõrgusekartusega oli üldse mingi kahtlane värk- põõsastest väljasaanuna oli see kuskile kadunud ning tingimata oli vaja mööda levadat edasi ronida, et vaadata kuhu see õigupoolest siis läheb. Mööda kaljuäärt turnides ja järgmise koseni jõudes tuli kõrgusekartus jälle tagasi ning nii ma ei saanudki teada, mis seal kosetaguses koopas oli.

Kui me parajasti seal levada otsas koperdasime ja püüdsime ennast ilma kuristikku kukkumata ümber keerata, pistis ümber nurga pea keegi saksa turistist tädi ning küsis midagi a’la „What’s there at the end?”. Ainus võimalik vastus oli, et „the end” asus kuskil seal, kus küsimuse esitaja ise seisis. Need saksa turistid olid ka ainukesed, kes meie lipu kohta küsisid. Ülejäänud inimesed piirdusid vaatamisega.

// Mis seda lippu puudutab, siis oli tegemist kinnisideega, et kui me vabariigi 90nda juubeli ajal kodumaal viibida ei saa, siis võiks tükikese patriotismi endaga ikka kaasa võtta. Esimesed paar päeva(sh 24. veebruari) kandsime seda truult kaasas ka. //

Kuna tee oli otsas, tuli tagasi kõndida. Tagsiteel oli suure kose ümbrus mingi turismigrupi liikmetega üle rahvastatud, muide. No ja kuna sama teed kaks korda käia on igav, pöörasime me enne tohutupikkadest treppidest ülesronimist ühele teisele rajale, mis tundus õiges suunas minevat. Läks ka. Ühtegi teist inimest me seal ei näinud ning lõpuosa trepid tundusid õige kulunud ja vanad olevat, nii et ilmselt oli tegemist mingi mahajäetud rajaga. Aga õnnelikult üles me siiski jõudsime. Tõsi läbimärgade ja –külmunutena, kuna teekonna viimases osas sadas vihma (või olime me omadega vihmapilve sees, ega täpselt aru ei saanud). Muide, ülesminek oli minu jaoks tunduvalt mugavam tegevus kui laskumine, ilmselt on tõusul kasutatavad jalalihased rohkem treenitud ja võhma jätkub- igatahes tabas mind tõusu lõpus tohutu eufoorialaine. Niii hea tunne oli lihtsalt. Väsinud, aga uskumatult hea.

Neljas päev

Kuna tegemist oli esmaspäevaga ning eelmise päeva liigutamine andis lihastes (minu puhul miskipärast eriti tuharalihastes) veidi tunda, otsustasime päeva pühenduda Madeira pealinna Funchaliga tutvumisele. Väga midagi kirjeldada ei oska- linn nagu iga teinegi. Palju turistikohvikuid ja väikesi butiigitänavaid, suhteliselt palju rahvast, mõned katedraalid ja kirikud ja muu selline tavaline värk. Aga kiviladumises on kohalikud meistrid- erinevad sillutisetüübid ja tänavakividest laotud mustrid olid uskumatult ilusad ja omapärased.

Kohalik turg oli turistiteatmikus ära märgitud kui eriti äge koht. Oli päris vahva jah. Kalalosakond oli suhteliselt tühi, seal lesisid mõned suured kolekalad ja kohalikud mustad kalad. Mõni müüa oli vast ka, aga peamine kalade eesmärk tundus siiski olevat turistidele poseerimine. Vürtsilett oli muidugi ülikõva- nii palju rohtu et jube raske oli normaalseks jääda ning mitte hakata Kunksmoori kombel asju kokku krabama. Puuviljamüüad muidugi toppisid igasugu asju maitsta ning üks vend tegi meile näitlikult selgeks kohaliku lemmikpuuvilja Maracuja (siin ja edaspidi keeldun jäärapäiselt kasutamast eestikeelset tobedat sõna grenadill) erinevate sortide nimed ja andis maitsta ka. Maitses hästi ning maracuja-tooted (sh ntx köhakommid ja viljaliha sisaldav fanta!) olid reisi jooksul ühed minu kindlatest lemmikutest. Pärast küsis müüja meilt kahe kohaliku banaani eest kaks eurot. Noh, on ka kulukamaid õppetunde. Ja lilleturg. Oeh. Niiii palju imeilusaid lilli, mis maksid kopikaid. Müüateks rahvariietes naised.

Mõnes tavalises poes sai ka käidud, aga tõsise šoppamiseni tol päeval veel ei jõudnud.

Eriti ägeda kohviku leidsime ka. Kohalike koht, mille seinal olid veidrad pildid. Kohv oli hea ja pagaritooted samuti. Selles kohvikus toimus ühel järgnevatest päevadest vestlus kohaliku baristaga, kes kuuldes kust me tuleme ja milline on veebruari keskmine õhutemperatuur Eestis, tegi ikka väga suured silmad. Ning rääkis kuidas Funchalis naljalt alla kümne soojakraadi ilma ei ole ja kuidas linnaelanikud vihmasaju üle rõõmustavad, sest see olevat siiski suhteliselt harv nähtus.

Kindlasti ei saa mainimata jätta õhtul hotellis toimunud „All stars” meelelahutusprogrammi. Üleval toas uimerdades kuulsime küll hoiatust, et Marilyn Monroe on juba lõpetanud enne kui meie alla jõuame, kuid võta näpust- vaevalt olime jõudnud hotelli baaris istet võtta, kui tõmmunahaline ja mustapäine, valge parukaga Marilyn lavale astus. Hiljem veel roosa nabapluusi, kerge õllekõhu, lokkis paruka ja tolmuimejaga(!?) Fredy Mercury. Lisaks nilbed nunnad ja kassiimitatsioon. Naerda sai, kuid omamoodi õõvastav oli ka.

Viies päev

Ringreisi päev. Eesmärgiks jõuda päikeseloojangu ajaks saare läänepoolseimasse tippu, kust pidi kuulujuttude järgi eriti äge vaade olema ning teel sinna võimalikult palju näha/filmida/pildistada.

Esimene peatus- Ponta de Sẵo Lourenco. Suuured kaljud, mis avanesid otse merele. Ei mingeid puid. Lihtsalt punasest kivist pinnasega, ookeanituultele avatud kalju. Kõige tuulisem koht üldse. Ja järjekordselt- üks ilusamaid ja uskumatumaid. Üks neist kohtadest, kus maailm lihtsalt lõppeb ära. Kohvikut seal maailma lõpus päris ei olnud, aga pingid-lauad istumiseks küll. Vaade lummas mind piisavalt, et oma kõrgusekartust trotsides ning küünte-hammastega kaljuserva külge klammerdudes üritasin fotosid teha. Ja kui ma ka oleks sealt merre kukkunud, oleksin surnud üliõnnelikuna.

Edasi aina lääne poole. Porto da Cruz’ ja ookean. Valikud kiirtee ja kõrvalteede vahel, kus kiirtee juba eos kindlalt kaotajaks jäi. Mis sest et kõrvalteed enamasti vaevu meie auto laiused ja kahesuunalised olid. Samuti ei häirinud meid märgid, mis hoiatasid võimaliku varinguohu eest. Teele varisenud kive nähes ma ennast küll enam kuigi kindlalt ei tundnud, samuti autoaknast välja vaadates 100m allpool ainult ookeani nähes. Rääkimata sellest, kui sellisel teel tagurpidi sõita või vaadata kuidas kaks korda suurem auto vastu tuleb.

Kohvitamine mäe otsas, mis lõppes homemade Madeira degusteerimise ja plastikpudelites kaasaostmisega. „One glass? One liter? 5 glasses? 5 LITRES?! ” Onu baarileti taga oli veidi hämmingus, kuid ajas kohe oma naise tühje pudeleid otsima (nii mõnegi limonaadipudeli sisu sai meie tõttu maha valatud). Otse tünnist veel viimased klaasitäied degusteerimiseks ja nii need pudelid täitusid. Vaieldamatult oli tegemist parima veiniga (portveiniga?), mida ma saanud olen. Ja onu oli ka väga õnnelik :)
Praegugi on see pudel mul külmkapis ja valitutele saab sealt vähehaaval maitsta anda. Ei ole just selline joomise pärast tarbimise jook, kuid juba ainuüksi ta lõhn toob esile niii palju mälestusi, et selle väärtus on hindamatu.

Kohvik ühe teise mäe otsas, kus sai proovida kohalikku „kiirsööki” prego’t- suurest lihakäntsakast otse mu silme all lõigatud tükk, mis visatakse pannile ning pannakse seejärel koos salati-tomati-singiga kohaliku saia vahele ja mis maitseb lihtsalt suurepäraselt.

Kümned kõrvalepõiked suurelt teelt, lihtsalt vaatamaks et mis seal on. Iga koht omamoodi ja erinev. Kümne läbitud kilomeetri jooksul oli võimalik näha kolme-nelja täiesti erinevana tunduvat looduskooslust. Kõrgete puudega okaspuumetsadest madalate põõsastikeni, trepp-põldudest suurte lehtpuumetsadeni, mis lõhnasid nagu meliss (või kassikusi, oleneb nuusutajast), täiesti raagus puudega surnumetsadest päris eheda džunglini, ookeani kivistest randadest järskude kaljuservadeni. Iga üks neist ahhetamapanev ja uskumatu.

Porto Moniz oma välibasseinidega, mis kahjuks erilist muljet ei avaldanud, kuna ilm oli külm-tuuline ning ajaga oli ka kitsas käes, sest päike tahtis kangesti looja minna, aga me polnud veel päris oma sihtkohas.

Ponta do Pargo – väljasurnud küla, kus ühes poes maksis vinho verde täpselt poole rohkem kui kõrvalmajas asuvas poes. Järjekordne maailmalõpp, kus oli olemas nii kohvik kui ka karvased lehmad, kes tegid koledat häält. Päikeseloojang. Veidi pilves küll, aga võrratult ilus. Samas võrreldes muude loodusimedega, ei avaldanud nii suurt muljet kui reklaami põhjal oleks arvanud. Võib-olla järgmine kord.

Päike loojas ja mööda lõunarannikut „kodu” poole. Läbi suveöö, bailamuusika saatel, ümberringi tuledest särav muinasjutumaa. Hing rahu täis.

// Tegelikult käisime läbi muidugi palju teisi kohti, mille nimed oleks võinud siia kirja panna. Aga mälu vedas alt //

Kuues päev

Hommikusöögile minnes- „Pilvitu taevas! Lähme mägedesse”. Hommikusöögilt tulles- „Ähh, kust need pilved tulid?”. Pilvine ilm ja veidike väsinud olemine. Vaatamata sellele sihiks Curral das Freiras, sest kuidas lahkuda saarelt ilma kõrgeimat tippu vallutamata. Ekslemine külateedel ja kaartide kirumine, kohv ja selge pea ning kohalike abiga õige suuna leidmine. Siis äkki pilved. Kesest teed. Sõit udus ja mõte, et äkki see pilv ei saagi kunagi otsa. Ja siis PÄIKE. Kõige säravam päike üldse. Kuusemets, mis kasvab välja paksust valgest pilvevatist. Soojus ja lihtsalt ebamaine ilu. Kõige ilusam piknikukoht maailmas. Seejärel Nevada kõrbe meenutavad kollased kaljud, mida mööda viib kurviline tee aina ülespoole, päikesele lähemale. Ja siis olemegi üleval. Pilvede kohal ja päikese käes. Ma vist polegi kunagi varem päikesele nii lähedal olnud. Sõnadest jääb järjekordselt puudus. Pildistamine tundub mingist hetkest mõttetu, kuna seda ilu on võimatu kusagile salvestada. Keskendun mälupiltidele, kuna tean et paari nädala pärast ei usu ma ise ka enam, et olin SELLISES kohas. Korrutan endale, et tegemist pole unenäoga, aga ei usu ikkagi. Siiamaani ei usu, kuid Madeirale mõeldes igatsen kõige enam just sinna tagasi.

Kui lõpuks mäe otsast alla saame, siirdume pilve sisse süüa otsima. Teooria: pilve kohal on kindlasti toit kallim kui pilve sees. Kinnitatud. Läbi udu maandume mingis külas, kus oleme kohaliku söökla ainukesed kliendid. Espada- kohalik must, valge fileega, kala serveerituna küpsetatud banaanidega. Mmm. Parim kalaelamus kogu reisi jooksul.

Selles külas panin esimest korda teadlikult tähele kohalikke vanamehi. Õigemini nende mütse (Inglise keeles kirjeldatud kui pompom hats)- koledad, pruunid ja pulstunud, aga kuidagi niii ehedalt Madeiralikud. Ma pean endale ka sellise saama. Sain ka. Ning kogu järelejäänud talve kandsin seda- lisaks erilisusele ja soojusele, sobis see peaaegu kõigi võimalike riietuskombinatsioonidega. Soojade ilmade saabudes siiski loobusin kandmisest.

Külastasime ka nunnade orgu, mis on oma nime saanud selle järgi, et nunnad piraatide eest sinna varjusid. Hetkel toimib suurepäraselt turismiobjektina. Sealt välja sõites katsetasime järjekordselt erinevaid kitsaid mägiteid, millel oli üldiselt kombeks lihtsalt kellegi hoovis ära lõppeda. Siis oli vahva kohalikele lastele lehvitada ja tagurpidi tagasi sõita.

Õhtusöök India restoranis, kus ettekandja mult kaks korda üle küsis, et kas ma ikka tahan SEDA toitu. Et see olevat VÄGA terav. Jaaaa! Oli küll terav. Ülihea! Teravaima maitseelamuse auhind sellele kohale.

Seitsmes päev

Funchal’i botaanikaaed. Nagu kohalikust hingematvast loodusest vähe oleks. Nagu ei piisaks tee ääres kasvavatest dekoratiivlilledest, mis Eestis maksavad sadu kroone; banaanikobaraid täis banaanivõsadest keset linna; või õitsevatest põõsastest-puudest, mis panevad kogu selle saare lõhnama. No ei piisanud. Botaanikaaed oli hiiiiglaslik. Korralikult läbi vaadata jaksasime ainult papagoide pargi. Lisaks papagoidele liikusid seal keset jalutusteed paabulinnud. Peamiselt sinised, kes olid igavesed eputised ning tegid udupasuna moodi koledat häält. Valged albiinopaabulinnud eelistasid madalat profiili hoida. Nagu minagi. Ronisin korraks põõsasse, et veidi rahu saada ning võta näpust- üks albiino oli seal juba ees. Loodetavasti ei seganud ma teda väga. Siis oli seal veel umbes miljon mõttetut puuripandud tuvi (sellist täiesti tavalist Eesti linnatuvi) ja pardilaadsete lindude aedik. Sellest viimasest kas välja visatud või kogemata välja eksinud üks õnnetu ja vääga kõhn must pardiroju, kes jooksis sissepääsu otsides piki võrkaeda ja prääksus nii meeleheitlikult, et mina ei teadnud kas nutta või naerda ning teised pardid aia sees läksid üsna närviliseks. Siis olid seal veel sisalikud, keda ka suvalistel linnatänavatel näha võis. Ainus erinevus oli see, et neid oli palju. Nii palju, et mööda rada kõndides kostus pidev krabin, mida tekitasid sajad su jalge eest pagevad sisalikud. Suured ämblikud olid ka.

Ning muidugi puud. Ja põõsad ja lilled ja ronivtaimed ja ujuvtaimed ja lilled ja palmid, õitsevad ja äraõitsenud, pungades ja raagus. Seal oli KÕIKE. Khm. Ja muidugi kaktused ka. Mitmemeetrised kaktused ja mitmekümnemeetrised kaktused, ümmargused ja kandilised, okastega ja ilma. Ja oioi kui ahvatlevad. Sellest, et kaktuseokaste teravus on vaja oma sõrmega järgi katsuda, ei hakka rääkimagi. Aga kaktusepiima proovimise eest tahaks küll kõiki hoiatada. Terve mõistus, mis kadus mägedes koos kõrgusekartusega, jättis mind ka botaanikaaias hetkeks maha ning selle tulemusena ei suutnud ma oma uudishimu tagasi hoida ning maitsesin. Jumal tänatud et ainult poole nööpnõelapea suuruse piisa. Minu reaktsioon „Oi kui halb maitse!” kindlustas selle, et ma polnud selles lolluses üksi :D. Aga halb maitse polnud veel kõik. Sülitasin palju ma sülitasin, jõin vett palju jõin, mida edasi seda rohkem hakkasin mõistma, et mu suu põleb :D Kõrvetab noh. Halvas mõttes. Vesi ei aidanud põrmugi. Ja see halbus kestis ikka päris tükk aega.

Aga asja juures oli ka head- see halbus ajendas meid kiiremas korras kohvi otsima ning kohviotsingutel sattusime kohta, mis saab kahtlemata kogu reisi parima toidu auhinna. Juba restosse sisse astudes ninna hakkav suitsuliha lõhn ning paksudest puust söögilaudade seest välja paistvad massiivsed metallist vardad viisid tahtmatult mõttes espetada’le. Kui teenindaja oli küsimusele „Do you speak english?” vastanud „No-no” ning menüüd sõnaraamatu abil uurides leidsime sealt kõik turistiteatmikus soovitatud Madeira rahvustoidud, oli teada et ees ootab tõeline elamus. Absoluutselt. Kui kohalikust „maltsasupist” Caldo verde’st oleks lõunasöögiks täiesti piisanud, siis auravad maitsetaimedega kaetud lihakäntsakad, mis vardaga otse su nina ette riputati lihtsalt sundisid ennast haigeks sööma. Peaaegu jaksasime, ainult mõned tükid tuli endaga kaasa võtta, sest SELLIST toitu ei saanud maha jätta. Vaieldamatult KÕIGE parema söögi auhind.

Õhtupoolikul käisime ookeanis ujumas. Kuna supelrandadega on Madeiral vähe kehvasti (selleks otstarbeks on eraldi saar Porto Santo, kuhu me ei läinud), oli parim võimalus maksta 3 eurot mereäärsele supelkompleksile, kus lisaks soolase veega täidetud basseinidele oli võimalik kalju peale ehitatud trepist otse ookeani ronida. Vetelpäästja oli ka olemas ning see tuli õhtusele ajale iseloomulike suurte lainete puhul ainult kasuks. Vesi oli 19 kraadi soe ning kui ma lõpuks kaljust lahti julgesin lasta, oli kõik lihtsalt suurepärane. Kalju lähedal, muide, polnud sugugi turvalisem- vesi ikka üle pea, aga lained peksid sind tohutu jõuga vastu seina. Järjekordne elamus- ookean on ikka ookean ega kannata võrdlust ühegi teise merega, milles ujunud olen.

Viimase kahe õhtu videvikuaega sai kasutatud kohalike suuurte kaubanduskeskustega tutvumiseks, sest teadupärast võidab ju see, kellel on surres rohkem asju.

Kaheksas päev

Viimane päev. Paaril eelneval päeval tajutud nukrus peatse lahkumise üle oli sujuvalt muutunud päris korralikuks kurbuseks. Naljad teemal: „ Jääme lennukust maha ja teatame ülemustele, et järgmine lennuk lahkub saarelt alles kahe nädala pärast,” väljendasid seda vist kõige ilmekamalt.

Kui pakkimisest rääkida(toimus küll õhtul enne viimast päeva), siis kahe peale kokkuahnitsetud alkoholipudelid tekitasid ikka päris korraliku peavalu. Ei, me ei ole alkohoolikud, aga jätta kaasa võtmata kohalikku madeirat või nunnade orust hangitud kastani-, eukalüptilikööri. Kuna meil oli kahepeale üks kohver ning kokku vist umbes 11 pudelit (sh need, mille korgiks oli ntx ainult puutükk ja limonaadipudelid madeiraga), siis oli tegemist päris korraliku inseneritööga. Kõik korralikult korkimata pudelid said endale ümber tõhusa kihi mäkaiveri teipi ning valdav enamus meie mõlema riietest leidis kasutuse polstermaterjalina. Ebavajalikud riided/jalanõud lendasid prügikasti ning paaritunnise töö tulemusena võisime rahul olla. Kripeldama jäi siiski see et kaasa ei saanud kohalikke mee- ja maracujanapse ning madeiratki sugugi mitte piisavalt.

Lennujaama jõudes hakkas vihma tibutama, täpselt nagu meie saabudeski. Viimased sõõmud lillelõhnalist õhku ja viimased kokkukraabitud eurosendid tax-frees viimaste vinho verdede peale kulutatud. Väike närvikõdi ja sekeldused lennujaamas ning siis oligi aeg heita lennukiaknast viimane pilt läbi pilvede paistvatele mäetippudele, kus paistabki alati päike :)

Mõned tähelepanekud, mida jutu sisse kirjutama ei hakanud:

AUTO

Auto rent- tasuks võtta nii võimsa mootoriga auto, kui rahakott vähegi kannatab. Eeldusel, et on tahtmist ringi sõita. Ise mingit teistsugust liikumisviisi välja pakkuda ei oskakski, kui tegemist pole just mägironijate või ERITI kõvade jalgratturitega.

Autojuhil peaks olema piisavalt sõidukogemust ja külma närvi, kuna kohalikud teed mitte ainult ei liigu püstloodis mööda kaljuseina üles, vaid on pahatihti ka umbestäpselt ühe auto laiused, kuigi sõidetakse mõlemas suunas. Kuna rendiauto puhul ilma lisatasudeta ühe auto kohta üle ühe juhi registreerida ei saa, siis ilmselt peab juht arvestama ka suhteliselt suure emotsionaalse koormusega. Ilmselt oleks ka meie seltskond tunduvalt rohkem ringi sõitnud, kui juhte oleks mitu olnud.

Reisi üks suurimaid vedamisi oli kindlasti see, et rendiautol oli KLAASKATUS. Keegi meist ei oleks vist ise selle vajalikkuse peale tulnud, kuid juba esimeste kilomeetrite järel saime aru kui hea asjaga tegu on. Kuna enamus hingematvaid vaateid asub sõna otseses mõttes peade kohal, siis oleks külgakendest ilmselgelt väheks jäänud. Eriti kui arvestada, et auto tagaistmel oli kolm inimest.

Bensiini kulus meil kogu selle aja peale umbes üks paagitäis. Minusugusele autovõhikult tundub seda häbematult vähe olevat. Maksis see vist 1euro kopikatega/liiter

TOIT

Ilma kohalikke toite proovimata saarest õiget sotti ei saa. Mingisuguse ettekujutuse suudavad pakkuda ka nö turistikad restoranid- espetadat ja küüslauguleiba(millel ei ole mitte mingit sarnasust Eestis pakutavaga) ning espadat, peaks enamvähem igalt poolt olema võimalik tellida. Samas ei kannata need söögid võrdlust kuskil mägikülas umbkeelsest toidukohas pakutavaga, mis lihtsalt oli ülihea. Minu isiklikeks lemmikuteks sai kohalik tomatisupp ja maltsasupp, espetada muidugi ning prego.

JOOK

Meie puhul rokkis Vinho Verde, samas võis poodides alkoholiriiulitel näha hulgaliselt igasuguseid kangemaid napse- väga popid tundusid olevat maracujaliköör ja mingi meenaps. Samuti kohalik „rumm”, mille pudel sai kaasa ka toodud, aga siiamaani maitsmata. Otseloomulikult ei saa jätta proovimata Madeira’t, mida mitmes söögikohas pärast einet pakuti, maja kulul muidugi.

Enamus karastusjooke olid maracuja-maitselised- mahlad, limonaadid jne. Praegugi käime vahel Eesti kaubandusvõrgust spetsiaalselt maracuja mahla otsimas ;)

VAATAMISVÄÄRSUSED

Kogu saar ise on üks suur vaatamisväärsus. Matkajate paradiis, surfarite oma ka. Tohutult erinevaid muuseume ja turismiobjekte. Meie ei olnud ei matkajad, surfarid ega tulihingelised turistid. Kõige suurema elamuse sain mina asjadest, mida kirjeldada ei oskagi. Ookeanituulest ja suurtest lainetest; lillelõhnalistel öödel tänavail jalutades; kõrgusekartust trotsides; vaadates kaljuservade sisse ehitatud maju ja karvaseid lehmi; ja kõigestkõigest muust.

Oh, poisid-plikad, tore on see elu!

Saate aru. Ma olen kirjutanud 6lk reisikirja. Ligi 3000 sõna. Ja mul on veel niiii palju ütlemata. Ning mida edasi, seda suuremaks lähevad kahtlused, kas seda juttu üldse kellelegi lugeda anda.

Aga ma ei saa jätta ütlemata, et see reis andis mulle palju rohkem kui ainult tunde nagu oleksin viibinud paradiisis. See reis andis mulle sisemist energiat ja kindlustunde ning hävitas paljud kahtlused. Ma loodan, et päriseks.


Seda et ma juba mitmendat päeva eriti koleda seljavalu käes vaevlen, mis vahelduva eduga kõigisse mu kehaosadesse peegeldub, pole mõtet vist mainidagi. Tühiasi noh.

Sedaet..

..ma olen lähedalt näinud paradiisi :)