kadripäev 2013

ma sain täna vist esimest korda kadripäevaks kingituse.jõulukalendri. roosa jõulukalendri. mul pole mitte kunagi jõulukalendrit olnud :)
olin positiivselt šokeeritud! järgmisel aastal lubati roosa koer tuua. can't wait!

PöffiHunt 2013

Sel aastal valisin filme peamiselt selle järgi, et nad eeldatavalt (sest, noh, ajalugu on näidanud et pöffi filmide puhul ei saa kunagi PÄRIS kindel olla) pakuks mulle positiivset emotsiooni. Seega leiab järgnevast nimekirjast peamiselt vitamiinilaksu-filme ja muid komöödiaid. Mõnda animafilmi oleks ka väga näha tahtnud, kuid tihe tegutsemisgraafik pani kahjuks oma piirangud. Siiski oli selleaastane valik nii lai, et tundsin ennast kinokava kokku pannes nagu laps kommipoes.
Ootused igatahes on kõrged, vaatame mis juttu ma detsembris räägin :)

Üritan ka sel aastal filmid siia tasapisi kirja panna, sest eelmiste aastate postitused on minusuguse lühikese mäluga inimese jaoks juba praegu kasulikuks osutunud :D

***

Esimene (Söögi) Film - "Armastus ja sidrunid"

Film „Armastus ja sidrunid” põhineb Kajsa Ingemarssoni samanimelisel romaanil.
Nii filmi kui ka romaani peategelane Agnes (Rakel Wärmländer) on kahekümnendates aastates noor naine, kelle jaoks on osalemine kõrgklassi restorani töös just see, mida elu võiks talle pakkuda. Selles maailmas esikohal olevad kirg, maitsed ja oskused on need, mida ta elu positiivselt poolelt ootab. Lisaks armastusele restoraniäri vastu armastab ta ka oma peigmeest. Ühel päeval aga jääb ta korraga ilma nii oma töökohast Michelini Le Bateau eliitrestoranis kui ka rokkarist eluvenna kommetega poiss-sõbrast Tobiasest.
Terve maailm tundub kokku varisevat ning kaela kukkunud probleemide eest põgeneb Agnes turvalisse lapsepõlvekodusse Rootsi väikelinnas. Seal, keset armsat probleemidevaba argirutiini koos emaga mõnusaid koduseid toite tehes saab ta telefonikõne, mis muudab ta elus päevapealt nii mõndagi ...
Läbi filmi kulgevad armsad, naljakad ja romantilised momendid viivad peategelast läbi keerukate olukordade lihtsa tõe poole – kõik, mis hingega tehtud, on hästi tehtud ja leiab suurepärase vastuvõtu ka ülejäänud maailmas. Geniaalsed lahendused seisnevad tihti just lihtsates asjades. Film on heatujuline, värvikate karakteritega ning vürtsitatud isuäratavate retseptidega, kuid põhirõhk on peaasjalikult ikkagi armastusel

TREILER

Söök mulle meeldib. Ja restoranid. Seega oli restoranifilm Pöffi alustamiseks üsna lollikindel valik.
Siiski suutsin positiivselt üllatuda, kuna tegemist oli ühe erakordselt positiivse, värvilise ning humoorika filmiga. Tõsi, lõpplahendus oli äärmiselt ettearvatav ning mingitest mõttemängudest rääkida ei saa. Samas kas ongi alati vaja? Arvan et mitte. Ka lihtsates asjades peitub oma võlu ning vaatamata kergele sisule oli olemas siiski festivalifilmile iseloomulik kvaliteet. Kaameratöö, pisikesed detailid, muusikaline taust ning hollivuudilikust nii erinevad karakterid lõid kokku äärmiselt nauditava kompoti. VÄGA meeldis! Tõeline vitamiinilaks pimedasse pühapäevaõhtusse.

Note to myself: tühja kõhuga veini joomine võib viia piinlikute tagajärgedeni. isegi kui see on tõeliselt maitsev Pöffi vein :D

Teine (Suhte) Film - "Aitab jutust"

Lahutatud Eva (Julia Louis-Dreyfus) naudib keerulistest inimsuhetest priid elu, teenib elatist massöörina ja kardab lähenevat päeva, mil tema kallis tütar kaugel teises linnas ülikooliõpinguid alustab. Siis aga kohtub ta lahutatud, muheda, veidi kohmaka ning hea huumorimeelega Albertiga (James Gandolfini), kes samuti seisab silmitsi teadmisega, et tema tütar peatselt pesast välja lendab. Romanss nende kahe toreda inimese vahel puhkeb kiiresti õide ja arvestades tema eraellu hiljuti saabunud õnne on Eval isegi naljakas kuulata, kuidas tema poeedist klient Marianne (Catherine Keener) igal võimalusel oma endist abikaasat taga kirub ja sarjab. Eva meeleolu muutub aga kiiresti, kui kogemata saab selgeks tõsiasi, et Marianne’i poolt alatasa maapõhja tallatav eksmees ei ole keegi muu kui Albert ... Kas vastselt armunute armastus peab sellele ootamatule takistusele vastu?
„Aitab jutust” on teravmeelne ning humoorikas inimsuhete keerukusest pajatav linalugu, mis näitab meile ilmekalt, et armuasjadega jäävad jänni ka inimesed, kellel peaks olema nende jaoks juba piisav kogemustepagas.

 TREILER

 Mõnes mõttes oli tegemist konkreetse naistekaga. Selle sõna kõige paremas mõttes- lugu sellest, kui mõjutatav teiste naiste poolt võib üks naine olla. Oi-oi kui tuttavaid momente ma seal tabasin. Tõsi, mina seostasin sellist käitumist noore eaga (loe: minusugune vanur küll ennast enam teistest inimestest mõjutada ei lase :P), kuid mine tea.. Filmi keskealine kangelanna pani mõtlema, et kogu see värk on hoopis keerulisem ja kuigi võin endale rusikaga vastu rinda taguda ja väita et teiste arvamus ei loe..siis ilmselt ikkagi valetan endale. Muidugi loeb. Ning see on täiesti okei, täiesti normaalne. Lihtsalt ei tohi unustada ennast usaldada. It's as easy as that!
Aga nende suhtemängude ja -tasandite juures oli tegelikult tegemist äärmiselt naljaka ja helge filmiga, minu suu oli ikka enamus ajast kõrvuni. Süžee oli tunduvalt põnevam ja mitmetahulisem kui eelmisel filmil ning ära märgiks ka äärmiselt nauditavad näitlejatööd. Täielik vitamiinilaks jälle.

Kolmas (Briti) Film - "Alfaisa Alan Partridge"


Need, kes on pikisilmi oodanud Steve Coogani („Öö muuseumis”, „The Trip” jt) ainulaadse koomikuande avaldumist kinoekraanil, ei pea enam nälgima: Alfaisa on maandunud ja naljakam kui iial varem. Selles kauaoodatud filmis toob briti koomik Steve Coogan suurele ekraanile oma armastatuima tegelaskuju, üüratult enesekeskse DJ Alan Partridge’i.

1994. aastast peale on BBC seriaalid „The Day Today”, „Knowing Me Knowing You”, „I’m Alan Partridge” ja „Midmorning Matters” jälginud röögatult edeva ja uskumatult taktitundetu Alan Partridge’i ogarat allakäiguteed riikliku telesaate juhist kohaliku telekanali DJks, naeruvääristades halastamatult inglaste keskpärasust ja ajakirjanduse küündimatust. Kui Radio Norwichist koondatud DJ Pat (Colm Meaney) kogu kollektiivi pantvangi võtab, käivitub filme „Lämbe pärastlõuna” ja „Visa hing” meenutav stsenaarium ning Alan saab võimaluse läbirääkijana oma nahk turule tuua. Pinge kasvades on meie ogaralt ennasttäis sangar täiesti rahul sellega, et ta meediatsirkuse keskpunkti satub. Kas ta suudab kastanid tulest välja tuua, ja mis veelgi tähtsam, oma karjäärile uut hoogu anda? Nüüd kõik koos: „Hahaa!” – New Yorgi filmifestival

TREILER

Ma reaalselt naersin ennast hüsteeriasse selle filmi jooksul. Ning seda mitte nende julmade ja kohati võib-olla naatuke labasevõitu naljade, vaid täiesti geniaalsete sõnamängude peale. Mis kahjuks eestikeelsetes subtiitrites täiesti kaduma läksid. Aga kuna tegemist oli briti filmiga, oli eestikeelset tõlget lihtne ignoreerida.
Film ise oli montyphytonlike sugemetega ÜLIkõva komöödia. Eeldusel et vaatajale meeldib kohati mustaks kiskuv huumor väga eluliste ja tõsiste teemade üle. Mulle meeldib ning kogu kompott oli eriti magus just tänu detailidele, briti huumorile iseloomulikule sõnakasutusele ja püsivalt õhus olevale pingele.
Tundub et hetkel vähemalt läheb Pöff kasvavas joones, sest seee film meeldis mulle isegi veel rohkem kui eelmised kaks. Ja mida edasi, seda rohkem tunnen et vitamiinifilmidest saadav positiivsus oli sellesse pimedasse aastaaega absoluutselt õigeim valik. Me like!

Neljas (Muusika) Film- "Winny Puhh: maailma veidraim bänd"

Kui seni on moemaailma lavadelt Eestile kuulsust toonud vaid kaunid naismodellid, siis nüüd on sama tugev trump lauale lüüa ka meestel. Siiski ei astunud nad catwalk’ile kui hinnatud mannekeenid, vaid hoopis eriskummalise muusika ja veelgi kummalisema välimusega bändiliikmed. Juba 20 aastat tegutsenud kollektiiv Winny Puhh ei esindanud küll Eestit sel aastal Eurovisionil, kuid nad kogusid kõvasti enam kuulsust hullumeelse show’ga tuntud moedisaineri Rick Owensi uue kollektsiooni esitlusel Pariisis.

Kui üldse peab filme kuidagi lahterdama, siis on filmi „Winny Puhh: Maailma veidraim bänd” esmane kategooria siiski muusikadokumentaal. Kuid linateos sobib võrdselt hästi ka moefilmide hulka, kuna ilmselt ei ole ühtegi teist kollektiivi Eestis, kus muusikute välimus (ja lava-show) nii olulisel kohal oleks. Lisaks muusikale endale muidugi. Ning loomulikult kerkis Winny Puhh (moe)maailma huviorbiiti ja lõputusse ovatsioonidetulva tänu Owensi moe-show’le.

Ükski kallihinnaline mainekampaania ei too Eestile nii palju kuulsust kui need säravad kohalikud tähed, kes lihtsalt maailma lähevad ja oma asja suurepäraselt ära teevad. Rick Owensi enda kommentaar pani i-le täpi: “Nad on Eestist pärit ja nad on üliägedad, kas pole?” Meie õnneks tehti üliägeda bändi üliägedast saavutusest ka üliäge film.


Film ise olevat juba teles linastunud. Mina polnud näinud ning ei omanud isegi mingit ettekujutust, millest ta rääkida võiks. Ja esimestest kaadritest saadik oli karp lahti. Selle äärmiselt ägeda kolebändi taga on SELLISED mehed? SELLISED Eesti mehed?! Nagu VAU!

Olen täiesti nõus, et nemad on Eestile parem reklaam kui ükskõik milline mainekujunduskampaania. Nende huumorimeel ja samal ajal asja tõsiselt võtmine, nende professionaalsus ja eneseteadlikkus miksitud hullude naljadega.  Eestile kuluks selline reklaam ära küll, muidu arvataksegi, et me olime põllul kive tassimas kui huumorimeelt jagati :)

Ning fakt, et üks äge 26k euriseid jakke tootev moelooja nende hullumeelsust väärikalt hinnata oskab, teeb südame soojaks.

Soe ja loksutav film. Meeldis väga väga!


Viies (...) Film- "Veel kolm pulma"

Kas on midagi hullemat sellest, et sind kutsutakse su endise peigmehe pulma? Muidugi! See, et nii juhtub kolm korda ühe kuu jooksul, sa ei oska keelduda ning suudad veenda endaga kaasa tulema vaid uue interni. Jee! Muidugi oleks olukord veel hullem, kui endised peigmehed oleksid: kihluse vastu allergiline tüüp, segane surfar ning transseksuaal, kellest sai kuum tšikk. Kolm endist peigmeest ja kolm pulma. Ruthi jaoks on see plahvatusohtlik kokteil – aeg astuda minevikuga silmitsi ja otsustada tuleviku üle.
„Veel kolm pulma” on õrritav film, mis ei häbene olla komöödia. Režissöör – kes ei ütle lahti klassikalistest viidetest filmidele „Tere tulemast, hr Marshall” (1953) ja „Beebiga kimpus” (1938) – näitab oma sidemeid Farrelly vendade ja nende peerunaljade, Judd Apatow ja teiste n-ö Uue Ameerika komöödia tegijate ja nende peeterpaanilike tegelastega, ja tänapäeva klassikaliste filmidega nagu „Pruutneitsid” (2011), piiritult liikudes tavapärase romantilise komöödia juurest poliitiliselt väga ebakorrektsete naljadeni.
Veneetsia filmifestivali Giornate degli Autori programmi koostajatele oli kõik nii selge, et nad usaldasid filmi ning film ise tegi ülejäänu – see oli kriitikute ja ajakirjanike hulgas üks suurimaid üllatajaid.

TREILER

See oli minu jaoks veidi vastuoluline film. Ühest küljest naersin ennast hüsteeriasse ja teisest küljest oli kohati piinlik. Mis iseenesest ei ole ju halb? Või on nii halb, et on juba peaaegu hea?
Imetlusväärne on ka see, kuidas võib erinevates riikides olla NIIII erinev arusaam komöödiast. Hispaania filmi lihtsalt ei ole võimalik eelpoolkirjeldatud Briti ja Rootsi ja USA filmidega võrrelda.
Sisu oli ka muidugi iginaiselik ja sest vähemalt mulle tuli küll see Mida-Ma-Küll-SELLES-Mehes-Nägin-??-moment vägagi tuttav ette :D
Kokkuvõttes siiski pigem meeldis.

Kuues (Moe) Film - "Bergdorfi moeresidents"

Lihtsustatult öeldes on Bergdorf Goodman (BG) kaubamaja. Aga tegelikult on see midagi palju enamat – moemeka, klubi, impeerium – tõeline American Dream. Kõik disainerid soovivad oma loomingut seal müüa, kõik fashionista’d ihaldavad seal poodlemas käia. Kuid vaid vähesed saavad seda endale lubada, sest see koht on vaid parimatest parimatele (loe: rikkaimatest rikkaimatele). Ei ole just tavapärane, et klient (Yoko Ono) helistab jõuluõhtul ja ostab korraga ligi 70 karusnahkset kasukat ...

Dokumentaalfilmi peategelane on väärikas vanuses kaubamaja koos oma eriliste töötajate, partnerite ja klientidega. Tegelikult on filmis jäädvustatud palju enamat – see on oluline peatükk USA luksusmoe ajaloost, selle arengutest ja kesksetest karakteritest.

TREILER

 Mul olid vaimustusest pisarad silmas kui ma neid vaateaknaid nägin. Ja vaimustusest õhkama võttis see film mind mitmeid-mitmeid kordi.
Ma imetlen inimesi, kes tegelevad asjaga, mida armastavad. Teevad seda südamega. Ja teevad seda hästi, mingeid mööndusi tegemata. Ja on seejuures kiiksuga. Ja lihtsad. Ja ägedad. Sellised inimesed inspireerivad mind. Täiega!
Ja ma tahan New Yorki. Kohe! Selleks et näha BG vaateaknaid ja äkki julgeda isegi ukse vahelt sisse piiluda. Ei, ma ei taha olla BG püsikunde, kes 400k taalaseid sisseoste teeb. Ma tahaks minna ja saada kas või distantsilt osa sellest fenomenist..nautida neid fantastilisi pisikesi detaile seal vaateakendel..ja olla inspireeridud. Lihtne :)
Ehksiis- järjekordne Fantastiline Film! 

Seitsmes (InsideJoke) Film - "Marina"

„Marina, Marina, Marina ...” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Siinkohal saabki appi võtta klassikalise eluloofilmi „Marina”, mis annab ülevaate noore itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionisti hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusikaedetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning selle edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong.
Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskme moodustab keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ju ainus võidu võti.

TREILER

Kõige pöffim film selleaastases valikus :) Tõsisem ja kurvem kui kõik eelnevad. Palju erinevaid sotsiaalseid tahke, minu jaoks seniteadmatuid nukraid ajalookilde ja veidi humoorikamat taustainfot tuntud laululugude kohta.
Järjekordselt üks detailideni lihvitud ja äärmiselt nauditava kaameratööga film. Võib olla reede õhtusse veidi kurvavõitu, kuid igav igatahes ei hakanud.


Kaheksas (Looduse) Film - "Amasoonia"

Amasooniat”, prantsuse loodusdokumentalisti, Thierry Ragobert’i („Valge planeet”) uusimat teost ei peaks ehk püüdma sõnadega tabada – tegu on võimsa vaatemängufilmiga, kus pilt tõepoolest räägib rohkem kui tuhat sõna, sest suudab näidata maailmale nii detailplaanis kui ka haarata seda mastaapsete panoraamidega linnulennult. Sõnu ei kasuta ka film ise, loobudes loodusdokumentaalfilmide tavalisest pealeloetud jutustajatekstist ja lastes kõikidel tegelastel rääkida oma keeles.
Ent poeetilist vaatemängu läbib lõngana ka jutustus ühe pisikese pärdiku, tsirkuseartistist kaputsiinahvi odüsseiast läbi Amazonase, kuhu ta lennuõnnetuse läbi satub. Nii algab enneolematu seiklus läbi maakera kopsude, mis on täis uskumatuid peletisi, ootamatuid ohte ja õppetunde. Nii kohtub meie kangelane sealse floora ja fauna värvikate esindajatega, saab teada, et näljale vaatamata ei tasu eredavärvilisi seeni süüa, ning avastab selle retke kaudu ühtekuuluvustunde millegi suurema ja võimsamaga.

See seente söömise koht oli selle filmi üks põnevamaid. Muidu oli küll tore ja vaatemänguline ja kauneid loodusvaateid täis film..aaga..venima hakkas. Liiga palju päikesetõuse ja -loojanguid ja liiga vähe sisu. Olen veendunud, et kui ma oskaks ahvide keelt, oleks film põnevam olnud. Kuid seekord jäi veidi uimaseks.
Põnev oleks muidugi teada kuidas seda filmi tehti, sest peaosaline pisike ahv oli kaks kolmandikku filmist surmahirmul (sellest sai aru ka ilma ahvide keelt oskamata).  Tahaks teada kas staari närvikava jäi lõpuks ikka korda? Silti "Selle filmi tegemise jooksul ei kahjustatud ühtegi looma" igatahes ei olnud :)
Ehk oli see tingitud eilsest peost või tänasest varasest ärkamisest, aga minu jaoks jäi see film uimaseks. Poole peal ajas juba haigutama ning nägin ka saalist lahkuvaid inimesi :)

*********************

Kokkuvõttes oleks selleaastase Pöffi märksõna kindlasti Positiivsus :) Viisin kinosaalist kaasa palju meeldivaid emotsioone ning olen sellega ülimalt rahul. Ja mind haljalt ei huvita, et komöödiafilme tõsiseltvõetavaks kunstiks ei peeta. Vitamiinilaks on vaieldamatult minu lemmikprogramm! :)

Hunt mu sees poeb nüüd talveunne, et teha ruumi teistele elukatele, kes väljapääsemist ootavad. Järgmisel aastal näeme. Kinos ;)


NB: Kaldkirjas olevad filmikirjeldused on võetud PÖFFi kodulehelt  www.poff.ee

hah

kulus kõigest 11 päeva, et kastisüsteemist söögiriistad üles leida!
lõpp plastmasskahvlitele ja -lusikatele ja tere tulemast nõudepesu.
peaks vist lõpuks selle nõudepesumasina (loe: köögi) ära tellima :D


aga kui tõsiselt rääkida, siis visioon hakkab aina teravamat kuju võtma. kas on süüdi see poole meetri kõrgune hunnik ajakirju, tundidepikkused jutuajamised kodu sisustamise teemal, viimaks ometi ette võetud mööblipoes käik või lihtsalt aeg..ei tea..aga hea on :)

nv

mõnel nädalavahetusel jõuab rohkem kui mõnel teisel.
möödunud nädalavahetus oleks nagu kümme kilomeetrit pikk olnud.
sinna mahtus pokkerimäng, koos suurepäraselt jooksvate kaartidega (huvitav küll mida SEE nüüd tähendama peaks :D) kuid alt vedanud enesekindlusega, mis võidu nimel võidelda ei lasnud.
sinna mahtus kuus tundi uut lemmikspordiala. kohutavas kogusesuut infot, mäekõrgune kuhi emotsioone, palju toredaid inimesi ja suur olemasolemisrõõm.
ja öine vihmane teekond ja perekondlikud hetked.
ja hea söök parimas seltskonnas.
ja lokid. blah!
ja  pühapäeva õhtu toredatega fotostuudios.

väsitav, aga fantastiline. elu on äge.



ps: pimedad ööd on peaaegu käes. hunt mu sees rabeleb ja ootab välja pääsemist.hoidke alt :)

uus algus

Neli nädalat tagasi jätsin hüvasti oma Esimese Päris Oma Koduga. 

Koduga, mis meie ühise ajaloo jooksul nägi malbeid lembehetki, rajusid pidusid, hüsteeriasse naermist ja võllanalju, liigutuspisaraid ja romantikat, kurbust ja viha, ebamaist rahulolu ja õnnestumisi ja kõiki teisi sadu emotsioone, mida suudad välja mõelda. 

See pisike mustamäe korter oli nii minu nägu, kui veel annab olla. Lihtsate vahenditega, boheemlaslike otsustega seatud ja sätitud. Mitte ideaalselt korras hoitud, kuid siiski palavalt armastatud. 

Selles kodus oli rohkem, kui lihtsalt neli seina ja mööbel. 

Seal sees oli minu venna kirjeldamatult suuuur töö ja vaev, mis läks ühe täiesti räämas pimeda korteri muutmiseks minu mõnusaks valgusküllaseks pesaks. 

Seal sees oli minu vanemate toetus mulle, oma esimeses töökohas alustavale tudengile, kes ilmselt muidu oleks veel aastaid ühikas elanud. 

Seal sees oli mu kalli õe abil sinna läbi aegade toodud süsteem- alustades köögilauast ja lõpetades nende sadade eluks hädavajalike asjadega, mille vajalikkusest mul endal õrna aimugi polnud (jah,  kui te arvate et ma ise selle peale oleks tulnud, et inimesel köögilauda vaja on, siis eksite küll sügavalt).

Seal sees oli minu esimene suur rahaline preemia, mille saamine mulle täieliku üllatuse ja suurus täieliku šokina tuli ning mille eest mu kodu sai uued aknad.

Seal sees olid need lugematud mälestused kallitest inimestest, kellega koos on naerdud ja nutetud, armastatud ja vihatud, diivaneid puruks istutud ja vaibalt veiniplekke välja pestud, südaöösel salsat tantsitud ja vastlakukleid küpsetatud, filme vaadatud ja muusikat kuulatud, lugematuid veinpudeleid tühjaks joodud ja maailm kapitaalselt paika pandud. Sellest korterist on läbi käinud  nii fenomenaalselt palju täiesti FANTASTILISI inimesi, et kui neid kõiki meenutama hakkasin, pidin üllatusest pikali kukkuma.

Selle korteri seinad on näinud filosoofilisi vestlusi, tuliseid vaidlusi, improviseeritud räppimist ja viisipidamatut laulmist, telekommiteemalisi arutelusi ja ühise õppimise juurde kuuluvaid vaidlusi, valjuhäälseid rõõmuhõiskeid ja sosinas armastusavaldusi.

Ning eelkõige oli see pisike korter kogu selle seitsme aasta jooksul minu kindlus ja pelgupaik. Ühesõnaga - Kodu :)

Seega ei imestanud ma põrmugi, et kodu müük sujus ideaalilähedaselt. Kui lisada sinna kallite abi ja kaasaelamine pakkimisel ning viimasel hommikul põrandal nositud muffinid kalli sõbranna seltsis, siis oli tegemist ühe erakordselt sooja ja sujuva lõpuga.

Väike nukrus tuli sisse kui tühjakskolitud korteris viimast korda maha istusin, kuid tunne oli õige. Tunne et pean edasi liikuma ning olen selleks lõpuks valmis. Aeg oli käes.

Andsin võtmed üle ühele noorele tudengineiule ning  olen täiesti veendunud, et mu kalli kodu eest hoolitsetakse hästi. Kõik oli õige :)

Põhjus miks ma sellest just PRAEGU kirjutan on see, et täna algas uus peatükk.

Istun esimest korda oma Uues Kodus, vanal diivanil ja kirjutan seda juttu. Mu toad on täis kaste ja köök on kombineeritud käepärastest vahenditest ja ma olen kolimisest üliväsinud. Aga mu pea on täis ideid ja mu südamel on soe ning nägu naerul. Ma olen hetkel täiesti häbematult õnnelik :)