deja vu

Kolmas ühikas, neljas korrus, eelviimane uks koridori lõpus- minu ülikooliaegne, mesilastriibuline, kodu. Kõrvaltoas kaks noormeest, kelle käest sai kunagi haamrit laenatud, aga kelle nimesid nende kolme aasta jooksul teada ei saanudki. Samas naeratus ja tervitus igal kohtumisel oli raudpoltkindel ja harjumuspärane. Eriti ühega neist :)
Kolisin ühikast ära ja ülikooli ka enam nii tihti ei sattunud. Paar korda oleme kohtunud ja ära tunneme üksteist siiamaani.

Täna hommikul, turult korraks koju tulles (jah, turult, pikem jutt) väljus mu kõrvaltrepikojas seesama noormees. Ning tema naeratuse ja noogutuse tundsin ma ka läbi mootorrattakiivri ära. Kõrvaltuba, kõrvaltrepikoda..nagu midagi poleks muutunud, peale mastaapide..
Oli küll päris deja vu tunne.
Tema nime ei tea ma siiamaani. Järgmisel korral küsin äkki..