meeletu 2012

Mitte et aasta alguses kokkuvõtete tegemine oleks meinstriim ja mina mingi rebel..lihtsalt..selle postituse kirjutamine on võtnud plaanitust kõvasti rohkem aega :)



2012 oli täpselt selline nagu möödunud aastavahetus - ootamatu, spontaanne, emotsionaalne ja mõistlikkuse piires meeletu.

Samal ajal ka sissepoole vaatav, kasvamise, õppimise ja salajaste sisemiste arengute aasta. Ette näidata midagi nagu polegi, samas tean et täna pole ma seesama inimene, kes aastat 2012 alustas.

Mõned faktikillud, mida sooviks aastast mäletada:

Reisid: Kevadine stressimaandamise Egiptus, koos oma maagilise merealuse maailmaga; Hilissuvine tulikuum ja tantsuline Kreeka; Varasügisene lemmiklinn London ja Jõulueelne imeilus Praha. Rohkem vist riigipiire ei ületanud. Ahjah, Salacgriva oli kaa piiri taga..spontaanne, suvine, superäge Salacgriva!
Eestisiseselt oli vist ainuke tuliuus avastus Ruhnu ning tema vallutanud tantsijad. Jah, ka suur osa nendest tantsijatest oli minu jaoks uus avastus. Shame on me  :)

Muusika!
Pole ennast kunagi eriliseks muusikainimeseks pidanud, tants on ikka alati rohkem minu teema olnud..aga! 2012 näitas, kuidas muusika võib mõjutada meeleolu, luua ja lähendada suhteid ning muuta saatusi.
Damien (mm). Tema kontserdi ajal lava ees vaheldus ekstaatiline rõõm voolavate pisatega ning kogu muu maailm oli kadunud.
Muse. Ja oskus ära tabada see MinaOlenJustPraeguSiinJaKogenMidagiNiiiiErilist tunne. Ning seda vääriliselt hinnata.
Ewert, kes mind suvel vaimustas, kuid oma aasta viimase kontserdiga lihtsalt lõpmatuseni lummas.

Kõigi manit' ürituste taga on veel ka ohtralt taustalugusid, mis teevad just nendest kontserditest need kõigeõigemad...seal on seoseid suurepäraste inimestega, emotsioone, mõtteid ja tagajärgi. Kõik erilised ja mäletamisväärt.

Spontaansed hetked.
Kui pöörad välkidee tõttu suurelt maanteelt kõrvale ning jood rannas, tähistaeva all, hommikuni veini ja räägid kõigest ning mittemillestki.
Sõidad lambist Lätti, üheks õhtuks, seda enda jaoks veel avastamata muusikut kuulama. Koos inimesega, keda vaevu tunned. Ja varahommikul tagasi sõites tunned ennast vaimselt kirgastununa.
Või ütled lihtsalt Jah. Ja lähed, teades et tagajärjed võivad olla mingil määral enesehävituslikud, kuid sellest hoolimata. Sest hetke nautimine on seda väärt.
Kui jood hommikul kell pool viis oma kortermaja ees siidrit. Autos, sest õues on külm, võhivõõrast inimest enda koju lasta ei taha, kuid õhtut veel lõpetada ei raatsi.
Vastad ööklubis põgusalt tuttava näo tervitusele ning kohtud tänu sellele tühisele noogutusele Kõige Lahedama Inimesega ja oled kolme minuti pärast lummatud. Ning tavapärasest Lahedast Peost, saab alguse midagi hoopis-hoopis suuremat.
Või lähed võhivõõrasse seltskonda, tundes seal üht inimest ja naudid õhtut, seltskonda ja seda inimest kahesajaga.
Kui sulle mängitakse kitarri ja sa oled vaimustunud, sest see muusika ja see ümbrus ja see hetk tervikuna on lihtsalt kirjeldamatult ilus.
Kui sulle, ainult sulle mängitakse kitarri ja sa laulad, sest oled piisavalt joonud et oma lauluhäälest ja viisipidamisest mitte hoolida. Hommikuni.
Kui sulle mängitakse kitarril lugu, mida on spetsiaalselt Sinu jaoks mängima õpitud ja sa oled nii loksutatud, et ei oskagi nagu midagi öelda.
*Jah, ma ise ka ei saa aru mis värk nende kitarridega on, sest kõik kolm situatsiooni toimusid täiesti erinevate inimestega*
Kui veedad kolm tundi fotostuudios. Täis naeru ja nalja. Ning kes ei sulaks siiralt öeldud ja pidevalt korratud kommentaaride"Ah, kullake, see on fantastiline!", "Sa oled imeilus!" jnejne peale. Mina igatahes olin või sees :)


Inimesed!!
Minu inimesed. Mu kõige kallimad inimesed. Armastan teid! Teie olete need, tänu kellele olen MINA selline nagu olen. Ja te ise ilmselt ei kujuta ettegi KUI olulised te mulle olete.
Kahjuks oli 2012 ka üks Kohutavalt Kiire Ringi Tormamise aasta..tundub et mitte ainult minu jaoks..ning kallitele jätkus ajaressurssi üsna piiratult. Üritan asja 2013 parandada.

Ja uued inimesed. Mõned taasleitud vanad, kuid suures osas siiski uhiuued. Meeletult lahedad inimesed. Kadetakstegevalt targad inimesed. Uskumatult andekad inimesed. Hurmavalt humoorikad inimesed. Ning sellised inimesed, kelles on koos kõik eelpoolloetletu ning rohkemgi veel, keda vaadates tundub kahtlane, et nad on pärit siit meie koduplaneedilt. Ma ei suuda uskuda, kui erinevaid ja TO-HU-TULT inspireerivaid inimesi mul oli õnn 2012 jooksul kohata.

 Ja siis need inimesed, kes ei pidanud paljuks öelda mulle, et ma olen tark ja tubli ja ilus ja äge ja armas ja et mul on hea huumorimeel ja piisavalt potentsiaali ja et ma saan hakkama ja et ma üllatan neid. Jah, imelikult palju öeldi mulle sel aastal, et ollakse üllatunud selle üle milline ma olen kui mind lähemalt tundma õppida. Õnneks siiski enamus kordadel kinnitati, et heas mõttes üllatunud. Igatahes tähendavad sellised ütlemised palju. Ilmselt palju rohkem kui ütlejad arvata oskavad.

Sport.
Kui ma varasuvel esimest korda pulsikellaga jooksin ja reaalselt nägingi numbrit 10km ning ma isegi ei olnud tol hetkel isegi väsinud..siis ma sain aru, et midagi on muutunud. Lõpuks ometi, esimest korda elus olen sellises vormis, et reaalselt suudangi ilma probleemideta ära joosta kümme(!) kilomeetrit! Kõigest 2.5 aastat varem ei suutnud ma trepist kolmandale korrusele ronida, ilma et pea poleks kurnatusest valutama hakanud.
Ning mis kõige olulisem - spordivihkajast on saanud spordi armastaja :) Ma lihtsalt ei suuda suvisel ajal jooksuradadest eemal olla. Ma olen üks suur rõõõõm, kui hoian käes squashireketit. Ma armastan tantsimist, endiselt!

Emotsioonid!!
2012 oli emotsionaalne ameerika raudtee. Naerda kogu südamest, igatseda kellegi järele nii et on valus, kedagi nähes tunda kuidas jalad lähevad nõrgaks ja kõhus hakkab keerama, mitte uskuda hetke olemasolu kus parajasti viibid.
Emotsioonid annavad elule värvi ning 2012 oli kahtlemata värviline. Ja muide..ma ei mäleta et oleksin möödunud aasta jooksul nutnud midagi peale rõõmupisarate ;)




Aga..aasta suurim saavutus oli see, et õppisin olema õnnelik. 

Ilusate hetkede, meeleolukate elamuste, hea raamatu, kauni muusika, kingitud naeratuste, päikeseloojangute ja äikesepilvede, jalustrabavate komplimentide, hämmastavate inimeste, väikeste ja suuremate saavutuste, kingitud hetkede ja pisipisikeste imeliste asjade üle.

Oma lähedaste ja sõprade üle! Oi, kui õnnelik ma sel aastal nende pärast olin!
Ning tänu sellele kirjeldamatule rõõmule, mida pakkusid need imetoredad asjad, mis juhtusid mu kallitega..tänu sellele, õppisin mina olema õnnelik iseenda üle. Ja koos iseendaga. Uskuge, see ei olegi nii lihtne ülesanne.


Jah...2013, bring it on! Mina olen valmis :)