such PÖFF

Esimene (söögi)Film - "Reis Itaaliasse"

Kaks meest ja kuus einet kuues restoranis üle Itaalia – Liguuria, Toscana, Rooma, Amalfi ning lõpp-peatus Capri saarel. „Reis Itaaliasse” on peene briti huumoriga gastronoomiline road movie, mida ei maksa tühja kõhuga vaatama minna!
Ajakiri Observer palub Steve’il ja Robil teha järjekordne restoraniarvustuste sari, seekord Itaalias. Väsinuna lapsevanemaks olemise koormast, otsib Rob midagi seikluslikku. Steve on pikalt Los Angeleses tööd rüganud ning olles vahelduseks tagasi Euroopas, soovib nüüd näha oma lapsi. Mehed vestlevad elust, armastusest, tööst ning välismaal elamisest. Nad analüüsivad Byronit ja Shelleyt ehk romantistlikke poeete ja seda muidugi neile omase suurepärase ning nüansirikka huumoriga vürtsitatult. Filmi meeleolu loovad maalilised Itaalia maastikud, millel nad kulgevad, hotellid, kus nad elavad, restoranid, kus nad einestavad, köögid ja kokad, kes roogasid valmistavad ... ning lõpuks muidugi ka arve – seda nii otseses kui kujundlikus tähenduses ...
Peaosades kehastavad versioone iseendast briti koomikud Oscari võitja Steve Coogan („Philomena”) ning mitmekordne BAFTA nominent Rob Brydon („A Cock and Bull Story”). „Reis Itaaliasse" on mõtteline järg stsenaristi ja lavastaja Michael Winterbottomi 2010. aasta PÖFFilgi linastunud filmile „Retk”, mille tegevustik toimus Suurbritannias.


TREILER


Kommenteerida ei saa/oska, kuna filmi vaatama ei jõudnudki. Elagu Leedu ja kaheksatunnised bussisõidud!!


Õnneks tuleb film tavalevisse ka ning saab loodetavasti ära vaadatud.

Edit: vaatasime selle ära. Või peaks ütlema, et hakkasime vaatama. Ootused olid vist liiga kõrged ning kuna film neile ei vastanud, jäi pooleli. Kodus filmi vaatamise võlud, kinosaalist ilmselt minema poleks läinud.

Teine (mocdoc)Film - "Mida me pimeduses teeme"

Võttegrupp tutvustab meile Vladislavi, Diagot ja Deaconit, erinevatest ajastutest pärit võluvaid vampiire, kes kommunaalkulude ja igavuse vältimiseks elavad juba viimase sajandi ühise katuse all ning jagavad lisaks oma saagile ka huvi näiteks ööelu ja libahuntidega tülitsemise vastu. Nende majapidamise ja elude habras tasakaal paisatakse aga segi, kui keldris elav mitmetuhandeaastane Petyr teeb vampiiri ka edevast ja hoolimatust Nickist.

TREILER

Mocumentary - film, mis on tehtud dokumentaali stiilis, aga mille puhul tahaks loota, et see siiski ei ole dokumentaal :D Vampiirifilm, mis on videviku saagast umbes sama kaugel kui Linnutee minu kodumajast. Kuigi olemas on nii vampiirid kui libahundid. Tõeliselt humoorikas ja mõnus vaatamine. Meeldis väga!


Kolmas (noorte)Film - "Jää jumalaga puberteet"


Paljud on vist tajunud puberteeti kui neile osaks langenud kurja needust, mida on võimatu murda ja peab lihtsalt kuidagi ära kannatama. Robi puhul on see aga sõna otseses mõttes teoks saanud, sest ta avastab järsku, et on jäänud ühte ja samasse päeva lõksu ning ärkab iga kord sel samal hetkel, kui tema ema hommikul uksest sisse jalutab. Ja võitlus selle needuse murdmise nimel saab olema vähemalt sama piinlikult valus ja valusalt piinlik, kui oma emale lõputult unenäos seksimisega vahelejäämine.

 TREILER

Mitte liiga originaalne noortekomöödia. Kuid nauditav ja kerge vaatamine uimasevõitu pühapäeva pärastlõunaks. Naerda sai ning igav ei hakanud. Respekt (välimuse järgi ütleks, et puberteediea alguses olevale) noormehele, kes oli kinos koos emaga.


Neljas (armastus)Film - "Õitsemine"

Justin Benson ja Aaron Moorhead on sõbrad ja filmitegijad, kes on kaks aastat tagasi oma ühise esimese täispika mängifilmiga „Otsus” juba edukalt PÖFFi kavas olnud. Meie õnneks on nad tänavu tagasi oma teise ühise projektiga, milleks on värske ja võrratu „Õitsemine”.
Evan (Lou Taylor Pucci, keda teame hiljutisest õudukast „Kurjad surnud”) on kahekümnendates noormees, kes pole elus sihti leidnud, kulutades enamiku ajast ema eest hoolitsemiseks. Kui Evani ema elavate kirjast lahkub, jääb Evan üksi. Ühel õhtul pärast kohalikus baaris märatsemist leiab Evan, et tal oleks kõige parem ära minna ja otsustab reisida Itaaliasse, kuhu oli isaga alati plaaninud minna, kuid ei jõudnud. Imeilusat rannikut mööda reisides jõuab Evan väikesesse, hingematvalt võluvasse sadamalinna, kus kohtab Louiset (pilkupüüdev Nadia Hilker). Sarmikas Louise varastab Evani südame ja ühest kohtingust saab mitu. Evan otsustab linnakesse pikemaks jääda. Siiski ei lase Louise teda lõpuni ligi, ta varjab midagi kiivalt Evani eest ning olenemata sellest, et tüdruku saladus on tume, on Evan otsustanud armastatu kohta kõik teada saada.
See, targalt vaimukas ja nooruslik film, on mõnusa pildikeelega romantiline USA indie-kino värske teos, mida soovitame vaatama minna kõigil just pimeda novembrikuu õhtutel, kui natuke fantastilist armastust päikeselise Itaalia rannikul paha ei tee.
 

 TREILER

Läksin filmi vaatma olemata eelnevalt sisu lugenud. Enne seansi algust nimetasid filmitegijad, kes muide isiklikult Tallinnas kohal olid, seda horror-movieks, mis siiski jättis eelarvamused tekitamata. vastupidi, filmi esimene kolmandik tundus vaatamata tõsisele temaatikale helge ja nunnu. Lisaks veel kaunid Itaalia vaated. Ja just sellel hetkel kui mõtlesin, et 'vaat kui tore leebe film', muutus kõik. Ja läks õudsaks. Läks kohe 'WTF, mis filmi sa valisid'-stiilis õudsaks :D Päris palju psühholoogilist mängu, vahelduseks mõned straightforward jubekaadrid. Ja siis veidi ootamatu teemaarendus ja lõpp, mida ära rääkida ei tohiks.
Plaksutasin filmitegijatele siiralt ja südamest. Meeldis väga ning minu pöffifilmide top5-de sai see film kindlasti.

Lemmiktsitaat: "I worked many jobs but none of them was worth missing life"

Viies (heatuju)Film - "Hectori õnneotsingud"

Hector (Simon Pegg) on veidrikust psühhiaater, kes on oma näiliselt ilusast, kuid monotoonsest elust surmani tüdinenud. Ta tunnistab oma kauaaegsele pruudile Clarale (Rosamund Pike), et tunneb end petisena, sest nägemata ise tõelist elu ja laia maailma kogu selle mitmekesisuses, annab ta nõu oma patsientidele, suutmata neid kübetki õnnelikumaks muuta. Niisiis otsustab Hector teha midagi, mida keegi temast ei ootaks. Pakatades muretust vaprusest ja lapsemeelsest uudishimust, asub ta üksinda teekonnale maailma kõige erinevamatesse paikadesse, eesmärgiga leida see salapärane Tõelise Õnne valem. Muidugi tipneb too seiklusi, huumorit ja uusi tutvusi täis teekond ootamatult naljakate ning põhjapanevate tagajärgedega, mis kindlasti ka mõnuga muigava publiku oma elu teise nurga alt läbi mõtlema sunnivad ...
Just professor Coreman ütleb filmis meeldejäävalt inspireerivad sõnad: „Me ei peaks keskenduma niivõrd õnne otsimisele, kuivõrd otsimisega kaasnevale õnnele.” Kas pole ideaalne mõttetera ühest õigest Vitamiini-programmi filmist?

 TREILER

Täpselt see, mida mina Vitamiinilaksust otsin. Ja põhjus miks mulle just selle programmi filmid meeldivad. Läbini helge ja nunnu film, isegi hirmsad kohad. Samas pöffile-omaselt sisukas ja mõtlema panev. Mmmmõnus! Skaipi kasutati ka :D
Täiega meeldis!!
 

Kuues (wtf?!)Film - "Metsikud Lood" 

„Metsikute lugude” taga peitub üks kõige hullumeelsem ja poliitiliselt ebakorrektsem komöödia, mida te kunagi näinud olete. Film on jaotatud viieks osaks tegelaste järgi, kes on piiri peal ning tekitavad kontrolli kaotades või seda endale haarates ekstreemseid, ootamatuid ning muidugi ülinaljakaid situatsioone. Suurepäraste näitlejate ülim pühendumine, geniaalne ja efektiivne filmimine ning nipsakas käsikiri aitavad luua seda jaburat, lausa metsikut filmi. Kordki asub kino ühiskonnaheidikute poolele ning taastab metsiku ja hästi mõjuva õigluse.
Filmil on läinud ülimalt hästi nii festivalidel kui ka kinodes. Veelgi enam, Argentina–Hispaania koostööfilm tõestab, et Ladina-Ameerika kino on valmis liikuma festivalidest kaugemale. Sellest filmist räägite te veel nädalaid hiljem. Käes on aeg haarata kontroll, ärme keera enam teist põske ette, elame metsikult.
 
 TREILER

Jooksime ühest kinost teise, kahe filmi vahel oli 15minutit ning esimene film hilines. Metsikud Lood oli teine film ning õnneks hilines ka selle algus piisavalt, et jõudsime ideaalselt.
Film ise. Oh jeerum! Mulle väga meeldivad tarantinolikud pöörased arengud, aga see konkreetne film suutis ses mõttes isegi mu vanu lemmikuid ületada. Oli rohkem kui mitu wtf-momenti. Aga meeldis. Mõni osa rohkem ja mõni osa vähem. Kokkuvõttes üks meisterlikult tehtud film, mida julgen soovitada küll. Võib-olla mitte väga nõrganärvilistele.

Seitsmes (suhte)Film - "10 000 km"

Alexandra ja Sergi on paar Barcelonast, kes mõtleb lapse saamisele, kui Alexandrale pakutakse võimalust aasta aega Los Angeleses töötada. Uskudes oma suhte tugevusse, otsustavad nad oma plaanid edasi lükata ja väljakutse vastu võtta.

 TREILER

Mobiil heliseb. "Jaa?" "Kuule, tead seda filmi mis kell 19 hakkama pidi?" "Jah?" "Noh, see tegelikult hakkab hoopis kell 16. 15minutit on aega, jõuame küll"
Jõudsime. Marssisime väga ebaviisakalt keset lembestseeni saali ja trügisime oma keskmise rea keskmistele kohadele. Vabandust!
Film ise pani mõtlema küll. Et kuidas ise sellises olukorras hakkama saaks. Tuttavad nüansse oma suhteajalugudest leidus ka. Selliseid..mitte nii meeldivaid. Kuid see-eest elulisi. Tõsine film, ei mingi vitamiinilaks.

Kaheksas (lembe)Film - "Gemma Bovery"

 Martin (Fabrice Luchini) on endisest pariislasest peen hipster, kellest saab saatuse tahtel ühe Normandia küla pagar. Tema noorusambitsioonidest on alles vaid elav kujutlusvõime ning sama elav kirg klassikalise kirjanduse – ning eriti Gustave Flaubert’i vastu. Ta läheb ülielevile, kui lähedalasuvasse farmi kolib veidralt tuttavate nimedega inglise paar. Nende nimed pole mitte ainult pole Gemma ja Charles Bovery, vaid ka nende käitumine tundub olevat inspireeritud Flaubert’i kangelastest. Martinis peituvale loojale on see võimalus vormida peale taina ka lihast ja luust karakterite saatust! Aga ilus Gemma Bovery pole klassikat lugenud ning tahab elada oma elu.

  TREILER

Milline imeline keel ja maa. Ja idülliline algus..ja leebe kulgemine. Ja tragikoomiline lõpp. Vitamiinilaksule iseloomulikult lahkusin saalist muie suul. Kuigi film iseenesest ei olnud ju naljakas..


NB: Kaldkirjas olevad filmikirjeldused on kopeeritud PÖFFi kodulehelt  www.poff.ee



Kel huvi, siis vanemad pöffikirjeldused leiab:
2011
2012
2013