Folk

Umbes nädal aega tagasi arvasin, et käesoleva suve muusikaelamused on juba kätte saadud. Möödunud reedel hakkasin selles väheke kahtlema ja pühapäevaks olin veendunud, et tegemist oli absoluutse eksiarvamusega. Viljandis kõlanud muusika oli lihtsalt liiga hea. Järjekordselt ei suutnud ma uskuda, kuidas on võimalik, et ma niii kaua polnud rahvamuusikat kuulanud. See oli nagu kohtumine vana sõbraga- oma ja hea, aga samal ajal uudne ja teistsugune, arusaamatult käituma panev. Üldse mitte minu moodi on vaimustuda lauludest, millest ma sõnagi aru ei saa, kuulata hingevärinaga Rootsi või Taani folkmuusikat ning olla kurb, et piiratud ressursside tingimustes pole võimalik endale kõigi nende eriti heade kollektiivide plaate osta, rääkimata parmupilli mängides mööda tänavat kõndimisest. Või äkki just minu moodi?

Esmaspäeval oli igatahes samasugune tunne nagu pärast esimest tantsupidu või esimest Prantsusmaalkäiku- noh..selline "ma tahan sinna tagasi ja kohe!" tunne. Täielik arusaamine inimestest, kes juba kümnendat aastat folgil käivad ning ikka ja jälle tagasi tulevad.

Teada värk- see oli mul ju esimene kord ;) Hetkel peabki kõik üleidealiseeritud olema ning ilmselgelt saan ma sellest varsti üle, kuid päris tore on jälle tunda, et olen veel suuteline millestki nii vaimustuma. Meenutab seda mind, kellel olid pärast igat välisreisi või mingisugust pikemat üritust konkreetsed võõrutusnähud :)

Ning see, kui palju tuttavaid nägusid, vanu kauakadunud kallistatavaid, praeguseid sõpru ja teretuttavaid seal oli, ei üllatanudki eriti. Ma ju tean millised inimesed mulle meeldivad- sellised just :D Imestama pani ainult see, kuidas on võimalik, et ma sinna varem sattunud polnud? Enam seda ei juhtu, ma usun..mitte ilma mõjuva põhjuseta vähemalt. Sest NII PALJU jäi veel nägemata!


PS: Telgis magamine ei meeldi mulle ikkagi eriti. Esimene öö oli päris kole ja külm..teine enam mitte nii väga.

PPS: pärast sellist nädalavahetust oli päris vastik oma graafikusse surutud Tallinna-suvve tagasi pööruda.

HP nagu Harry Potter

Ah...lõpuks ometi sai see läbi..ja tegelikult oli see raamat ootamist väärt. Lõpplahenduse teadmine ei vähendanud põnevust karvavõrdki ja kui ma oleksin veidi emotsionaalsem, siis pühiksin pisaraid :D Sest kõik läks absoluutselt ideaalselt nagu ühele muinasjuturaamatule kohane!

changes

Võimalus näha asju, mille eksitentsist teadlikuna, sa siiski tegelikult mitte midagi ei teadnud, muudab mõtteviisi. Uued kogemused annavad põhjuse vaadata maailma veidi laiema nurga alt. Panevad vahel mõistma enese kitsarinnalisust ja häbenema eelarvamusi.

Vahel tundun endale nii naeruväärselt naiivsena, kuna mingid elementaared elutõed tulevad mu jaoks üllatusena. Tavaliselt meeldiva üllatusena, kuid viimasel ajal olen hakanud leppima mitte-nii-meeldivate asjadega, mis mu varasemasse maailmapilti kohe kuidagi ei mahtunud. Asjad, mis varem ärritasid, on saanud paratamatuseks-
Enam ei häiri mind teadmine, et inimkond ennast hävitab- kui ma midagi teha ei saa/ei viitsi/ei oska, siis ei ole mõtet põdedagi.
Aksepteerin inimeste õigust ennast surnuks juua/süüa/istuda, sest see on igaühe vaba valik.
Ei torma enam rind ees "õige" asja eest võitlema, kuna seda "õiget asja" on üldjuhul peaaegu võimatu deklareerida ning isegi kui tead, et sul on õigus, milleks võidelda? Arukad saavad lõpuks ise aru, rumalatele ei tee sa seda nagunii selgeks.
Elu ongi vahel ebaõiglane- lepin sellega. Aga teistele liiga teha ei ole ilus, eriti endast nõrgematele! Kui kellelegi liiga tehakse, olen valmis tegema asju, mida muidu ei teeks. Kui mulle liiga tehakse, olen kurb.
Egoism on hea(tõsi küll, teatud piirini)- ole enda vastu hea ja endaga rahul, siis meeldid ka teistele.
Armastus ei tähenda enam, et oled valmis teise eest andma kõik, vaid armastad ennast ise ja lubad ennast armastada, mis on tihtipeale raskem kui valmisolek kellegi eest surra. Ja ilusatel sõnadel pole armastusega midagi pistmist, või üldse sõnadel.
Solvumine on mõttetu- kui solvang on tahtlik, siis teeb see solvajale ainult rõõmu; kui tahtmatu, siis tasuks meenutada kõiki neid kordi, kus ise oled kogemata sama moodi teinud. Enam ei solvu, kuid inimesed, kes minuga inetult käituvad, ei ole mu sõbrad.
Tolerantsus on ikka üks krdi hea omadus.
Elu on täpselt nii keeruline kui keeruliseks sa ise selle ajad ning täpselt nii lihtne kui sa ise soovid. Mina oskan oma elu täitsa piisavalt keeruliseks teha, mind ei ole vaja selle juures aidata. Kui mu elu igavaks muutub, siis ma ütlen.

Minu elu on hetkel absoluutselt väga ilus ja rahuldab mind täielikult või isegi rohkem. Mulle meeldib see, milline ma olen ja milline ma oma plaanide kohaselt tulevikus võiks olla. Hetkel on käimas üks tõeliselt ilus suvi ja ma naudin seda väga :)

Njaa..üks kahest kas ma hakkan ära keerama või täiskasvanuks saama. Brrr..

emotsiooonid

Vahel tuleb loobuda asjadest, mis võiksid olla ideaalsed. Justnimelt VÕIKSID, sest nad ei ole kunagi. Ma ei ole suurem asi loobuja, kas teate..

..päris nõme kui sulle sõidetakse sisse seal, kus on kõige valusam ja mille pärast sa ise ka põed. Ning peetakse su maatasa tegemist veel heateoks?! Igat asja saab öelda solvamata ja toomata sinna sisse ebaolulisi ning (tahtlikult?) valesti tõlgendatud fakte. Mis konstruktiivsest kriitikast me siin räägime? Krt mitte keegi ei saa kunagi teisest inimesest täiesti aru saada..ei ole mõtet siis endale illusioone teha ning hakata mu maailma-käitumist-suhtumist-midaiganes "parandama". Isegi kui eesmärk on õilis..see ei loe ju- aja mind närvi ja ma garanteerin, et tulemus on soovitule surmkindlalt vastupidine. That's me. Leppige sellega või jätke mind rahule! Brr..kõige haigem on see, et ma lasen ennast järjekindlalt närvi ajada...ja kui ma olen närvis, siis suudan kõik asjad 10x tõenäolisemalt tuksi keerata. Tore on!


Aga täna päeval ma põhimõtteliselt peaaegu nutsin rõõmust ;) Üliemotsionaalsus on veider...aga tol hetkel ma lihtsalt ei suutnud, sest mul oli lihtsalt liiiiiga hea meel. Nädalavahetus oli ka eriti mõnus ja elu on lill ;)

uudishimu tappis kassi

..krt küll..ma ei suutnud vastu panna! Ma lihtsalt ei suutnud nii kiiresti lugeda kui oleks tahtnud noh. Ja ma PIDIN teada saama, millega see lõppeb..sest see oli lihtsalt nii õudne. No ja siis ma vaatasingi ära..deem..ei mingit iseloomu, ma ütlen!

..niiet..ma tean nüüd kuidas Harry Potteri saaga lõppeb..võin rahuliku südamega raamatut edasi lugeda..olen alles sajanda lehekülje juures :D

ammu pole kirjutanud

..mitte et mul igav elu oleks. vastupidi.

Viimane nädal aega olen põhimõtteliselt püüdnud võimalikult palju arvutit vältida. Valmistudes selleks, et alates tänasest käib mu elu graafiku järgi, mis on hetke seisuga tundub tekitavat tõsise ööaja puudujäägi mu juulikuu lõpus. St vaba ööaja- sellise ööaja, kus saab mööda tänavaid konnata, kaissu pugeda, veini juua, tähti lugeda ja teha muid lemmikasju. Selle eest saan ma soovi korral tõukerattaga mööda kontorit ringi sõita, mis iseenesest peletab und paremini kui topeltekspresso :D

Aga kuna see kõik oli mulle ette teada, siis püüdsingi päeva- käisin kallis sünnikodus, jalutasin seal ühte krantsi, rääkisin emaga ööd otsa juttu, tegin kokteile, kondasin mööda kulunud kodulinna ja magasin oma vanas voodis. Lisaks jõudsin ma tlnas teha endale kena rannapäeva, oksendamiseni poode kammida, paljupalju kohvi juua ja veeta mõned mõnusad õhtud-ööd-hommikud. Põhimõtteliselt oli päris hea tunne lõpuks midagi asjalikku tegema hakata. Sest just seda töölkäimine tähendab, eksju? Ahjaa, magistratuuri astusin ka vahepeal sisse. Üllatasin ennast sisseastumistestil tegelikult ;)

Aga mu arvut on praegu nagu uus, tänu Sõpsile. Istus teine vaeseke poole ööni kontoris ja tegi seda formatit, mis pidi plaanidekohaselt aset leidma pärast 2006 aasta kevadsessi. Noh, parem hilja kui mitte kunagi, eksole ;) Igatahes tunneb mu kallim ennast pärast seda uuenduskuuri palju paremini ja mul on lõpuks ometi hea põhjus see mitu aastat valitsenud ja pidevalt hullemaks läinud segadus ära likvideerida. Eeldusel, et ma oma 11GB segadust (dokumentide kausta kohta on seda ikka mõttetult palju, eriti kui arvestada et ma logisid ei pea ja mingit arhiivi ka ei oma) homme kätte saan. Hetkel on mul käepärast ainult veidi üle 14000 foto, mida ma küll sorteerida ei viitsi.

Uus Harry Potteri film, muide, polnud suurem asi. Võib-olla olen sellest välja kasvanud, võib-olla oli see lihtsalt liiga sünge(suht raamatu järgi kusjuures), võib-olla olin lihtsalt liiga unine. Krt seda teab, mida ma sealt ootasin..olen vist viimasel ajal palju paremaid Teist korda igatahes vaadata ei viitsi, asi hakkab ennast ammendama vist. Tuleks see viimane raamat ometi välja, saaks lõpuks teada millega see kamarajura lõppeb.


Njaa..päike tõusis juba tükk aega tagasi...side lõpp ;)

tiksun

Eilne öö oli pikk. Aga uni jäi lühikeseks.



Igast asju sai teada *-)

öös on asju

Öised jalutuskäigud on need kõige paremad. Olgu siis üksinda või mitmekesi(tavaliselt kahekesi), tähtis on, et öösel. Sest öösel on kõik teistsugune. Öösel saab rääkida. Rääkida asjadest, mis päevavalgust ei kannata aga ka kõige igapäevasematel teemadel.

Talveöödel tehakse äsjasadanud lumes lumeingleid ning kirjutatakse jalgpalliväljakule sõnumeid, vaadatakse kollast täiskuud ning külmetatakse varbaid. Suveöödel katsutakse talvelkülmetet varbaga tumemusta merevett ning ehmatatakse roostikus linde (kogemata muidugi), loetakse langevaid tähti ja turnitakse raudteedel.

Ja üksinda öös ringi hulkudes saab pea selgeks. Unistused ja geniaalsed ideed tekivad just siis :)


Vahel öösiti muidugi magatakse ka. Kaisus või kõrvuti, üksinda või mitmekesi. Oma voodis või lageda taeva all, põrandal, vannis, võõras voodis, koerakuudis..kusiganes. Eks see üks ajaraiskamine ole muidugi ;)

elu on lill

Eile hommikul ma surin. Konkreetselt. Ilmselt kuulus reedeõhtuse grilli-chilli, kitarrimängu kuulamise, jorisemise, pikkade juttude ja toredate inimeste juurde veidi liiga palju veini. Aga tore õhtu oli. Üle pika aja sai lihtsalt istuda ja rääkida. Lõpuks ometi nägin ära, et kuulujutud Koliveri kitarrimänguoskustest ei ole lihtsalt kuulujutud, vaid ta rokibki sajaga. Sai naerdud nii et kõhulihased valusad. Tõesti, väga tore oli :)

Hommik oli küll surm, aga öösel Von Krahlis võisin vana kaua-mittekohatud klassivenna küsimusele: "Kuidas läheb?" siiralt vastata: "Paremini ei saakski!" :) Ja nii ongi.


Tahaks veel tänada neid häid inimesi, kes mu laiba Pärnumaalt Tallinna vedasid ning mu pärast muret tundsid. Tõelised sõbrad noh :)

Ja kusjuures- minu venna sai Põrgupõhja retkel 8nda koha!! Ja kui ma õigesti aru sain, siis olid neist paremad ainult militaarvõistkonnad, mis tähendab, et tegemist on ikka ülikõva saavutusega! Mis iseenesest mind muidugi üldse ei üllata *-) Uhke värk!


Päikest teile, kullakesed :)

There's somethin' wrong with the world today

Järjekord. Meeletult pikk järjekord. Passimine. Trügimine. Siis vajus kaos staadionile laiali ning uuesti oli õhku. Järgnes veel veidi ootamist ja tuli Tanel. Mängis midagi. Aga kõik see ununes hetkel kui Steven Tyler kaabustatult lavale ilmus. Love in an elevator- esimeste akorididega tuli kananahk ihule ega lahkunud sealt kontserdi lõpuni. Vahepeal oli klomp kurgus, sest mõistus keeldus uskumast, mida silmad nägid ja kõrvad kuulsid- see ei olnud plaadi peal, see oli päriselt! Ovatsioonihüüetega pakkusin (vähemalt alguses) konkurentsi Mirrule, kes on teadupärast üks neid õnnelikke eriti-võimsa-ja-mitte-kunagi-äramineva hääle omanikke. Ja isegi minu hääl pidas kontserdi lõpuni vastu, kuigi armu ma talle ei andnud ja häälepaelad tegid lõpuks füüsiliselt valu.

Ja tegelikult ma ei ole Aerosmithi fänn. Või õigemini..enne eilset ei olnud. Või õigemini..ma ei olegi mingi suurem asi fänn, sest tegelikult meeldis mulle pakutu arvatavasti sellepärast, et tegemisele läksid teada-tuntud lood. AGA kui see, mida nad eile tegid polnud rokkimine, siis pole rokkimist olemas. Arvake mida tahate, minule meeldis rohkem kui Metallica. Ja Metallica meeldis mulle juba vägaväga.

Antud hetkel olen endiselt veendunud, et need mehed seal lava peal olid tegelikult tulnukad. Sest kuidas muidu seletada kuuekümnendates eluaastates meeste hämmastavat seksapiili ja ülevoolavat energiat? Või saadud energialaengut, mille mõjul ma Lillekülast Mustamäele kõndisin hetkekski väsimust tundmata? Või tänahommikusi võõrutusnähte? Aga olgu siis tulnukad või inimesed, minu õhtu, öö ja arvatavasti paar järgnevat päeva tegid nad ilusaks. Väga ilusaks :)

Aga see kevadsuvi on muusikalises mõttes ülikõva olnud. Nähtud, kuuldud ja nauditud asju, mida varem ei teadnud. Loodame, et see tendents jätkub. Rahul olen.

PS: parimat seltskonda rokkimiseks poleks osanud tahtagi. Aitäh teile :)

bad hair day

Teate ju, mis tunne on hommikul peeglissevaadates näha, et su soeng on allapoole igasugust arvestust ning mingit paranemislootust pole? Nüüd laiendage see kogu olemisele. Siis saate teada, milline oli minu päev.

Või õhtupoolik vähemalt. Hommik ja päev möödusid tööl. Oli täitsa lõbus ja informatiivne. Töölt suundusin õega šoppama, aga täna polnud küll hea päev millegi ostmiseks. Niisiis lähen homme rokkima oma vanades tossudes, mille ninad on üliõhukeseks kulunud. Noh, vähemalt ei kordu eelmisesuvine jama Lenny Kravitziga...kui Kats ronis tikk-kontsadel kontserdile, seisis esireas viis tundi püsti ja tatsas mingi osa maast jala koju ka veel.

Ma ei saaks seda sel aastal endale lubada, sest reedel ootab ees "bakalõpu chill ja grill", ime näppu Õllesummer, telekoomikud rokivad hoopis Pärnumaal! :D

Ahh......tegelikult on elu lill. Mul on nii palju asju mille pärast õnnelik olla. Ja inimesi, kelle pärast õnnelik olla. Keegi võiks seda mulle aeg-ajalt meelde tuletada lihtsalt..



PS: allpool on siis mu kauaoodatud postitus nädalavahetusest, ärge seda vahele jätke, kirjutamine võttis jube palju aega :D

PPS: tahtsin veel öelda, et roosilõhn mu väikeses kodus on lausa vastupandamatu. Veelkord SUUUUR tänu kõigile kallitele. Armastan teid :)

kannatust, ainult kannatust

Täpselt 30minutiline (30min 36sek) kõne Sõpsiga võttis enda alla pooltunni, mille olin pesupesemise kõrvalt blogikirjutamiseks planeerinud. Kuid võimalus suveööl rõdul istudes rääkida asjadest, mida teised arvatavasti kuulata ei viitsi..ja saada ära kuulatud, ära lohutatud, oli vajalik. Väga.


Aga ärge muretsege- mul on kindel kavatsus kirjutada oma elu (või vähemalt viimase päris pika aja) parimast nädalavahetusest. Pikalt ja põhjalikult. Märksõnad on olemas ja kirjutamissoov suuuur. Kohe kui selle ajanatukese leian..saate aimu ;)


nüüd head ööd...homme teen tööd ;P
(damn...olen vist nakatatud sellesse riimisrääkimise kombesse :D)

Suuuurepärane nädalavahetus

REEDE:

Kõik algas reede hommikul, kui ärgates tundus kõik olevat hall ja kole. Kõik peale mu ebatavaliselt pruuni nahavärvi ja kuldse küünelaki. Olin sigaväsinud, kuid sada asja vajas enne aktust tegemist..hetkel enam ei suuda meenutada, millised. Igatahes tänu õele, kes mu ilusaks tegi ja emmele, kes käis ja ostis ära pooled tlna roosidest, oligi minu peamiseks tegevuseks passimine ja ilus olemine(vastavalt Andrese soovitusele: "homme ei pea sa tarkusega hiilgama, ole lihtsalt ilus") . Vist.

Igatahes kooli jõudsin ma vist veidi vara, aga ometi jooksin kohe ukse peal kOliveriga kokku ning kohe tulid ka teised meieomad. Chillisime siis seal kenade ja ilusatena. Dekaan tervitas meid sõnadega: "siit tuleb pingviin", pidades selle lausega vajalikuks oma frakile tähelepanu juhtida. Kell kaks viisime lipud aulasse ja demonstreerisime laval oma hümnilaulmisoskusi ning maandusime seejärel esiritta nautimaks diplomimaratoni. Oi, see oli pikk. Magistrandid kannatas kenasti ära, aga süsteemitehnikuid tundus küll umbes miljon olevat. Informaatikuid ka. Õnneks käisid bakadiplomite jagamine suhteliselt "liinitöö" vormis. Noh, pole hullu, küll meie ka paari aasta pärast lavale saame, ehk siis viitsib härra Rektor ka kohale tulla :P

Pärast aktust valati mind lillede ja kallistustega üle. Esimese kallistusega lendas mu kleidi õlapael laks lahti. No ega mul oli niii hea meel toda kallistatavat näha ka muidugi ;) Hiljem, kui Merxu oli seda õlapaela sättinud, lendas ta veel nii mõnegi korra uuesti lahti, aga see ei häirinud põrmugi mind ümbritsenud noormehi, naised sõna ei võtnud :P
Tükk aega ei saanud ma muud teha kui naeratada, kallistada, naeratada, lilli vastu võtta, naeratada, fotograafile poseerida ja teisele fotograafile..ohh. Kõik lilled läksid minu käest otse Mirri hoole alla, kes peab ikka hämmastavalt tugev olema, sest normaalne inimene seda koormat üksi küll kanda poleks jaksand, nii kaua vähemalt. Aeg-ajalt ma muidugi krabasin selle hunniku enda sülle, et piltide peal kena olla (A).
Kõik kallikesed, kes selle mammutaktuse ära kannatasid ja mind õnnitlema tulid, kutsusin enda poole šampust jooma ja torte sööma. Osad ei saanud tulla(tantsupidu, töö jms), aga nii mõnigi tuli. Ja minul oli lõbus. Mu väike kodu sai rahvast täis :)
Õhtu edenedes tilkusid inimesed minema ning tantsupeo esimest kontserti vaatasime kuuekesi. Neljal toasviibival noormehel võis aeg-ajalt päris veider olla, kui Mirr ja mina ühtelugu vaimustunult kisasime, et "näe-näe, meie poisid!!! näe, Kuljus!!" , aga lõpuks harjusid vist ära :D Kui kange alkohol otsas, siis jäeti meid kolmekesi ning nii me siis tiksusime. Vaatasime Mirriga vanu fotosid ja jutustasime, naersime ja jõime veini. Oi kui mõnus oli. Päriselt :)
Siiamaani on mu tuba roose täis. Valgeid roose, punaseid roose, oranžikirjusid roose, roosasid roose. Ja teisi lilli, muuhulgas ka üksik punane nelk ;P

LAUPÄEV:

Hommik oli tavapäraselt/tavapäratult sasipäine u know ;) Hommikusöögiks õeraasu šokolaadikook ja siis oligi aeg tantsupeo viimast etendust laivis kaema minna. Soovide valsi ajal oli minul klomp kurgus ja pisarad oi-kui-lähedal. Noh, aga eks me istusime ka läänetribüüni keskel ja Kuljus tantsis just meile (A). Pärast tantsupidu matkasin veidi linnas ning eksisin Pirtale, kust enam oma jõududega ära ei saanud, kuna bussipeatused olid ülerahvastatud ja ühistranspordivahendite peale poleks ka parima tahtmise juures mahtunud. Tänud Sõpsile, kes mind Pirtalt peale korjas ja Mustamäele viis.

..sest Mustamäel toimus ju TTÜ II ühika ärasaatmispidu (loe:lammutuspidu). Kui mina sinna jõudsin, olid teised juba tunde tegutsenud (joonud, lällanud, asjalikud olnud). Sõpsi poolt kaasavõetud rumm ja Aivari tervitusharjutused aitasid mul neile üsna kiiresti järgi jõuda. Aivar kusjuures palus pühapäeval, et ma laupäevaõhtul toimunu kuskile kirja paneks, et tema ka ennast asjadega kurssi saaks viia. Ma eriti enam ei mäleta, aga veidi ikka. Niisis, Aivar- loe ja imesta:

Pärast seda kui Sa mind mu vanema õe silme all prügikasti tahtsid visata(ebaõnnestunult õnneks), tegid mulle II ühika peal ekskursiooni, keldrist rõduni.
Keldris oli vesipiibutuba, mida asustas suures osas ÜNi ja Esinduse rahvas. I korrusel fotonäitus. II korrusel baar (mina ei joonud mintut kusjuures :P). Siis tulid disko- ja räpikorrus ning esimesed tantsusammud. V-ndal vaatasime mu vana tuba, mille lae oli keegi uus asukas üle värvinud- ma ei saa aru miks oli vaja mustavalgeruuduline lagi üle värvida?! V korrus oli eriline ka sellepärast, et me viskasime sealt igast asju alla. Peamiselt küll Sina, aga vaevalt, et Sa SEDA tunnet unustad :P
Ekskursioon tehtud, suundusime välja ning lisaks erinevate noormeeste kallistamisele ja minu rõdu kaudu ühikasseaitamisele (sest inimesi sinna enam tegelikult ei lubatud), mille pärast Sa turvamehe käest pähe said, suutsid Sa ühe vana padja mulle juustesse ja kraevahele puistata. Lisaks jõudsime me anda improviseeritud laulu-ja tantsuetenduse mu õeraasule ja tema sõpruskonnale. Ega nad seda eriti hinnata ei osanud, hiilisid poole kaera-jaani pealt minema, aga ma ei süüdista neid ka :D Pärast sellist solvangut siirusime teisele poole ühikat laulma. St mina laulsin, Sina pidasid targemaks maasvedeleva voodijäänuse peal silm looja lasta ning meie laulujoru seal kõrval ei paistnud Sind karvavõrdki häirivat. Kella poole kolmest sikutasin Su sealt üles ning minust jäid Sa mööda sõpakat kodu poole marssima.
{kahtlen küll sügavalt, et siia midagi uut ja üllatavat kirja sai}

PÜHAPÄEV:

Erinevalt teistest mina pühapäeval rongkäiku ei jõudnud. Häbilugu küll, aga vaatasin seda telekast. Siis korjasid head inimesed mu autopeale ja toimetasid Lauluväljakule, selle suve suurimale muusikaüritusele :)

Mis oli VÕIMAS. Eelmised kaks laulupidu on vähem meelde jäänud, kuna väsinud tantsijana on suhteliselt raske keskenduda. Aga sel korral sai pidu ikka täiega nauditud. See muidugi ei tähenda, et oleksin kogu aeg laulukaare all toimuvat jälginud. Vastupidi. Vahepeal pidasin hea seltskonnaga Pirtal piknikku, tatsasin mööda rahvamassi ringi, lesisin koos Kuljusega puude all ning soetasin suveniire. Sinimustvalge murumütsi (Y) ja peotäie laulupeo märke :D

Aga kui ühendkoorid lavale astusid ja kuljuslased stardipositsioonile liikusid, võtsime meie kohad sisse lauluväljaku ülemise osa keskel ning valmistusime muusikaelamuseks. Me ei pidanud pettuma. "Palve" kõlas oma tuntud headuses, kogu väljak tõusis püsti ja hingas ühes rütmis. See polnud esimene kord, kus see laul meile pisarad silma tõi. Ka ülejäänud laulud olid suurepärased. "Puu on puude kõrgune" kummitas veel pikalt.

Nii palju nii ühtseid inimesi polnud mina veel laulupeol(eriti noorte peole?!) näinud. Võiks ju spekuleerida, miks see just sel aastal nii on, aga ütleks ainult seda, et need püstiseisvad inimesed, kes "Mu isamaa on minu arm" kaasa laulsid, näitasid- eestlased on SUUR rahvas. Uhke tunne oli :)



..ja nädalavahetusele järgnes esimene tööpäev uues kohas.