filmimuuuuusika..

Olen täiesti lummatud.
Noorim lavalolija tänasel filmimuusika kontserdil laulis ennast mu südamesse ning lisaks erakordsele musikaalsusele pritsis saali sellist seksapiili, et mul jäi karp lahti.
Ja milline muusikavalik.

Suuuurepärane lõpp, inetult alganud päevale.

Pöffihundikutsikas

Esimene (Ilu)Film - "Otsides ilu"

25% Ameerika noortest naistest eelistaks Nobeli auhinna asemel võita telesarja „Ameerika järgmine supermodell”,” teatab filmi OTSIDES ILU avakaader. Ja tõesti – kui varem oli väikeste tüdrukute unistuste elukutse õpetaja või arsti oma, siis nüüd nimetatakse esimese eelistusena sageli modelliametit. Sest modellid on ilusad ja rikkad ja nende elustiil on uskumatult imeline. Või siiski …?

Dokumentaalfilmis OTSIDES ILU saavad sõna fotograafid, modelliskaudid, agendid, stilistid, ilukirurgid, meigikunstnikud, endised ja praegused modellid, disainerid ja psühholoogid. Teemadering kujuneb üsnagi laiaks, hõlmates ilu üldist definitsiooni, modellide keerulist (või kerget) tööd, ilulõikusi, kehakuvandit ja täiuslikkuseiha ning jõudes lõpuks välja lausa sektideni. Nipsakas stilist teatab filmis kindlal häälel, et ilusatel inimestel on kõrgem elukvaliteet. Dokumentaalfilmi vaadates on sellega kohati keeruline nõustuda. Muide, filmi režissöör Brent Huff on ka ise modellina töötanud, seega ei ole teema tema jaoks võõras.

Mis on ilu ja kas see on oma hinda väärt? Need on üldised küsimused, millele käesoleval aastal valminud dokumentaal vastuseid otsib. Kas ka leiab, on juba iga vaataja otsustada.

TREILER

Ise oleksin oodanud sügavamat lähenemist ja rohkem "räpaseid" detaile modellinduse köögipoolelt. See, et tsikid ennast näljutavad ning sigarettide/kohvi peal elavad, pole ju mingi uudis. Vastust küsimusele "Mis on ilu?" mina sellest filmist küll ei leidnud. Ja otsijateks olid ka peaaegu eranditult veidra välimusega(et mitte öelda koledad) inimesed. Teemaarendused olid hüplikud ning kohati arusaamatud (No miks oli vaja sisse tuua maailma esimese supermodelli sõltuvus mingist suvalisest, iluga mitte seotud, sektist? Kuidas see asjasse puutus?)
Peaaegu oleks kinos magama jäänud. Tõsi, see võis vabalt ka sellepärast olla, et eelmine öö oli lühkeseks jäänud. Siiski- pigem ebaõnnestunud filmivalik käesoleva Pöffi avafilmiks.
Vähemalt pole latt liiga kõrgel :D

Teine (Chill)Film - "Ellenile"

Joby (Paul Dano) on peaaegu sajaprotsendiline klišee. Rokkstaariks pürginud ligi kolmekümsel Jobyl pole aastatepikkuse lavaelu viljana ette näidata muud kui koledad tätoveeringud, kole karvakasv ja lagunenud abielu. Tal on tütar, keda ta vaevu tunneb, ja kui eksabikaasale antakse ainuhooldusõigus, siis tõenäoliselt ei saagi tundma. On aeg täiskasvanuks saada. Joby sõidab läbi öö oma asja esitama ja viimset võitlust pidama, et veenda ekskaasat ja tolle advokaati, et mees on valmis tütre elus osalema.

Joby on sedalaadi tegelane, keda filmides tavaliselt esitletakse naljanumbrina, kuid Dano ja režissöör- stsenarist So Yong Kim teevad temast midagi hoopis muud – täiskasvanuks saamisega hädas oleva põlvkonna portree. Kim on valinud truppi näitlejad, kes peavad oma tüpaažile vastu astuma või kes viibivad hämaralal noore tõusva tähe ja üldiselt täiskasvanuna võetava staari vahel: siia kuuluvad lisaks Danole veel Jon Heder (Napoleon Dynamite) ja Jena Malone. Tulemus on õõvastavalt tõepärane.

TREILER 

Hoopis teine tera! Esimeste festivalifilmide puhul vajab nende, heas mõttes, kergelt uimane venimine natuke harjumist ja selleks oli konkreetne linateos ideaalne- anti aega nautida staatilisi loodusvaateid, lähivõtteid emotsioonidest, seedida kõiki justkui aegluubis toimuvaid tegevusi. Mõte läks vahepeal uitama küll, kuid isegi mitte filmivälistele teemadele, pigem oli aega sügavama taustsüsteemi välja mõtlemiseks.
Sisu oli kurb, teema ise ju tõsine ning aktuaalne. Hämmeldunult avastasin umbes poole filmi ajal, et kuigi mõistusega võttes oli peategelane lihtsalt üks vastutustundetu jorss, kes oma lapse olemasolu avastab siis kui selleks juba lootusetult hilja on (peaks olema?), tundsin talle filmi edenedes aina enam kaasa. Ehe näide sellest, kuidas eksponeerides ainult stoori ühte poolt, on võimalik inimtunnetega manipuleerida ning jätta täpselt selline mulje nagu hetkel vajalik. Tõsi, nii pehme ma siiski pole, et see hale meesolevus mulle sümpaatseks oleks muutunud. Väike tüdruk oli armas- sügavsinised särasilmad ja lahedad emotsioonid :)
Pole parim film, mida näinud olen, aga meeldis.

Kolmas (Armastus)Film- "Armastuse õppetunnid"

Karid Mark O’Brieni elus olid tohutud. Lastehalvatuse üle elanud, kaelast allapoole halvatud mees pidi suurema osa elust kasutama hingamisaparaati ja sooritama elementaarseid toiminguid pulgaga hambus. Kuid invaliidsusest hoolimata sai temast professionaalne luuletaja ja ajakirjanik. Ja kui aeg käes, ei kavatsenud ta teps mitte lasta sel segada oma seksuaalelu.

Tegelikkuses äärmiselt raske elu on filmi kujul kriitikute seas erakordselt menukaks osutunud. Lühimängufilm O’Brieni elust võitis 1996 Oscari, ARMASTUSE ÕPPETUNNID on üks aasta kiidetumaid draamasid, mis võitis Sundance’il nii publikuauhinna kui ka žürii eriauhinna näitlejate ansamblimängule, ja paistab olevat kindel kandidaat mitmele näitleja-Oscarile.

Ise lastehalvatuse üle elanud Ben Lewini film räägib ajast, mil O’Brien otsustas, et on aeg kaotada süütus ja palgata professionaalne seks-surrogaat. Säärane lugu nõuab muidugi staarnäitlejaid, kelle Lewin on leidnud O’Brienit mängivas John Hawkesis, seks-surrogaati Cheryl Greene’i mängivas Helen Huntis ja preester Brendanit mängivas William H. Macys. Kõik kolm kindlalt maailma tippude hulka kuuluvat näitlejat esinevad oma parimas vormis.

TREILER

Teistmoodi armastusfilm. Seal oli naine, kes oli armunud, aga ei tahtnud seksida. Naine, kes seksis raha eest ja hiljem (vist?) armus. Naine, kes armus ja seksis, aga kellel pikemalt ei peatutud. Ja üks mees. Kaelast allapoole halvatud, kuid siiski tundlik. Võtmesõnaks seks.

Kuigi mälestused enese seksuaalsuse avastamisest ning esimestest katsetustest hõlmavad, vähemalt minul, mingil määral ka piinlikke momente, siis antud filmis käsitletud olukord oli täiesti äärmuslik. Kui raske ja piinlik ja keeruline on see protsess puudega inimese jaoks, kellel puudub kontroll oma enese keha üle, on minul küll võimatu ette kujutada. Ning kust võtta see jõud, käsitlemaks seksi kui kogemust, mis on lihsalt vaja ära kogeda, ning otsimaks selle saavutamiseks kõrvalist abi?
Omades enamvähem null kokkupuudet puudega inimeste maailmaga, võin ainult spekuleerida, et antud linateoses (tõsielul põhinev, muide!) käsitletu on siiski erandjuht ning enamus puudega, isegi palju kergema puudega, inimesi seda ei suudaks. Või ei peaks vajalikuks. Või, mis veel hullem, teised ei peaks seda vajalikuks! Seega respect! Imetlesin peategelast tema julguse mõnes mõttes ühiskonnale vastu hakata.

Teise nurga alt- kas tõesti on see puhas bioloogia, et pärast esimest (kuitahes piinlikku) vahekorda, läheb ajukeemia niivõrd sassi, et partnerisse ära armud? Isegi kui see on puhas äri (ja me ei räägi siinkohal prostituutidest, onju)?
Ning kas fakt, et keegi peab sind Ülimaks Naisolevuseks ja Ürgnaiseks, on piisav mängimaks naise ajukeemiaga samamoodi? Isegi kui see on oodatud reaktsioon, saadud tegevuse käigus, mis on su töö?
Või on tõesti võimalik nelja kohtumise järel ära armuda elu aeg metallkopsus elanud, moonutatud kehaga, kompleksides vaevlevasse, usklikust invaliidi? Kellel, tõsi küll, on päris hea huumorimeel.

Ja kui oluline siis ikkagi on seksis füüsiline atraktiivsus ja võimekus? Lühikeses perspektiivis? Aga pikas? Kui palju on seal bioloogiat/keemiat, kui palju ühiskonna survet või mõistuse häält ja kui palju seda maagilist miski't? Kas seda maagilist armastust üldse ongi olemas, või on see lihtsalt kombo kõikidest muudest teguritest ja kokkusattumistest?

Ja näitlejatööd olid fantastilised. Eriti preester, minu vaieldamatu lemmik! "As I understand even among the non-believers the most common expression of sexual ecstasy is Oh God!"

Meeldis. VÄGA!

Neljas(Kurb)Film- "Fred ei taha välja kolida"

Ameerikas, kus noorusest ja ilust on saanud kinnisidee, on vananemine mõeldamatu kuritegu. See on vaiba alla, silma alt ära pühitud teema – paratamatus, mille puhul oodatakse, et kõik asjaosalised pööraksid pilgu kõrvale. See läheneb vääramatult meile kõigile. Fredi (Elliott Gould) ja tema naise Susanini (Judith Roberts) on see juba jõudnud. Küsimus on selles, mida sellega pihta hakata.

Fred ja Susan on üle viiekümne aasta koos elanud. Vähemalt Fred ei kavatse surmatunnini kuhugi mujale kolida. Probleem on selles, et kuna Susanil on Alzheimer ja Fredi kehaline võimekus kahaneb päev-päevalt, on nende täiskasvanud lapsed Bob ja Carol (Fred Melamed ja Stephanie Roth Haberle) otsustanud, et vanemail on aeg kolida vanadekodusse, kus nende eest professionaalselt hoolitsetakse.

Stsenarist-režissöör Richard Ledes filmis oma kodus autobiograafiliste sugemetega loo, mis käsitleb üht tänapäeva elu okkalisemat probleemi siiralt, õrnalt ja humoorikalt. Mis saab siis, kui rollid pööratakse pea peale – kui lapsed tunnevad, et nad peavad suutma oma vanemaid kontrollida? Mis saab siis, kui hooldaja vajab ise hoolt, kuid on liiga jäärapäine, et seda vastu võtta? Gould kehastab suurepärase dramaatilise kaalu ja isikupärase koomilise ajastusega pahurat vanameest, kes keeldub tasa head ööd soovimast, ja ülejäänud trupp toetab teda kenasti. Kuiva huumoriga üles võetud traagiline draama pakub mõtlikku sissevaadet teemasse, millest enamik ei taha midagi teada

TREILER


Mina ei näinud huumorit. Traagikat ja mõtlikku sisevaadet küll. Poole filmi peal oli hing juba nii haige, et mõte kippus maailmavalus ringi uitama. Järelikult oli hästi tehtud film, kui niimoodi mõjus. Aga kurb on ikkagi. Erinevatel põhjustel. Ainus mu eileöise melanhoolse mõttemõlgutuse positiivne tulemus oli tõdemus, et ega ma ilmselt ise nii vanaks ei ela, et kellelegi samalaadseid dilemmasid tekitada.
Kinos oli praktilisest küljest muidugi lahe- saali kõige parem koht, ülejäänud rida tühi. Üksikud inimesed veel peale minu. Siiski, eelistanuks mõnda leebemat filmi.
Igatahes, nüüdsest helistan vanematele tihedamini.


Viies(Õel)Film- "Su õe õde"

Aasta pärast oma venna surma pole Jack sellest veel üle saanud. Parim sõber Iris soovitab tal kõige üle üksi järele mõelda ning saadab ta oma isa tühja maamajja. Aga Iris ei tea, et ta õde Hannah on samuti seal, olles just jätnud seljataha seitsmeaastase suhte. Tekiilat juues saavad Hannah ja Jack paremini tuttavaks. Kui Iris ootamatult kohale ilmub, muutub olukord rivaalitsemise ning nii mõnegi üllatava paljastuse tõttu keeruliseks.

„SU ÕE ÕDE näitab Lynn Sheltonit („Kepipäev”) kui küpset filmitegijat. Nagu alati, Shelton on näitlejatega töötades imeline. Blunt ja DeWitt säravad, kasutades Sheltoni improvisatsiooni ja valmis dialoogi ühendavat meetodit. See on nii filmikunst kui ka lüürika, olles rohkem kui lihtne lugu õdedest, jälgides progressiivselt, kuidas suhteid ümber defineeritakse.”

TREILER

Oi, see oli tore film! Algusest lõpuni täis südantsoojendavat, veidike absurdset, täpselt minu maitse järgi huumorit.
Täiesti absurdne olukord, kus surnud mehe ekspruut on parim sõbranna surnud mehe vennaga, kes juhuslikult magab oma parima sõbranna vanema, lesbist, õega. Ning jah armastus mahtus sinna ka. Ja puänte.
Kuid see, et õde ei taha kunagi oma õele tahtlikult halba ning kui midagi kogemata juhtub, siis on veri paksem kui vesi ja õde annab oma õele andeks. See oli filmi point! Sellega ma suudan suhtestuda! Ning et mõistlik mees saab aru, et kunagi ei tohi ronida kahe õe vahele. Et saab ka teisiti! Seeeee tuli filmis välja! Like how cool is that?!
Ehk meeldis konkreetne linateos mulle nii palju, sest Õelus on mu elus väga tähtsal kohal. Sest puhtjuhuslikult oman ma maailma parimat õde ning TEAN et no matter what...

Igatahes ma täiesti armastasin seda filmi! Naeratus püsis näol veel tunde pärast lõputiitreid ning kindlasti tahan seda kunagi veel vaadata.
Suuuurepärane lõpp nendele Pimedatele Öödele!
Täna hommikuks oli lumi maas ka ;)


NB: Kaldkirjas olevad filmikirjeldused on võetud PÖFFi kodulehelt  www.poff.ee

mmõnus...

hea.
pingeline töönädal
i-me-li-ne neljapäev!!!
totaalne restart reede õhtust laupäeva pärastlõunani (oojaa- see esimene reedene  veinisõõm oli kaua oodatud)
laupäevaõhtused kalamarjaga pannkoogid
ja äärmiselt laisk pühapäev, kus hommikusöögiks kooki!

hea.

reminder

reede õhtul tulistati pidutsemise käigus mu pihta hämmastavalt (et mitte öelda häbematult) otsekoheseid küsimusi stiilis "su kulmud on tumedad, mis värvi su juuksed tegelikult on?".

ja kuna küsija oli enamvähem võõras ning lootustandvalt purjus, ehk mul polnud midagi kaotada,  said need kohati ka häbematult ausaid vastuseid.

ning äkki ei olegi põhimõtteliste järelduste sõnastamiseks paremat aega-kohta-konditsiooni, kui lärmakas rokiklubis, jacki&cola taga, parajasti enda eluga päääris rahulolevana..
niiet:
1. vali hoolika(ma)lt
2. kui asi ei tööta, lahku
3. jää iseendaks

ps: muidu oli pääääris pidulik nädal indeed :)