mõtted

Täna trollis sõites formuleerus peas mõte, et elu on ikka nii krdi ettearvamatu. Aastavahetusele kohaselt mõned nostalgilised näited:

Kes oleks aastake tagasi arvanud, et noormees, kellest olin ainult jutte kuulnud ning kelle kohta sai kunagi õeraasule kommentaariks öeldud, et tegemist on ühe kenamaga ta töökaaslastest, on seesama kelle kaisus ma nüüd üsna tihti hommikuti ärkan.

Kes oleks arvanud, et tuttavast noormehest, kes lihtsalt oli olemas ja kõik, saab mingil hetkel inimene, kellega võin tunde ja tunde rääkida, kelle seltskonnas ennast tavaliselt ribadeks naeran. Kes teab minust päris palju rohkem, kui enamus sõpru; kellest mina olen ka palju-palju enam teada saanud, kui oleks oodanud. Noh, inimene, kellega rääkimata mööduvad ikka suhteliselt vähesed päevad.

Kes oleks arvanud, et mu lemmiktantsuks saab tango? (A)

...ja veel mitmeid asju.


Eelmise aasta traditsiooni jätkates peaks lähipäevil siia ilmuma ka aastakokkuvõte ;)

r.i.p

Neli monoloogi püha Jüri asjus. Michelsoni immatrikuleerimine. Pöördtoolitund.Kolme katku vahel. Mardileib. Keisri hull. Rakvere romaan. Wikmani poisid. Paigallend. Tahtamaa. Paeluvad esseed. Mitmed mu lemmikluuletused. Ja paljupalju muud.

Jälle üks lemmikkirjanik vähem. Aitäh ja head teed.

parimad jõulud

Ma poleks kunagi uskunud, et ilma lumeta võib olla rohkem jõulutunnet kui paljudel eelnevatel aastatel kokku. Ilmselt andsid pikad pühad aega süveneda :)

22. õhtul nägin üle pika aja vana kallist pinginaabrit ja veel kolme-nelja klassikaaslast. Tore oli. Kahjuks olin suhteliselt unine ja uim, aga teinekord jälle..vabalt ;)

23nda õhtul sai mitu tundi suuure naudinguga piparkooke kaunistatud, julgen öelda et SELLISEID piparkooke ei ole ega ilmselt saagi kunagi ühelgi teisel perel olema :) Lõualuud naermisest valusad, mitte-kahe-inimese-voodis poole naeruhoo pealt uinuda- üsna hea eeldus suurepärasele jõuluhommikule, kas pole?

Jõululaupäeval oli kõik nagu ikka ja vb isegi veel parem- tavapärasest kolme liikme võrra suurem pere(võimalus olla samal ajal koos kõigi kallitega korraga- uskumatu ju :); nädalaid kestnud peamurdmise ja poodidestrügimise tulemusena jäi kuusealune kingipakkide jaoks vägagi väikeseks; jõuluhani ja emaküpsetatud piparkoogid- samas ei mingit ülesöömist; rahulik perekeskne oleng oma juttudega, palju naeru; isegi lund nägin korraks jõululaupäeval- perfect :)

//kahjuks ei saa ma siia pildi lisamisega hakkama...muidu oleks mul ERITI äge pilt sellest maailma parimast jõuluseltskonnast :)

Esimene jõulupüha möödus põhimõtteliselt kahe kalliga veini juues ja Yatzy't mängides (julgen öelda, et proffessionaalsel tasemel (H)). Meri sai ka üle tsekitud, õnneks oli kõik omal kohal ja ok :)

Teise jõulupüha hommikul veeti mind vägisi voodist välja, topiti auto peale ja sõidutati Tlna, selleks et saaksin lõunast uuesti voodisse pugeda ning järgmise hommikuni kaisus nurruda, ainult söögihankimiseks tõustes. Mmmõnus :)

Kusjuures. Jõululaupäeval sain ma kaks jõulusms'si ka. Mõlemad väga erilistelt inimestelt. Mõnes mõttes nii eriliselt sarnased ja samal ajal nii eriliselt erinevad. Üks neist sõnumistest ei üllatanud mind- kallis Sõps, kes mu emale täpselt samasuguse smsi saatis, mis oli Sust eriti nummi btw ;)
Ja teine..mis pani korraks mõtlema (mitte sisu, vaid saatmise kui teo motiivi üle) ning tõestas et...ma olen praegu ikka väga õnnelik, võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Kuigi eelmisel aastal pidasin ma ennast peaaegu kõige õnnelikumaks. ..seda segast juttu siin selgitama ei pea, ei tahagi :) Noh igatahes, järjekordne closure mu enda jaoks, kuigi julgen öelda et jää on endiselt õhuke, samas paksem kui iial varem :P

Kas te teate seda tunnet, kui kangesti-kangesti tahaks mõne inimese maapealt ära kaotada? Oi kuidas mulle see tunne ei meeldi (think). Siiralt hea meel on, et mul sellist võimet ei ole, muidugi. Niisiis ignoreerin edasi asju ja isikuid, mis-kes mind häirivad ja teen head nägu...aga..ma ei tea kaua ma viitsin.

Ja siis on veel hea meel, et hetkel kui tegin bloggeri lahti panemaks kirja oma iroonilisi kommentaare teemal- "tüdimus-sellest-et-muga-kontakteerutakse-ainult-endast-rääkimiseks", sain aru, et olen ikka ebaõiglane küll. Kui mul leidub inimesi, kes minuga hommikuni juttu räägivad, inimesi kes mind poolsegaseks tantsitavad, inimesi kes aegajalt siiski helistavad, inimesi kes mind naerma ajavad- no mida ma siis vingun, ah?

Aga jõulukingitused on lõpuks valmis! Ja homme v hiljemalt ülehomme saab koju! Jõuludest kusjuures on parajalt siiber :D

Eile toimus siis järjekordne jõulupidu. Ei oska isegi kirjeldada kui mitu üllatust sellel õhtul mu jaoks varuks oli :) Uskumatult palju tantsu oli ja suhteliselt edukas viktoriin (edukusel polnud minuga muidugi mingit pistmist, kui smsside saatmist ja laval auhindadel järgi käimist mitte arvestada :P). Seltskond oli stunning ja kokteilid suurepärased. Ja mida edasi, seda paremaks õhtu läks ;)


Praegu olen ümbritsetud küünaldest ja tegelen jõulukinkidega..käsil viimane etapp enne pakkimist! Õhtu on hea!

Njaa. Unine hommik kasvas välja kiuslikuks päevaks ja ma käitusin vastavalt :P Kooliga on asi ikka suhteliselt sealsamuses, nagu tavaliselt ja sadaneli asja teha veel.

Lubate, et pärast sessi paneme pidu??

Arvestades seda, kui kolelähedal on sess ja kui häbematult kokku mõned kooliasjad jooksnud on, olen ma mingil arusaamatul* põhjusel ikkagi harukordselt õnnelik :)


*- niivõrd kuivõrd


PS: Katrinka, ma hakkasin Sulle drafti "sellest armastusest" kirjutama juba, aga see võtab aega, mida mul hetkel ei ole ;)

Katrinkale siis..

Millest ma siis rääkida tahtsingi..
Tol reedel* (ja tegelikult ka reedele eelnevatel päevadel) nägin ma kuidas kaks inimest töötavad ühise eesmärgi nimel nagu täiuslik tiim. Noh, siis hakkasingi mõtlema, et olen seda vahelduva eduga ju päris pikka aega kõrvalt jälgida võinud. Mida tähendab tiimitöö- Kaks inimest mõistavad üksteist poolelt sõnalt.Nad võivad üksteise peale no-matter-what kindlad olla- võid lasta ennast lõdvaks, teades et sul hoitakse silma peal; hoiad ise ennast maapeal, kui näed et teine võib su tuge vajada; vahel harvaharva võib ju juhtuda, et üksteist kaotatakse ära, aga lõpuks viivad kõik teed ikka koju (loe: üksteise juurde). Kui naine on piisavalt naine(igas mõttes ;) ) ning mees piisavalt mees, et sellest mitte probleemi teha..ja vastupidi. Kui lojaalsus on iseenesestmõistetav nagu ka kõik muud asjad, mis olema peavad. Kui teineteise lähedaloleku nautimine lihtsalt paistab kaugele välja. On juba päris pikka aega paistnud. Ja mul on selle üle ainult hea meel. Päriselt ;)


*- selle post'i ilmumise hetkeks on sellest ikka päris tükk aega möödas, aga kes mäletab, see mäletab

Noh, kuna ma nüüd seda asja siin kokku võtma hakkasin ning mul on olnud aega sellele teemale mõelda, siis avaldaks vähe enda arvamusest ka. Viimase aasta jooksul on mu isiklik arvamus/ootused/vajadused suhtele kui sellisele päris palju muutunud. Kui jätta kõrvale füüsiline pool, mis on kahtlemata väga oluline, kuid millest siinkohal rääkid ei kavatse, siis on minu arvates kõige olulisem, et oleksin aksepteeritud sellisena nagu olen ning keegi ei püüaks mind muuta, et mult ei nõutaks enamat kui anda soovin ning et mul oleks Temaga hea olla. Lihtne ju? :)

bryan (L)

Eile oli siis see saatuslik õhtu, mil sattusin lõpuks ometi kontserdile, kus absoluutselt kõiki laule kaasa oskasin laulda. Kontserdile, mis pani mu kõigepealt värisema, siis põlema ning lõpuks häält ära karjuma.

Bryan Adams on üks artistidest, keda ma lihtsalt pidin nägema. Pubekapõlve totaalne lemmik ning siiani mu pleieris tihtiesinev :) Mees, kelle kähe hääl ja absoluutselt ägedad lood lihtsalt suudavad kuskile sügavale-sügavale pugeda.

Põhimõtteliselt suutsin ma napilt enne Bryani lavale ilmumist Koliveri ja teised ära kaotada ning olin just möödumas halli tagaosas asuvast lavast, kui kontsert algas. Massid konkreetselt surusid mu Talle võimalikult lähedale ;)
Algus oli võimas ning mida edasi seda paremaks läks. Suurel laval rokkides tulid ära kõik kõigeparemad vanad lood. Mingi aja suutsin rahvamassis trügida, kuid kuna ma suurt midagi ei näinud ja mingid konkreetsed persoonid läheduses arvasid, et ballaadid on selleks, et nende ajal kõvahäälselt mingit sisutut juttu ajada, siis loobusin sellest varsti ning maandusin halli tagaosas, kus chillides (loe: kaasa lauldes ning aegajalt meeletuid hõiskeid kuuldavale tuues) nautisin iga hetke.
Kuidagi juhtus nii, et viimaste lisalugude ajal, kui bänd taaskord tagumisele lavale kolis, sattusin ma olema selles kõige õigemas kohas st umbes täpselt paar meetri kaugusel vanameistrist, kelle poolt esitatud viimased ballaadid mul klombi kurku tõid. Kui ikka noorpõlve lemmikmuusik sügavalt silma vaatab, siis võtab ikka põlved nõrgaks küll ;)


Ja hommik otsa ümiseti mulle "Baby you're all that i want..", tundub et mu vaimustus nakkas veidi (A)

votnii

Põhimõtteliselt tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas majandusõpetuse ainetöö on viinud mu nii kaugele, et arvude nägemine exelis tekitab okserefleksi. Raamatupidajat minust ei saa. Jumal tänatud.

Tahtsin kirjutada kui lahelahelahe oli täna hõljukitega mööda porist-märga-külma heinamaad ringi kihutada!!

Tahtsin kirjutada kuidas alguses ilmus mu juurde hambahari, siis mõned t-särgid, siis muid riideid, mobiililaadija ja täna ka habemeajamisasjad, kampsun. Ja kuidas mul selle vastu absoluutselt midagi ei ole. Ja kuidas külmadel talveõhtutel on minu kodus kaks paljupalju parem kui üks.

Tahtsin kirjutada, kuidas ma eelmisel reedel nägin(järjekordselt), mida tähendab tõeline armastus. Mul on hea meel, et võin neid kahte oma sõpradeks pidada.

Ei tahtnud kirjutada, kuidas unevõlg eksponentsiaalselt kasvab ja seltskondlik+töine+kooline graafik on haaranud peaaegu kogu mu elu.

Aga ma ei jaksa kirjutada. No ei jaksa nohh!!