Lauamängusõbrad

Sedaet..lauamängusõbrad (ma tean, et mõni teist ikka kiikab vahel siia)- me ostsime UUEST JA ERITI ÄGEDAST LAUAMÄNGUPOEST Carcassonne'le kolm uut lisa ;) Ja Kataani võib ka meie juurde mängima tulla ;)

ooo mädasooo....!

Tegelikult tahtin rääkida sellest, et 20.09.08 käisime rabas. Eelmisel õhtul toimus meil pisike lauamänguorgia ning küpsisesöömine. Selle tulemusena sai unearvele umbes 4h (minu kõrval magati vist veel u poole vähem) ning pilusilmsetena me ennast hommikul pool üheksa auto peale asutasimegi. 60 km sõitu ning Risti tanklas toimuski kogunemine matkaks, millesarnast mina enne näinud polnud.
* Matk algas "kisselliga", mis meenutas NII maitselt limoncello't et asjassepühendatumad saavad aru, miks mul süda pahaks läks ;)
* Igaüks sai Twix'i, millega käis kaasas reegel et matka lõpuks peab otsas olema, aga kes esimesena sööb, on luuser :D (muide, mina pistsin alles järgmisel päeval kodus endaoma nahka. Priidu oma ka)
* Olemas olid küll kaart ja kompass kui ka GPS, aga ega me neid eriti kasutanud küll
* Kuskil rabas oli olemas ka laudtee, aga need on ju nõrkadele
* Kuskil sealkandis oli kindlasti ka pinnast, mis ei vetru, ei taha Sind endasse imeda ega näe välja nagu lehmas***, aga see poleks ju pooltki nii põnev olnud
* Liikusime räätsadel ja otse läbi soo.
* Matkatoiduks oli võileivatort ja rullbiskviit ja vorstikesed ja šišlakk ja juustuküpsised ja salat, mida manustasime endale kenasti noa ja kahvliga. Matkakoti joogipudelihoidjas olev Martini Asti, nägi ka kena välja ;)
* Ilm ja kogu ümbruskond oli lihtsalt meeletult ilus.
* Teel kohatud rästik ei olnud väga õnnelik kui me teda uudistasime
* Põhimõtteliselt oli tegemist ühe ägedaima viisiga sünnipäeva tähistamiseks. Jätan selle meelde ;)


Koju jõudsime pool viis õhtul, mõtlesime et tukastame natuke ja kogume jõudu. Tegime seda 16h jutti. Hea oli :)

rõve sõim serbiohorvaadi keeles

Põhimõtteliselt olen ma nüüd nädal aega kerge palavikuga ringi käinud. Eelmisel neljapäeval kukkusin arsti ootesaalis peaaegu kokku, mille peale arst ütles et ma reedel talle helistaksin ja kui hullemaks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Istusin siis kodus ja ootasin, et hullemaks läheks. Õnneks ei läinud. Reedese sideseansi ajal otsustas arst, et haiguslehte ikka oleks tarvis ja käskis esmaspäeval (täna) uuesti tulla. Kuna täna oli ikka sama halb kui enne, lubati mul võtma hakata antibiootikume, mille retsepti ma NELJAPÄEVAL sain. Vereproovi jaoks anti ka lõpuks paber, mille võin realiseerida pärast rohukuuri lõppu. Siis on mõnel teisel arstil(kuna oma arst läheb ära kolmeks nädalaks) võimalik vaadata, et mis krt mul siis õigupoolest viga oli/on. Seda et ma eilsest köhin ja rögisen nagu vana mees, ei peetud isegi stetoskoobi väljavõtmise vääriliseks.

Terve nädal on raisatud ja ilmselt ka järgmine, kuna antibiotikuuri ajal ei ole must ei trennitegijat ega normaalset inimlooma. Haiguslehe lasin siiski lõpetada, sest majanduslikult läheks kodusistumine lihtsalt liiga karmiks ning koolis oleks ka ikka nagu vaja käia.


Kas keegi veel imestab, et ma arstidesse ei usu??

PS: tegelt tahan ilusatest teemadest ka kirjutada. loodetavasti üsna pea

bljaa

Saate aru - väljas on maailma kõige ilusamad sügisilmad ja mina pean kodus kardina ette tõmbama, sest silmad ei kannata vähimalgi määral valgust, külmavärinad sunnivad teki alla ronima ja kõiki vajalikke tegevusi edasi lükkama.

Fck

juhhei

Eile vihastasin ennast seaks, kui inglise keele teaduskeele test raiskas oodatud poole tunni asemel poolteist tundi mu äärmiselt unisest elust. (Sellest, et täitsa ilma asjata ennast kooli vedasin ja unesegasena ringi kondasin otsides magistritööde kaitsmist, millel osalemiseks oleks pidanud ajateljel nädala jagu edasi liikuma, ma ei räägigi.)

Igatahes- meie keeletädid pole viimase viie aasta jooksul põrmugi muutunud. Tegelikult ka.

I vaatus
Testile regamine nägi välja järgmiselt- seisad 40 minutit kabineti ukse taga sabas. Saad sisse, paned oma nime paberile kirja ja kõnnid välja. Kusjuures- kabinetis istub kolm tädi, sisse saavad inimesed ühe- või äärmisel juhul kahekaupa. Ei saa aru kuidas tänapäeva infoühiskonnas mingit paremat varianti ei suudetud välja mõelda.

II vaatus
Mitusada inimest passib audika ukse taga ning kui väljakuulutatud kell kukub, siis hakatakse neid selle sama eelpoolmainitud nimekirja alusel sisse kutsuma. Tegevus näeb välja umbes selline- Tädi uksel: "SeejaSee. Kas SeejaSee on kohal? SeejaSee? Ahnäe, tulebki. Näidake dokumenti." või "Oi, mis nimi see siin on?" küsib kahe-kolme kõrvalseisja käest. (korrata u 200x)
Kujutate ette kaua säärane tegevus aega võtab?!
Siis muidugi juba rebaseajal mulle arusaamatuks jäänud reegel, et kui oled testiga varem valmis saanud, siis võid selle ära anda ainult eeldusel, et istud rea otsas. Kui oled keskel, siis passi kuni kõik ülejäänud on valmis. Samuti lärm mobiiltelefonide üle laual- nagu kellelgi peaks olema huvi spikerdada testil, mis sisuliselt määrab su taseme järgi gruppi. Nagu mis mõttes? Ning kui nad siis viiekesi ei suutnud otsustada, mis info tudeng ikkagi peab testilehele kira panema, nii et lõppkokkuvõttes pidi sinna pool elulugu kirjutama, suutsin ainult oiata.

Lõppkokkuvõttes ei sobinud mulle ükski nende poolt pakutav aeg kah. Epic fail!

blärts

Viimasel ajal peab ennast kirjutama sundima. Selleks, et asju ära ei unustaks. Siis kirjutangi- kalendermärkmikusse, mobiiltelefoni, märkmepaberitele, outlook'i.. Ainult blogimiseks on aina raskem ja raskem mahti leida.

Nädala raport:

* Esimesel septembril rebasekarju nähes tõsiselt ehmatatud.
* Ülikooliaastad mõtted kokkuloetud ja oiatud.
* Trennist lihasvalu omandatud.
* Esimene esinemine, väga purjus rebastele, esinetud.
* Kõigis loengutes viibitud. Peaaegu
* Esimene õpik raamatukogust koju tassitud.
* Kursavendade mõnitamine eelnevas punktis toodud tegevuse tõttu talutud.
* Ergonoomika loengus igavusse surdud.
* Kopli õppehoones viie aasta jooksul esimest korda käidud. Hommikul kell 8. Vääga kole!
* Kolmel õhtul nädalas poolsurnult ja täiesti apaatselt kodus voodisse kukutud.
* Ühel õhtul ohtralt veini tarbitud. Boonusena kunst ja juust!
* Lapse(*) ja mehega loomaaeda külastatud.
* Nädalavahetuse kvaliteetaeg täiuslikult ära kasutatud.
* Boonusena meelde tuletatud, mis on TEGELIKULT oluline.

(*)- no ma ju ometigi ei pea siia kirjutama, et tegemist pole isikliku lapsega? kelleks te mind peate.


Idüll. Loen mina rahulikult kodus diivanil raamatut kui rõdu äärele kappab orav. Jääb seisma- üks käpp maas ja teine rinnal. Vahime tõtt. Tükk aega. Skypes leiab aset vestlus:

K says: saad aru
K says: orav seisab juba viiendat minutit rõdu äärel ja hoiab ühe käpaga rinnast kinni
P says: sai südari äkki?

Mine sa hullu tea, ehk oleks pidanud kiirabisse helistama?!