Vahel olen ma tõeline kanaaju!

minemine

Käisin veidi aega tagasi kontserdil, kus Jaan Tätte saavutas minu jaoks täiesti uue mõiste. Noored suurepärased muusikud tõid ühes mu lemmiklauljas välja just selle tõelise suuruse.

Koht võib muutuda, samuti kaaslased, lauldavad laulud..ja ka mina võin muutuda. See aga ei muutu, et seisan lummatult, hoolimata isegi sellest kui jalad ära surevad või pisarad jooksevad.


Jah

Ahjaa õeraas jõudis ka viietunnise hilinemisega välisekspeditsioonilt koju. Kuuldavasti olevat tulemusrikas reis olnud. Vähemalt ei pea ma enam muretsema, et ta kraatrisse kukub ja varba ära lööb.

(p)äikesenädalavahetus

Olen vanaks jäänud- PlinkPlongil osutus tulihingelisest fännamisest meeldivamaks chill salaja sissesmuugeldatud veinipudeli juures (btw Võsu tikrivein rokib, 25 eeku pudel). Chilli muidugi oli kahesajaga. Üritus oli äge. Nautisin väga. Tänud korraldajatele, ärge pange tähele et rahvast nii vähe oli. Neil, kes kohale tulid, oli kindlasti äge. Koerasõbralikkus ruulib!

Õhtusel afterparty'l aga hakkasid Winnie Puhhi kostümeeritud noormeeste taidlusest kõrvad valutama. Palun vabandust, Kopu, et Su üksi jätsime, aga see "rokkar" konkreetselt haises mu kõrval.

Aga hea on, hetkel kui inimesed ja lärm närvidele hakkavad käima, vaadata kaaslasele otsa ja ilma midagi ütlemata trügida ukse poole. Konnata mööda suviselt lämbeid Tartu tänavaid ja üksteise võidu seletada, kui mõnus ikka on. Istuda Pirol täiesti kainelt (!) ja rääkida asjadest, millest rääkimise asemel Tallinnas alati nii palju "tähtsamat" teha on. Oh, Tartu õhus ikka kahtlemata on midagi erilist.

Tahaks siinkohal edasi anda SUURED tänud Kopule, kes lahkelt oli nõus oma viimast ööd Tartus meiega jagama! Supermugav ase oli + enne und sai rääkida ka, ärgem järgmise korrani nii kaua oodakem, eks.

Pühapäeval koju jõudsime suure ringiga läbi Võrtsjärve, ainult selleks et viimase poole kilomeetri jooksul enne kodu äikese käes läbimärjaks saada. Mmm..

note to myself

Toimus vaimne kirgastumine. Kalender tuleb kriitilise pilguga üle vaadata!


Dämit. Ndlavahetusel on PlinkPlonk ja järgmise nädala lõpus hakkab puhkus.

tweet

More active listening for me. Thank you!

...

Hea et eile õhtul nii ei sadanud nagu praegu. Hea et leidub võimalust ennast lõdvaks lasta. Et leidub inimesi, kellega koos tundide kaupa naerda ja neid kellega koos ennast poolsurnuks tantsida. Kasvõi Trafficu saatel ;)

Ja isegi nendele, kelle kuulide tagajärjel oma kehalt sinikaid kokku võin lugeda, olen juba andestanud :D


PS: Roosta puhkeküla tundub olevat selline müstiline koht, et oled sa sinna sattudes 11 või 23, ega väga suurt vahet ei olegi. Loodetavasti ei pea järgmist korda 12 aastat ootama.

Võimas aur!

Võin sellel varajasel hommikutunnil kahetseda magamata unetunde, aga kohe kindlasti ei kahetse ma seda et eile esimest korda õllesummeril käisin.

Mainimist vääriksid kindlasti ka integratsiooniprogrammide saavutused. Nimelt loopisid eile õhtul teistest inimestest ülbelt üle trügivad muurahvuse esindajad ilusti viisakaid "palun vabandage.."-väljendeid. Nojah ikka parem kui "bljääd" ja muu selline.

tegime tormi tuhandete inimeste südameis!

"Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg."

Jaan Tätte

Ja aeg püsis paigal kui tuhanded tantsijad samas rütmis hingasid ning pealtvaatajad (mitte publik!) hinge kinni hoidsid. Üheshingamine selle sõna kõige otsesemas mõttes.

"Kapten lubas korraldada Euroopa parima peo, välja tuli maailma parim!" ütles kapteni parem käsi Kristjan Kurm, kes treeningperioodil kriitikaga kitsi ei olnud, pühapäevase etenduse lõpus. Ning see võttis tegelikult kõik ideaalselt kokku.

Mida läks vaja maailma parima peo pidamiseks?

*Kaptenit- meie oma Ülo, kes vaatamata kiirele ajale oli ikka valmis kuulama tantsijate muret söögi ning kõlaris kohati liiga valjusti kõlava jutu pärast. Ning muidugi naeratama, õpetama, aitama, innustama..
* Nelja ja poolt päeva tõsist tööd lõõskava päikese all, et 7500 tantsijat saaks väljakul lainetada ühise merena.
*Märdi ärakarjutud häält peaproovijärgsest trennist, tänu millele "Kalur ja meri" tantsujoonised sirgeks said aetud.
*Suurtes kogustes päikest, et tantsijad saaksid endale kauni pruuni jume
*Veel suuremates kogustes päikesekreemi, et punetavatelt ninadelt kogu nahk maha ei tuleks
*Kümneid veepudeleid, mida vastutulelikud noormehed kolmapäeval vahetpidamata täitmas käisid
*Valget purje peegeldust tantsupartneri päikeseprillidelt
*Hernesuppi ja kilode kaupa kirsse, et kõht tühjaks ei läheks
*Kummastavat tuletoomistseremooniat mere ääres, emotsioonide tekitamiseks kui õhtusel merel oleva laeva päikesetekil Liisile kaasa sai lauldud.
*Karrit öösel kell 1 näljastele sõpradele, lihtsalt niisama
*Vihmakeepe reede hommikuks kui päikest polnud veel jõutud välja tantsida
*Väljamüüdud tribüüne Kalevi staadionil
*Musi-musi, kalli-kalli. (kes teavad need teavad :D )
*Ema ja isa, õde ja õemeest rahva hulgas kaasa elamas. Ning nagu hiljem välja tuli siis teisigi kalleid pealtvaatajate (mitte publiku! venelastel on publik, eestlastel on pealtvaatajad!) hulgas :)
*Pildistavaid, naeratavaid, huvitatud võhivõõraid inimesi, kellele meie rahvariided meeldisid ning kes kiitusega kitsid polnud. Sh plaksutavad jaapanlased reede õhtul VS-s.
*Muskat kaameraga ümber väljaku jooksma, et pärast oleks pilte mida vaadata
*Külmavärinaid ja kananahka, mis tekkisid Tätte muusika esimeste akordidega, enne lõpumerre sisenemist
*Õnnelikku lõppu muinasjutule ning Euroopa suurimat kallistust
*...

ja muidugi... KÕIGE ägedamaid tantsukaaslasi üldse! Teiega läheks merele iga kell!


PS: Kaptenile au ja kiitus lisaks muule ka selle eest, et viimase kontserdi Tuulevaikse öö lõpukallistuse ajal hakkasid päikesekiired Maratoni väravast Kellatorni poole liikuma ning katsid Tuljaku esimesteks taktideks kogu väljaku. Superorgunn!

PPS: Ma ei ole kunagi aru saanud, miks meedias ja igal pool mujal kajastatakse rohkem laulupidu. Aga sellest tahaks millalgi edaspidi heietada.

puhkus

Kas ma olen juba rääkinud, et mul oli vahepeal kaks nädalat puhkust. Ja see tuli oi-kui-viimasel hetkel ning oli oi-kui-vajalik.
Puhkuse algus oli meile suht iseloomulikult üleplaneeritud:

Sushi ja muude hõrgutiste tarbimine Liisi jaapanistiilis sünnipäeval läks sujuvalt üle suurepäraselt random peoks, kus mulle jäi kanda fännitari roll, mis peamisel seisnes saalitäie rahvaga samas rütmis hingamises ja muusika nautimises. Ja see oli hea. Kõik peale viin-liköör-kummikommi-kokteilide muidugi. Oma muska sain puldi tagant kätte siis kui päike juba kõrgel taevas oli ning laeva väljumiseni aega veidi üle 12h.

Enamvähem väljapuhanuna sai siis varakult sadamasse sätitud, kus planeeritud tunni aja asemel läks pardakaartide kättesaamiseks napilt 3 minutit (sellestki ajast enamus kulus vajalike paberite kotist väljaotsimisele). Olgu insenerid tänatud tehnoloogiliste lahenduste eest, mis rahvast puupüsti täis sadamahoones võimaldavad järjekorravabalt hakkama saada (bow).

Kõigepealt oli vaja ennast laevas välja magada, seejärel tasuta šampust juua ja šokolaadi süüa ning jalgpalli vaadata ning siis olimegi oma laevaga kapitaalselt udus.
Järgmise päeavaga naaberpealinnas suurte tegude kordasaatmiseks eriti aega ei jäänud, kõik huvitavad elamused juhtusid kogemata- pingile maha istudes avastasime ennast tantsumuuseumi eest, tänavatel ringi konnates nobeli muuseumi eest ning sinna see aeg kuluski. Ahjaa kuningalossi ja marssivaid sõdureid nägime ka.

Päeva üheks emotsionaalseks kõrghetkeks (aga mitte heas mõttes) oli kindlasti liiklusõnnetus kesklinnas, mille tõttu tekkisid meeletud ummikud ning meie tunniajase varuga sadamasse saabumiseks planeeritud transport lihtsalt tulemata jäi. Väljavaade veeta öö Stockholmi pargipingil, tekitas minus paraja paanikahoo nii et takso hankimine, minu lohutamine ja kinnitamine et me mitte mingil juhul selles jubedas linnas ööbima ei pea jäi puhtalt teise poole teha. Viimased 500 meetrit kahtlases sadamapiirkonnas sai läbitud joostes ning lõpuks jäi 15 minutit veel ülegi. Käkitegu!

Pärast sellist päeva olime igatahes ära teeninud pudeli head veini laevatekil päikese käes peesitades ning 77-82 aasta National Geographic'uid lugedes, samal ajal vaadates saari ja saarekesi endast laisalt mööda libisemas. Öö möödus järjekordselt udus.

Siis tuli jaanipäev lambaliha ja grillitud paprikaga kahel õhtul järjest ning juhuste kokkusattumusena leidsime ennast päikeseleitsakuses Tallinnas. Enamus järelejäänud puhkusepäevi algas ohjeldamatu magamisega ning õhtupoolikuid sisaldasid mitmel korral jalgsimatku.

Paldiskis ntx. Seal nägime imekaunist päikesepaistet, kohutavaid äikesepilvi, sääseparvi, erinevaid kenasid linde (muuhulgas ka kajakat, kes oma pisikest udusulis poega kaitstes rotveileriga kakles) ning hunnituid merevaateid. Üllataval kombel ei jõudnud meieni piiskagi vihma ja kõik oli äraütlemata armas :)

Korra jõudsime randa ka ja ülejäänud aeg kulus niisama armasolemisele. Avastatud ja taasavastatud sai selle lühikese nädala jooksul igatahes paljupalju.

Ning siis oligi jälle esmaspäev- kelle jaoks tööpäev, kelle jaoks algas tantsupidu. Aga see on juba üks teine jutt