kirjad

Sattusin kogemata lugema viimase Itaalia reisi kirjeldust ning kõik emotsioonid tulid jälle meelde. Väga sobival ajal, kusjuures, kuna varsti jälle sinnakanti.

Seega hakkasin mõtlema, et peaks tegelikult ikka Barcelonast ka kirjutama..ja Amsterdamist, mis sest need reisid on juba emotsionaalselt kaugesse igavikku jäänud. Mälu teadupärast on valikuline, aga unustada ju ei tahaks. Ise just, sest ilmselt on ka kõige entusiastlikumad lugejad praeguseks juba loobunud.
Seega varsti tuleb walk down the memory lane..praegu olen selleks vist juba valmis :)

Suurepärasest suvest peaks ka kirjutama muidugi. Ja Soomest :D

haa

Minu ema on palju ägedam kui mina, sest ta läheb Rabarockile. Samas, mul on hea põhjus mitte minemiseks muidugi.

Elu on lihtsalt imeilus!

hea

kirjutasin eile ilgelt pika postituse igasugustest headest asjadest. postitasin selle täna valesse blogisse (ausõna, ei tulnud pähe vaadata kas mu isiklik blogi on default ostituskohaks või mitte :D ) ja kustutasin siis ilma koopiat tegemata ära. seega, te ei saagi teada mis asjad mulle viimasel ajal meeldinud on. hea et vähemalt ise sain :)

..

Eelmine nädal oli kurb. Aga täna on vastlapäev ja homme lendan Amsterdami

.

Vahelduseks võiks ära märkida, et ma olen hetkel õnnelik. Ei ole mul suuri saavutusi, ei ole ma endaga igas mõttes nii rahul kui võiks. Ja teha on NIII palju ja kohati tunduvad asjad NIII keerulised. Aga täna hommikul olen õnnelik. Lihtsalt :)

puhkus!!!

Esiteks algas mitteametlik puhkus töökaaslastega Hiiumaal. Tegin vähemalt kolme asja, mida polnud varem teinud (vees, õhus, maa peal), lisaks veel mitu tuttavamat lemmiktegevust. Veini joomiseks kusjuures ei jäänud eriti aega ega jaksu :D Ütleme nii, et kolme päeva jooksul sai kogetud rohkem kui mõne pikema puhkuse ajal varem.

Teiseks juhtus nii, et umbes 1.5 tundi enne ametliku puhkuse algust suri mu kullakallis Tank Sõpruse puiestee ja Tammsaare tee ristmikul ära. Ilmselt tõestamaks, ta ei ole paat ning mina sõitsin temaga veidike liiga suurest lombist läbi. Veerand tundi ja kolm telefonikõnet hiljem, aidati auto ära lükata (sest otseloomulikult oli ta seisma jäänud kõige kitsamas kohas, kust vaatamata öisele ajale, teised autod ka tahtsid läbi pääseda). Puksiir koduhoovi ja järgmisel hommikul töökotta (mulle järjekordne uus kogemus- olla järelveetava auto roolis ilma roolivõimuta ja väga raskete piduritega). Nüüd kõik jälle okei :)

Kolmandaks sõitsime eile varahommikul Soome turiste mängima ja poodlema. Enne üheksat hommikul korkisime šampuse lahti ja tähistasime veidike ka õeraasu peagisaabuvat sünnipäeva ette ära. Ülejäänud laevasõidu veetsin ma täielikus uimasuses ja kohati tukkudes. Pärast seda oli tuju hea ning kuna laevasõidust veel küllalt polnud, siis võtsime pisema aluse ja maabusime Suomensaari'l. Tatsasime seal ringi ja kõrbesime ära. Väga äge oli! Hiljem veel kuus tundi poodides möllamist ning siis võis valusate jalgadega laeva tagasi vantsida ja laevapoe veinist tühjaks osta. Oli päris vahva reis, ise ka ei mõista miks me selliseid asju tihemini ei tee.

Homme Folgile! Äkki isegi jõuame esimest korda minu folgiajaloos avamise ajaks kohale :D

khm

Tanki küljest võeti plärisev jupp ära ja öeldi, et ma laseks selle kuskil töökojas tagasi panna. Põmst oli probleem selles, et üks kinnituspolt(?) oli läbi roostetanud ja ainult ühest küljest kinnitatud toruvidin pläriseski.

Varsti teengi selle "Pange palun see vidin autole külge tagasi" telefonikõne ära. Kui nad eelmisel suvel mu "Pidurid vilistavad" -mure peale mõnuga naersid, huvitav mis näo nad siis veel teevad kui ma pagasiruumist selle torujupi välja kougin ja neile ulatan :D

Autoprobleemide kirjeldamise terminoloogia on ülimalt puudulik, olen sellest teadlik. Aga isegi vend ei osanud öelda mis jupi täpselt ta Tanki alt ära kruvis.

Saksamaast siis niipalju, et nad olid eile oma mänguoskuse koju unustanud. Kah mul maailmameistriks pürgijad siis. Pheh.

pesu

Eilne äike oli äärmiselt värskendav. Tanki üliräpane esiklaas peksti täiesti puhtaks, nüüd vahelduseks näeb sõita jälle ning arvestades seda lainetust, mida kontoriaknast näha võis, peaks auto ka põhja alt läikima.
Tank muidugi juba õigustas oma nime möödunud nädalavahetusel Lohusalu jubedatel metsateedel sadade teiste autodega võisteldes ning Kakumäel ummikus plärisedes, kuid eilne jõesõit kohas, kus veel hommikul asus Vilde tee, tõstis vapra sõiduvahendi lausa hübriidauto staatusesse. Vaatamata mu tõsisele kartusele ei surnud ta välja ega midagi, plärises vapralt edasi, ise kõhuni vees. Ausõna, mulle tundus et varsti hakkab pedaalide alt vett immitsema.
Plärises sellepärast et sumbutaja üks klamber on katki. Ma ei taha mõeldagi mis tunded oleks mind seda ära kukkunud sumbutajat seal jõevoolus kantseldades vallanud. Niigi kipun autoroolis koledasti ropendama :D Nii et tubli Tank, et mind hätta ei jätnud ning kuiva jalaga koju toimetas.

Jalgpallist: hea mäng eile, võitjast oli savi. saksamaa saab maailmameistriks enivei. sesmõttes on täna muidugi vaja silm peal hoida, et kõik ikka õigesti läheks. Muig, ennustab inimene, kes eelmise MM-i ajal oli tulihingeline Prantsusmaa fänn :P

pakkimiskunst

Heh. Kohver sai üle ootuste kerge ja sinna ei läinud vist ühtegi võib-olla-läheb-vaja-asja. Hakkan vist täiskasvanuks saama :D

Oma osa selles on muidugi korraldajatel, kes ürituse kava juurde ka dress code jaoks suhteliselt täpsed juhised andsid. Iseasi muidugi kas minu arusaamine terminitest business casual ja summer chic ikka pädeb. Ja seda ma loodan ka et vihma ei tule ning et sporti väga vaja teha ei ole. Oma kõrgetel kontsadel ma tossukandjatega kindlasti võistelda ei suuda :D

ving ja hala

Tegelikult peaks sundima ennast veel kirjutama. Lihtsalt selleks et mitte unustada. Aga halbadest asjadest nagu kirjutada ei taha ega oska.

Mitte et häid ei oleks. On ikka. Igas päevas oma väikesed rõõmud.

Aga üleüldine stressilevel on ikka juba kolmveerand aastat liiiiiga kõrge. Tervisejamad on pannud karmid piirid trennitegemisele ja ausalt, poleks arvanud et see mu jaoks nii tähtis oli. Kogu see pidev haigeolemine ja nõrkus ja lootusetu tunne, et mitte midagi ise teha ei saa.

Tööstress on harjumatu ja koguaeg on tunne et ei jõua/ ei jaksa/ ei oska / ei saa. Kuigi, selle kandi pealt suudan vähemalt mingit progressi näha, mis on tegelikult ju positiivne. Lihtsalt tahaks rohkem ja rutem.

Rahamured tekitavad tunde nagu jookseks peaga vastu seina. Seejuures olen suutnud endale krahmata mitmed mööda lähimaailma ringikablutavad mured ja tunnen tungivat vajadust neid ära lahendada. Teadupärast võimatu ülesanne, eksole.

No nüüd sai see siia kirja ja saab asja otsast parandama hakata :)

AAAga..tegelikult on palju positiivseid asju, mida oodata ka ;)

Homme lendan Rootsi komandeeringusse. Ilmselt seal kohapeal ei tunne mitte ühtegi inimest. Lennujaamad-võõras linnas orienteerumine pole ka päris mu lemmikteemad. Aga mul on tunne, et saab äge olema.