reeede

ma ei ole vist kunagi reedet niiiii palju oodanud.
ja oleks siis mingi eriline põhjus. nagu kuulsa koomiku esinemine või midagi muud..
aga tegelikult olen ma lihtsalt väsinud. füüsiliselt ja vaimselt.
kuid samas olen ma endaga häbematult rahul :)

aevastades vasakule ära...

tempo

tempo kisub silme ees kirjuks. wc-s käimiseks peab aega planeerima ja söömine on nõrkadele.
lõõgastumishetkedel mängin mõttega hakata kiikhobuste maalijaks..

update

loomine on lõõõgastav..
nagu ka London ja enda ogaraks shoppamine maailma parimas seltskonnas
ja enese varahommikusse tantsimine pärast ohtraid rummikokteile..tulemuseks tulivalusad jalad
ja..ja..hilisõhtune tööhoog pole just lõõgastav..kuid siiski rahuldustpakkuv


kurguvalu on vastik
ja kodu on kolihunnik (loodetavasti ajutiselt..kuigi..ega ma ei usu et minust kunagi musterkodu elanik saab. kuigi tahaks)
tennis on äge ja on suutnud mind sel nädalal mitu korda hilisõhtuni teleka ette naelutada
ja järgmine nädal on sünnipäevanädal

jaa..

kakstuhatkolmteist

Kakstuhatkolmteist kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma oleks arvanud.
Oli..tõsisem..keerulisem..enese kättevõtmise ja suurte muu(da)tuste aasta.

"Esimesed"

Sain esimest korda Tädiks ning selle faktiga kaasnes palju Esimesi. Alates hetkega kus seisan sünnitusmajas, vaatan ühte väikest konnapoega ja pisarad lihtsalt jooksevad vaikselt..ning lõpetades mähkmevahetuse, karjuva beebi rahustamise ja südamest rõõmustamisega ühe Uue Inimese paljude Esimeste üle.

Sõitsin esimest korda mootorrattaga. Tõsi, küll tagaistmel, kuid võib-olla on see isegi suurem eneseületus kui ise roolis olemine. Oli imeline suvepäev täis spontaansust, ootamatusi ja uskumatust et elu mu vastu nii tore on.

Avasin esimest korda ise austrikarpi. Prantsusmaal. Kus ühtlasi käisin ka oma esimesel villapuhkusel, suurepärases seltskonnas :)

Tundsin esimest korda tõsiselt hirmu oma kalli inimese pärast. Kahjuks mitu korda aastas. Õnneks on praeguseks kõik korras ja hirm möödas. Alles jäi vajalik meenutus selle kohta kui habras on tegelikult meie eksistents.

Hoidsin esimest korda käes tennisereketit. Ja armusin jäägitult. Läksin esimest korda elus tennisetrenni, osalesin esimest korda tenniselaagris. Olen endiselt armunud.

Proovisin esimest korda lumelauda. Kukkusin, ajasin ennast püsti, kukkusin uuesti. Meeldis, aga mitte nii palju kui tennis ;)


Käisin esimest korda elus ÜKSI välisreisil. Komandeeringus, lemmiklinnas. Imelik jah, et alles nii vanana, kuid tõesti polnud varem üksipäini kuskil käinud :)

Sõitsin esimest korda elus segwayga. Prahas. Minu jaoks jäi veidi aeglaseks, eelistan kiiremaid sõidukeid :D

Rokkisin esimest, ja ma siiiiiiralt loodan et mitte viimast, korda koos rokkbändiga ööklubi laval. Pärast tihedat päeva tantsulaagris. Tumemust suitsusilm, superlühike seelik ja toretore seltskond = üüberlahe elamus :)

Läksin esimest korda oma vanematele külla linna, mis ei ole minu sünnilinn. Veider tunne küll, kuid siiski on imeline tunne näha kui tore neil seal on.

Põletasin esimest korda elus päikese käes enda kõhu peale villid. Jeerum kui vastik!

Müüsin esimest korda maha oma Esimese Kodu.
Ja ostsin esimest korda Täitsa Ise endale Uue Kodu. Sellega kaasnes palju esimesi, alates elektriskeemide tudeerimisest ja lõpetades kinnisvaraarendajaga kaklemisega..ilmselt see esimeste jada jätkub..



Sõitsin esimest korda elus limusiiniga. Jänesekasukas ja šampuse voolates. Mmmmõnus ja tõeliselt  lõbus, eelkõige tänu seltskonnale.

Sattusin aasta viimastel päevadel esimest korda liiklusõnnetusse. Hirmus oli. Õnneks siiski õnnelik õnnetus :)

Jnejne. tegelikult võib ilmselt igast päevast leida midagi, mis on su esimene..muidu oleks elu lausa kohutavalt igav :)

"Reisid"

Reiside suhtes ei olnud just liiga tihe aasta. Suurem osa mu reisidest mahtus kahe kuu vahelisse intevalli ning oli seetõttu veidi rohkem rabelemine, kui mulle meeldiks.

Kevadine Egiptuse päikeselaks.
Talvine suusareis Soome.
Augustikuine Praha.
Septembrine lemmiklinn London.
Septembriselt sügisene Prantsusmaa.

ja rohkem vist polnudki? Eelpoolloetletust kah enamus tööreisid. Luban uuel aastal ennast parandada :)

"Kultuur"

Eddie Izzard, Bill Bailey, Stephen Lync, Pablo Francesco also known as Naera Ennast Lolliks Püstijalakoomikud, keda oli sel aastal õnn laivis näha. Said vist kirja ka enamvähem lemmikute järjekorras. Eddie muidugi oli täiesti FAN-TAS-TI-LI-NE ning pingereas tuli tema järel tükk maad tühjust :)

Muusikaelamustest ei saa otseloomulikult jätta mainimana selle suve laulupeolaadset üritust pakkunud Robbie Williamsit, kuid äärmiselt lahe oli ka sellele eelnenud õhtul toimunud öölaulupidu Tartus.
Samuti nägin kaks korda laivis Ewertit ja oma lemmikdraakoneid ning tundsin mõlemal korral, et nendest parem lihtsalt ei saa olla :)
Lenna plaadiesitluskontsert oli ka äge ning plaat mängib siiamaani autos vahelduva eduga.
Väga ehe oli ka Jarek Kasari, Vaiko Epliku ja Jaan Pehki ühine kontsert Palmse mõisas koos sümfooniaorkestriga. Minu lemmikmuusika, veidi teistsuguses seades, soojas sumedas suveöös. Ülimõnus :)

Ja siis mäletan ma kevadest veel ühte pungipidu/-kontserti, kus küll muusikaelamusest suurem elamus oli rokkimine koos punkaritega, mis päädis kogu kamba pikalilendamisega RC põrandale :D

Jaa, ma tean et ma olen kultuurne :D

Teatrisse ikka jõudsin ka õnneks mõned korrad:
Vertikaaltund, Grönholmi meetod, Leke, Kõik on täis - Draamateatris. Titanicu orkester Tapa raudteejaamas.

Kõik olid head etendused kusjuures. Eriti soovitan Grönholmi meetodit ja Kõik on täis.

Kinos käisin kah. PÖFFist olen kirjutanud ning eks neid filme oli tegelikult rohkem. Kaks hollywoodi filmi, mida reaalselt ootasin olid Kääbik (oli nii absurdne, et juba peaaegu hea) ja Näljamängud II (oli tõeliselt hea, vaatamata sellele et ootused olid pärast raamatut ülikõrged). Ülejäänusid ei mäleta, meelde tuletama ei viitsi kah hakata.

Ise sai ikka kah endiselt kultuuri tehtud. Kuljuse ägedaim kontsert oli kindlasti Vilsandil, sest kokkuvõttes oli see ikka superlahe üritus. Estonias esinesime ka :)


"Emotsioonid"

Tunnete karussell ja hormoonide möll jätkus aasta alguses sama suure hooga, keris ennast aina suuremaks ja suuremaks ning siis jäi ühel hetkel nätaki seisma. Hea et niigi läks. Tahan-Olla-Ja-Pean-Olema-Parem-Ilusam-Osavam-Tublim-Targem-Jne-tunne oli omandamas juba ebatervislikke mõõtmeid ning piduri tõmbamine hädavajalik. Raske südamega pidin tunnistama, et valedel motiividel enese piitsutamine ei vii kuskile..ning sellest üle saama. Südamevalu asendus üsna ruttu magushapu muigega ning tõdemusega, et vahel võib inimene ikka lambist täitsa lolliks minna :D
Sellele järgnes tunduvalt rahulikum, enesesse vaatamise, periood. Õppimise ja ümberhindamise aeg, pärast mida olen endaga palju rohkem rahul. Näis kui kauaks.
Ja siis tuli tööstress. Ootamatult suuremas koguses kui oleks arvanud. Päädis see jõulueelse läbipõlemisega, millest päästis ainult fakt, et pühadeajal ei teinud ma MITTE MIDAGI. Vegeteerisin vastutustundetult ja päästsin sellega oma vaimse tervise. Uuel aastal võtan vabamalt.

Ja mis emotsioone puutub siis, see küll ei sobi otseselt antud teema alla aga..selle aasta esimesel hommikul ärkasin ma õnnelikumana kui ma kunagi lähiajaloo vältel uusaastahommikul olen ärganud. Ning seda täiesti ilma mingi objektiivse põhjuseta. Lihtsalt niisama! Ma lihtsalt tunnen iga oma keharakuga, et 2014 tuleb suurepärane..

Lõppkokkuvõttes on see ju mu enese kätes :)

imeliste hetkede kollektsioon

tänane õhtu oli ideaalne. ma lihtsalt pean need mälestuskillud kirja panema, et ma ei unustaks :)

imemõnus õhtu algus kalli pere seltsis, kes on Minu Inimesed ja kelleta ma oma elu ette ei kujutaks. rahuhetk mõtlemaks kõigele heale möödunud aastas ning soovidele järgmisteks.

hetk, kus kondasin üksi mööda Patarei vangla hämaraid koridore, teemärgisteks põlevad küünlad. hetk iseendaga, iseseisvana, iseteadvana, ise hakkama saavana, teades oma sihti ja soove :)

hetk, kus oled vanalinnas veidi segaduses, sest telefon ei tööta ja sa ei tea kuhu minema pead, ning siis..täiesti ootamatult haaravad sõbra käed sind kallistusse ja tunned et sa polegi üksi :)

hetk, kus kogemata ja täiesti planeerimata on sul võimalus kallistada mitmeid oma sõpradest, kellele sa liiiiiiga harva ütled, et nad on kallid.

ja hetk, kus ööklubis pannakse tuled põlema ja sina istud sõbraga laua taga ning arutad maailmaasju nii nagu ammu, liiga ammu, pole juhtunud.

..ja siis ei häiri isegi see, et kojuminekuks takso saamine oli ilmvõimatu :D

jõuluootus

Ootan ja ootan, aga mida pole seda pole. Jõulutunnet siis.
Ehtisin oma elu esimese isikliku jõulupuu, tõin mandariine ja küpsetasin piparkooke, kõik jõulukingid on ka olemas..kuid tundub et sellest ei piisa. Peab vist leppima, et seda harrast kõikehaaravat jõulutunnet ei ole ning suure tõenäolsusega ei tule ka.


Selle asemel on palju erinevaid, rõõmustavaid kuid samas ka keerulisi ja segadusttekitavaid emotsioone.
Hingesoojus on ootuspäraste kanalite asemel tulnud kohtadest, kust seda absoluutselt ei oodata ei osanud. Ja hoopis teisel tasandil. Keerulisemal. Endasse süvenema sundival. Ebaisiklikumal, kuid samas niiii isiklikul. Ja üllatavalt rahuldustpakkuval tasandil. Ja veidi hirmutaval.

Õnneks on jäänud võimalus hankida lihtsaid-rõõmsaid emotsioone teisi rõõmustades. Ning õnneks leidub inimesi, kes vaatamata ammusele olemasolule mind siiski endiselt üllatada suudavad.

Hetkel on hea. On enesekindlust ja tegutsemistahet, on visioon ja eneseusk. On naeratus huulil ja soe segadus südames. Aga mis saab edasi? Ootan põnevusega.

11.12.13 14:15:16

selle ajaloolise hetke ma igatahes magasin maha.

st ei maganud, aga vihtusin tööd teha :)


tänase ajaloolise päeva plaan näeb ette:
töö, trenn, koogimeisterdamine, raamat, uni.

milline harukordselt põnev elu (mm)

kadripäev 2013

ma sain täna vist esimest korda kadripäevaks kingituse.jõulukalendri. roosa jõulukalendri. mul pole mitte kunagi jõulukalendrit olnud :)
olin positiivselt šokeeritud! järgmisel aastal lubati roosa koer tuua. can't wait!

PöffiHunt 2013

Sel aastal valisin filme peamiselt selle järgi, et nad eeldatavalt (sest, noh, ajalugu on näidanud et pöffi filmide puhul ei saa kunagi PÄRIS kindel olla) pakuks mulle positiivset emotsiooni. Seega leiab järgnevast nimekirjast peamiselt vitamiinilaksu-filme ja muid komöödiaid. Mõnda animafilmi oleks ka väga näha tahtnud, kuid tihe tegutsemisgraafik pani kahjuks oma piirangud. Siiski oli selleaastane valik nii lai, et tundsin ennast kinokava kokku pannes nagu laps kommipoes.
Ootused igatahes on kõrged, vaatame mis juttu ma detsembris räägin :)

Üritan ka sel aastal filmid siia tasapisi kirja panna, sest eelmiste aastate postitused on minusuguse lühikese mäluga inimese jaoks juba praegu kasulikuks osutunud :D

***

Esimene (Söögi) Film - "Armastus ja sidrunid"

Film „Armastus ja sidrunid” põhineb Kajsa Ingemarssoni samanimelisel romaanil.
Nii filmi kui ka romaani peategelane Agnes (Rakel Wärmländer) on kahekümnendates aastates noor naine, kelle jaoks on osalemine kõrgklassi restorani töös just see, mida elu võiks talle pakkuda. Selles maailmas esikohal olevad kirg, maitsed ja oskused on need, mida ta elu positiivselt poolelt ootab. Lisaks armastusele restoraniäri vastu armastab ta ka oma peigmeest. Ühel päeval aga jääb ta korraga ilma nii oma töökohast Michelini Le Bateau eliitrestoranis kui ka rokkarist eluvenna kommetega poiss-sõbrast Tobiasest.
Terve maailm tundub kokku varisevat ning kaela kukkunud probleemide eest põgeneb Agnes turvalisse lapsepõlvekodusse Rootsi väikelinnas. Seal, keset armsat probleemidevaba argirutiini koos emaga mõnusaid koduseid toite tehes saab ta telefonikõne, mis muudab ta elus päevapealt nii mõndagi ...
Läbi filmi kulgevad armsad, naljakad ja romantilised momendid viivad peategelast läbi keerukate olukordade lihtsa tõe poole – kõik, mis hingega tehtud, on hästi tehtud ja leiab suurepärase vastuvõtu ka ülejäänud maailmas. Geniaalsed lahendused seisnevad tihti just lihtsates asjades. Film on heatujuline, värvikate karakteritega ning vürtsitatud isuäratavate retseptidega, kuid põhirõhk on peaasjalikult ikkagi armastusel

TREILER

Söök mulle meeldib. Ja restoranid. Seega oli restoranifilm Pöffi alustamiseks üsna lollikindel valik.
Siiski suutsin positiivselt üllatuda, kuna tegemist oli ühe erakordselt positiivse, värvilise ning humoorika filmiga. Tõsi, lõpplahendus oli äärmiselt ettearvatav ning mingitest mõttemängudest rääkida ei saa. Samas kas ongi alati vaja? Arvan et mitte. Ka lihtsates asjades peitub oma võlu ning vaatamata kergele sisule oli olemas siiski festivalifilmile iseloomulik kvaliteet. Kaameratöö, pisikesed detailid, muusikaline taust ning hollivuudilikust nii erinevad karakterid lõid kokku äärmiselt nauditava kompoti. VÄGA meeldis! Tõeline vitamiinilaks pimedasse pühapäevaõhtusse.

Note to myself: tühja kõhuga veini joomine võib viia piinlikute tagajärgedeni. isegi kui see on tõeliselt maitsev Pöffi vein :D

Teine (Suhte) Film - "Aitab jutust"

Lahutatud Eva (Julia Louis-Dreyfus) naudib keerulistest inimsuhetest priid elu, teenib elatist massöörina ja kardab lähenevat päeva, mil tema kallis tütar kaugel teises linnas ülikooliõpinguid alustab. Siis aga kohtub ta lahutatud, muheda, veidi kohmaka ning hea huumorimeelega Albertiga (James Gandolfini), kes samuti seisab silmitsi teadmisega, et tema tütar peatselt pesast välja lendab. Romanss nende kahe toreda inimese vahel puhkeb kiiresti õide ja arvestades tema eraellu hiljuti saabunud õnne on Eval isegi naljakas kuulata, kuidas tema poeedist klient Marianne (Catherine Keener) igal võimalusel oma endist abikaasat taga kirub ja sarjab. Eva meeleolu muutub aga kiiresti, kui kogemata saab selgeks tõsiasi, et Marianne’i poolt alatasa maapõhja tallatav eksmees ei ole keegi muu kui Albert ... Kas vastselt armunute armastus peab sellele ootamatule takistusele vastu?
„Aitab jutust” on teravmeelne ning humoorikas inimsuhete keerukusest pajatav linalugu, mis näitab meile ilmekalt, et armuasjadega jäävad jänni ka inimesed, kellel peaks olema nende jaoks juba piisav kogemustepagas.

 TREILER

 Mõnes mõttes oli tegemist konkreetse naistekaga. Selle sõna kõige paremas mõttes- lugu sellest, kui mõjutatav teiste naiste poolt võib üks naine olla. Oi-oi kui tuttavaid momente ma seal tabasin. Tõsi, mina seostasin sellist käitumist noore eaga (loe: minusugune vanur küll ennast enam teistest inimestest mõjutada ei lase :P), kuid mine tea.. Filmi keskealine kangelanna pani mõtlema, et kogu see värk on hoopis keerulisem ja kuigi võin endale rusikaga vastu rinda taguda ja väita et teiste arvamus ei loe..siis ilmselt ikkagi valetan endale. Muidugi loeb. Ning see on täiesti okei, täiesti normaalne. Lihtsalt ei tohi unustada ennast usaldada. It's as easy as that!
Aga nende suhtemängude ja -tasandite juures oli tegelikult tegemist äärmiselt naljaka ja helge filmiga, minu suu oli ikka enamus ajast kõrvuni. Süžee oli tunduvalt põnevam ja mitmetahulisem kui eelmisel filmil ning ära märgiks ka äärmiselt nauditavad näitlejatööd. Täielik vitamiinilaks jälle.

Kolmas (Briti) Film - "Alfaisa Alan Partridge"


Need, kes on pikisilmi oodanud Steve Coogani („Öö muuseumis”, „The Trip” jt) ainulaadse koomikuande avaldumist kinoekraanil, ei pea enam nälgima: Alfaisa on maandunud ja naljakam kui iial varem. Selles kauaoodatud filmis toob briti koomik Steve Coogan suurele ekraanile oma armastatuima tegelaskuju, üüratult enesekeskse DJ Alan Partridge’i.

1994. aastast peale on BBC seriaalid „The Day Today”, „Knowing Me Knowing You”, „I’m Alan Partridge” ja „Midmorning Matters” jälginud röögatult edeva ja uskumatult taktitundetu Alan Partridge’i ogarat allakäiguteed riikliku telesaate juhist kohaliku telekanali DJks, naeruvääristades halastamatult inglaste keskpärasust ja ajakirjanduse küündimatust. Kui Radio Norwichist koondatud DJ Pat (Colm Meaney) kogu kollektiivi pantvangi võtab, käivitub filme „Lämbe pärastlõuna” ja „Visa hing” meenutav stsenaarium ning Alan saab võimaluse läbirääkijana oma nahk turule tuua. Pinge kasvades on meie ogaralt ennasttäis sangar täiesti rahul sellega, et ta meediatsirkuse keskpunkti satub. Kas ta suudab kastanid tulest välja tuua, ja mis veelgi tähtsam, oma karjäärile uut hoogu anda? Nüüd kõik koos: „Hahaa!” – New Yorgi filmifestival

TREILER

Ma reaalselt naersin ennast hüsteeriasse selle filmi jooksul. Ning seda mitte nende julmade ja kohati võib-olla naatuke labasevõitu naljade, vaid täiesti geniaalsete sõnamängude peale. Mis kahjuks eestikeelsetes subtiitrites täiesti kaduma läksid. Aga kuna tegemist oli briti filmiga, oli eestikeelset tõlget lihtne ignoreerida.
Film ise oli montyphytonlike sugemetega ÜLIkõva komöödia. Eeldusel et vaatajale meeldib kohati mustaks kiskuv huumor väga eluliste ja tõsiste teemade üle. Mulle meeldib ning kogu kompott oli eriti magus just tänu detailidele, briti huumorile iseloomulikule sõnakasutusele ja püsivalt õhus olevale pingele.
Tundub et hetkel vähemalt läheb Pöff kasvavas joones, sest seee film meeldis mulle isegi veel rohkem kui eelmised kaks. Ja mida edasi, seda rohkem tunnen et vitamiinifilmidest saadav positiivsus oli sellesse pimedasse aastaaega absoluutselt õigeim valik. Me like!

Neljas (Muusika) Film- "Winny Puhh: maailma veidraim bänd"

Kui seni on moemaailma lavadelt Eestile kuulsust toonud vaid kaunid naismodellid, siis nüüd on sama tugev trump lauale lüüa ka meestel. Siiski ei astunud nad catwalk’ile kui hinnatud mannekeenid, vaid hoopis eriskummalise muusika ja veelgi kummalisema välimusega bändiliikmed. Juba 20 aastat tegutsenud kollektiiv Winny Puhh ei esindanud küll Eestit sel aastal Eurovisionil, kuid nad kogusid kõvasti enam kuulsust hullumeelse show’ga tuntud moedisaineri Rick Owensi uue kollektsiooni esitlusel Pariisis.

Kui üldse peab filme kuidagi lahterdama, siis on filmi „Winny Puhh: Maailma veidraim bänd” esmane kategooria siiski muusikadokumentaal. Kuid linateos sobib võrdselt hästi ka moefilmide hulka, kuna ilmselt ei ole ühtegi teist kollektiivi Eestis, kus muusikute välimus (ja lava-show) nii olulisel kohal oleks. Lisaks muusikale endale muidugi. Ning loomulikult kerkis Winny Puhh (moe)maailma huviorbiiti ja lõputusse ovatsioonidetulva tänu Owensi moe-show’le.

Ükski kallihinnaline mainekampaania ei too Eestile nii palju kuulsust kui need säravad kohalikud tähed, kes lihtsalt maailma lähevad ja oma asja suurepäraselt ära teevad. Rick Owensi enda kommentaar pani i-le täpi: “Nad on Eestist pärit ja nad on üliägedad, kas pole?” Meie õnneks tehti üliägeda bändi üliägedast saavutusest ka üliäge film.


Film ise olevat juba teles linastunud. Mina polnud näinud ning ei omanud isegi mingit ettekujutust, millest ta rääkida võiks. Ja esimestest kaadritest saadik oli karp lahti. Selle äärmiselt ägeda kolebändi taga on SELLISED mehed? SELLISED Eesti mehed?! Nagu VAU!

Olen täiesti nõus, et nemad on Eestile parem reklaam kui ükskõik milline mainekujunduskampaania. Nende huumorimeel ja samal ajal asja tõsiselt võtmine, nende professionaalsus ja eneseteadlikkus miksitud hullude naljadega.  Eestile kuluks selline reklaam ära küll, muidu arvataksegi, et me olime põllul kive tassimas kui huumorimeelt jagati :)

Ning fakt, et üks äge 26k euriseid jakke tootev moelooja nende hullumeelsust väärikalt hinnata oskab, teeb südame soojaks.

Soe ja loksutav film. Meeldis väga väga!


Viies (...) Film- "Veel kolm pulma"

Kas on midagi hullemat sellest, et sind kutsutakse su endise peigmehe pulma? Muidugi! See, et nii juhtub kolm korda ühe kuu jooksul, sa ei oska keelduda ning suudad veenda endaga kaasa tulema vaid uue interni. Jee! Muidugi oleks olukord veel hullem, kui endised peigmehed oleksid: kihluse vastu allergiline tüüp, segane surfar ning transseksuaal, kellest sai kuum tšikk. Kolm endist peigmeest ja kolm pulma. Ruthi jaoks on see plahvatusohtlik kokteil – aeg astuda minevikuga silmitsi ja otsustada tuleviku üle.
„Veel kolm pulma” on õrritav film, mis ei häbene olla komöödia. Režissöör – kes ei ütle lahti klassikalistest viidetest filmidele „Tere tulemast, hr Marshall” (1953) ja „Beebiga kimpus” (1938) – näitab oma sidemeid Farrelly vendade ja nende peerunaljade, Judd Apatow ja teiste n-ö Uue Ameerika komöödia tegijate ja nende peeterpaanilike tegelastega, ja tänapäeva klassikaliste filmidega nagu „Pruutneitsid” (2011), piiritult liikudes tavapärase romantilise komöödia juurest poliitiliselt väga ebakorrektsete naljadeni.
Veneetsia filmifestivali Giornate degli Autori programmi koostajatele oli kõik nii selge, et nad usaldasid filmi ning film ise tegi ülejäänu – see oli kriitikute ja ajakirjanike hulgas üks suurimaid üllatajaid.

TREILER

See oli minu jaoks veidi vastuoluline film. Ühest küljest naersin ennast hüsteeriasse ja teisest küljest oli kohati piinlik. Mis iseenesest ei ole ju halb? Või on nii halb, et on juba peaaegu hea?
Imetlusväärne on ka see, kuidas võib erinevates riikides olla NIIII erinev arusaam komöödiast. Hispaania filmi lihtsalt ei ole võimalik eelpoolkirjeldatud Briti ja Rootsi ja USA filmidega võrrelda.
Sisu oli ka muidugi iginaiselik ja sest vähemalt mulle tuli küll see Mida-Ma-Küll-SELLES-Mehes-Nägin-??-moment vägagi tuttav ette :D
Kokkuvõttes siiski pigem meeldis.

Kuues (Moe) Film - "Bergdorfi moeresidents"

Lihtsustatult öeldes on Bergdorf Goodman (BG) kaubamaja. Aga tegelikult on see midagi palju enamat – moemeka, klubi, impeerium – tõeline American Dream. Kõik disainerid soovivad oma loomingut seal müüa, kõik fashionista’d ihaldavad seal poodlemas käia. Kuid vaid vähesed saavad seda endale lubada, sest see koht on vaid parimatest parimatele (loe: rikkaimatest rikkaimatele). Ei ole just tavapärane, et klient (Yoko Ono) helistab jõuluõhtul ja ostab korraga ligi 70 karusnahkset kasukat ...

Dokumentaalfilmi peategelane on väärikas vanuses kaubamaja koos oma eriliste töötajate, partnerite ja klientidega. Tegelikult on filmis jäädvustatud palju enamat – see on oluline peatükk USA luksusmoe ajaloost, selle arengutest ja kesksetest karakteritest.

TREILER

 Mul olid vaimustusest pisarad silmas kui ma neid vaateaknaid nägin. Ja vaimustusest õhkama võttis see film mind mitmeid-mitmeid kordi.
Ma imetlen inimesi, kes tegelevad asjaga, mida armastavad. Teevad seda südamega. Ja teevad seda hästi, mingeid mööndusi tegemata. Ja on seejuures kiiksuga. Ja lihtsad. Ja ägedad. Sellised inimesed inspireerivad mind. Täiega!
Ja ma tahan New Yorki. Kohe! Selleks et näha BG vaateaknaid ja äkki julgeda isegi ukse vahelt sisse piiluda. Ei, ma ei taha olla BG püsikunde, kes 400k taalaseid sisseoste teeb. Ma tahaks minna ja saada kas või distantsilt osa sellest fenomenist..nautida neid fantastilisi pisikesi detaile seal vaateakendel..ja olla inspireeridud. Lihtne :)
Ehksiis- järjekordne Fantastiline Film! 

Seitsmes (InsideJoke) Film - "Marina"

„Marina, Marina, Marina ...” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Siinkohal saabki appi võtta klassikalise eluloofilmi „Marina”, mis annab ülevaate noore itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionisti hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusikaedetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning selle edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong.
Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskme moodustab keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ju ainus võidu võti.

TREILER

Kõige pöffim film selleaastases valikus :) Tõsisem ja kurvem kui kõik eelnevad. Palju erinevaid sotsiaalseid tahke, minu jaoks seniteadmatuid nukraid ajalookilde ja veidi humoorikamat taustainfot tuntud laululugude kohta.
Järjekordselt üks detailideni lihvitud ja äärmiselt nauditava kaameratööga film. Võib olla reede õhtusse veidi kurvavõitu, kuid igav igatahes ei hakanud.


Kaheksas (Looduse) Film - "Amasoonia"

Amasooniat”, prantsuse loodusdokumentalisti, Thierry Ragobert’i („Valge planeet”) uusimat teost ei peaks ehk püüdma sõnadega tabada – tegu on võimsa vaatemängufilmiga, kus pilt tõepoolest räägib rohkem kui tuhat sõna, sest suudab näidata maailmale nii detailplaanis kui ka haarata seda mastaapsete panoraamidega linnulennult. Sõnu ei kasuta ka film ise, loobudes loodusdokumentaalfilmide tavalisest pealeloetud jutustajatekstist ja lastes kõikidel tegelastel rääkida oma keeles.
Ent poeetilist vaatemängu läbib lõngana ka jutustus ühe pisikese pärdiku, tsirkuseartistist kaputsiinahvi odüsseiast läbi Amazonase, kuhu ta lennuõnnetuse läbi satub. Nii algab enneolematu seiklus läbi maakera kopsude, mis on täis uskumatuid peletisi, ootamatuid ohte ja õppetunde. Nii kohtub meie kangelane sealse floora ja fauna värvikate esindajatega, saab teada, et näljale vaatamata ei tasu eredavärvilisi seeni süüa, ning avastab selle retke kaudu ühtekuuluvustunde millegi suurema ja võimsamaga.

See seente söömise koht oli selle filmi üks põnevamaid. Muidu oli küll tore ja vaatemänguline ja kauneid loodusvaateid täis film..aaga..venima hakkas. Liiga palju päikesetõuse ja -loojanguid ja liiga vähe sisu. Olen veendunud, et kui ma oskaks ahvide keelt, oleks film põnevam olnud. Kuid seekord jäi veidi uimaseks.
Põnev oleks muidugi teada kuidas seda filmi tehti, sest peaosaline pisike ahv oli kaks kolmandikku filmist surmahirmul (sellest sai aru ka ilma ahvide keelt oskamata).  Tahaks teada kas staari närvikava jäi lõpuks ikka korda? Silti "Selle filmi tegemise jooksul ei kahjustatud ühtegi looma" igatahes ei olnud :)
Ehk oli see tingitud eilsest peost või tänasest varasest ärkamisest, aga minu jaoks jäi see film uimaseks. Poole peal ajas juba haigutama ning nägin ka saalist lahkuvaid inimesi :)

*********************

Kokkuvõttes oleks selleaastase Pöffi märksõna kindlasti Positiivsus :) Viisin kinosaalist kaasa palju meeldivaid emotsioone ning olen sellega ülimalt rahul. Ja mind haljalt ei huvita, et komöödiafilme tõsiseltvõetavaks kunstiks ei peeta. Vitamiinilaks on vaieldamatult minu lemmikprogramm! :)

Hunt mu sees poeb nüüd talveunne, et teha ruumi teistele elukatele, kes väljapääsemist ootavad. Järgmisel aastal näeme. Kinos ;)


NB: Kaldkirjas olevad filmikirjeldused on võetud PÖFFi kodulehelt  www.poff.ee

hah

kulus kõigest 11 päeva, et kastisüsteemist söögiriistad üles leida!
lõpp plastmasskahvlitele ja -lusikatele ja tere tulemast nõudepesu.
peaks vist lõpuks selle nõudepesumasina (loe: köögi) ära tellima :D


aga kui tõsiselt rääkida, siis visioon hakkab aina teravamat kuju võtma. kas on süüdi see poole meetri kõrgune hunnik ajakirju, tundidepikkused jutuajamised kodu sisustamise teemal, viimaks ometi ette võetud mööblipoes käik või lihtsalt aeg..ei tea..aga hea on :)