Lugesin täna ühte artiklit(sealt on pärit ka eelmises postituses olev tsitaat), mis rääkis sellest, kuidas inimesed teenivad raha selleks, et maksta autoliisingut ning tunde ummikutes istuda mõeldes samal ajal sellele kui palju väärtuslikku aega, mida saaks omakorda raha teenimiseks kasutada, nad kaotavad. Kuidas me ei leia aega, et selle sama liisinguautoga oma vanematele külla sõita. Kuidas me kaotame ära oma sõbrad, kuna lihtsalt ei leia nende jaoks aega. ...Ja kuidas me arvame, et see ongi elu.
Klomp tuli kurku, kui mõtlesin, et endalgi on üks viimase aja tüüplauseid "Mul ei ole aega".
Ma ei taha omada ainult fragmente kallite inimeste elust. Tahan nende elust osa saada. Tundub, et minu uue aasta lubadus on lihtne- võtta aega enda ja oma kallite jaoks.
mõtlema pannud artikli leiab siit
0 rääkis kaasa:
Post a Comment