Reedel itta sõites suutsin netis piletitega vusserdades sokutada ennast järjekordse avasta-eestimaad bussi peale. Seetõttu oli mul järjekordselt suurepärane võimalus soojendada oma suhteid vana kodumaakonnaga. Läbisõit Kiviõlist ja teistest tuhamägedevahelistest küladest tõi endaga kaasa päris palju mälestusi. Siis hakkasingi mõtlema, et huvitav, mis on saanud kõigist neist lapsepõlvepoistest. Meheks on neid arvatavasti palju nimetada, liiatigi et tolleaegset ennast on mul samuti raske naiseks nimetada, plika nagu ma olin. Mis on saanud nendest poistest tänu kellele omasid Tartu, Paldiski, Kiviõli, Tallinn ja veel mõned linnad, minu südames erilist kohta. Kes jõudsid lähedale kuid mitte nii lähedale, et oleks näidanud välja oma veidrusi ja vigu. Kellest tänu sellele ongi jäänud ainult helged, ilusad ja armsad mälestused. Ja kas ma tegelikult tahakski teada vastust? Et kellel on pere, kes kuskil kõrgel ametikohal või ennast põhja joonud? Ega vist ei tahakski. Pigem olgu nad seal kus on- mälestuste tagumisel riiulil, kust mõnikord kummitama tullakse. Heh..ja ma olen surmkindel, et ma tunnen nad ka 15 aasta pärast ära, kui nad mulle tänaval vastu jalutavad ;)
0 rääkis kaasa:
Post a Comment