troll

Istusin just veidi aega tagasi Vabaduse väljakul trolli peale. Sinna tuli ka noormees, kes peatuses ennastunustavalt raamatut luges ja selle asemel, et inimtühjas trollis istet võtta, jäi ta lugemist katkestamata istmete vahele seisma, isegi kindaid ei võtnud käest. Ja mina istusin. Ja vaatasin. Ja mõtlesin. Alguses seda, miks ta ei istu. Hiljem, et kust ma teda küll tean..sest mida edasi troll sõitis, seda kindlam ma olin et tunnen teda, või vähemalt olen kunagi tundnud. Murdsin tükk aega pead, et millisest ajast mu elus võib olla pärit inimene, kes seisab keset trolli ja loeb raamatut pealkirjaga "Emotsionaalne intelligents" (?!?). Ja välja mõtlesin. Mõtlesin välja, et mul ei ole mingit mõtet minna ja öelda talle midagi sellist nagu "Hei, kuidas läheb, mäletad mind?". Ei ole mõtet, sest olen 100% kindel, et ta vaadanuks mulle arusaamatult otsa ning peaks seda lauset veidraks või vähem veidraks külgelöömiskatseks(mis võib-olla polekski nii vale). Ja isegi kui ma teeksin talle lõpuks selgeks, et ta tõesti on muga kunagi tuttav olnud, ei tuleks ma talle ikkagi tegelikult meelde. Sest see noormees lihtsalt pärineb ajast, millest mina mäletan tunduvalt rohkem kui minust mäletatakse. Kui ta trolli pealt maha läks, tuli mulle ka ta nimi meelde. Aga see ei ole oluline.