öised mõtted

Hetk tagasi, kui oma vägaväga haiget sain (vahelduseks füüsiliselt), tekkis mul mõte, et tegelikult on ikka päris nõme mitte omada inimest, kellele kolmveerand kaksteist öösel helistada (kedagi peale Merxu, kelle ma oma masendus- ja rõõmuhoogudega kindlasti juba ammu ära olen tüüdanud). Kes tuleks puhuks valusale kohale peale ning teeks mulle moosisaia ja teed või vähemalt uriseks unise häälega telefoni, et kõik saab korda.
Ja seda mõtet edasi arendades hakkasin spekuleerima, et kui ma kolm nädalat tagasi poleks jaksanud Merxule smsi saata(mis iseenesest oli tol hetkel tõeline eneseületamine), siis kui kaua ma oleks üksinda oma voodis lamanud, suutmata varvastki liigutada, kõnevõimetu, ainukeseks kaaslaseks kõrgekõrge palavik. Eriti kui arvestada, et mu perekond teadis, et nädalavahetus möödub läänevirumaal möllates. Üsna kaua, ma arvan. Enam ma sellistele asjadele mõelda ei kavatse, muide. Sellest ühest korrast piisas :D

Mõtlen parem sellele, et mul on maailma parim perekond, aga neist ma ei kirjuta, sest nad on niii head, et ma ei raatsi neid jagada :)

Btw, homme astun üle saja aasta Kuljuse koosseisus lavale. Peaaegu oleks saanud sel korralgi viilida, aga õnneks ei õnnestunud. Selle tulemus on muidugi see, et mul on päris korralik võbin sees, kuna (tsiteerides mulle täna öeldut) homme läheb kõik nagunii valesti. Ja oma esinemisriideid pole ma veel näinudki, rääkimata selga proovimisest :D

Igatahes- üks minut on naistepäeva alguseni, ehk jõuan enne magama minna :D