Kõrvaklapid on peas. Muusika peaaegu maksimumi peal. Kõlavad isamaalised laulud, aga sellest pole eriti kasu, kuna olen bussis, mis on põhimõtteliselt täis venelasi, kes on neile ülimalt iseloomulikult kas purjus või arutavad valjuhäälselt Tallinnas toimuvat. Ja mul on ausõna tunne, et kui ma peaks veel kuulma midagi negatiivset oma kaasmaalaste kohta, siis lähen peksma. Esimesed 20 minutit jälgisin huviga oma seljataga istuvate neiu-noormehe arutelu pronkssõduri ja sellegaseonduva teemal. Lootsin kuulda kasvõi midagi, mis tõestaks seda, et nende suhtumine on kasvõi kõige vähemal määral objektiivne, aga pidin pettuma. Pealtnäha tunduvad täiesti normaalsed noored. Piisavalt vanad, et aru võiks peas olla; suhtlusmaneer/välimus/väljendusoskus vihjavad normaalsele haridustasemele jne. AGA JUTT? Sorry, kui eestlastege teemat arendades võib aina suureneva venevihkamise vahel kuulda taunivaid avaldusi ka laamendavate eestlaste kohta, rääkimata sellest, et enamus minu tutvusringkonnast leiab (või vähemalt enne reedet leidis), et selle tinasõduri-jama oleks võinud kuidagi teistmoodi korraldada,siis venelastel tundub igasugune loogiline mõtlemine kadunud olevat.
Eestlased on oma ajaloost valesti aru saanud? Tänavatel märatsemine ja rüüstamine on normaalne viis reageerida? Mis provokatsioonidest eestlased räägivad-mingeid provokatsioone pole ju olnud? Oleks et seda räägiksid mingid purjus jorsid kuskil õlleklaasi taga. Võib-olla sellepärast häiribki see mind nii palju, et rääkijad tunduvad muidu normaalsed inimesed olevat. Ja nad tõesti arvavadki nii?! Et venelastel on õigus ja et venelased alla ei anna. Kassiahastus tuleb peale noh.
Ma ju ei ütle, et Eesti riik oleks selle krdi tinasõduriga õigesti käitunud. Ja ma ausõna kohati mõistan neid venelasi, kelle jaoks see sümbol oli midagi enamat kui lihtsalt kuju. Aga hetkel on kogu see ajaloo kaitsmise teema ja melodramaatiline halamine oma sõjas hukkunud esivanemate pärast NIII võlts, et mul läheb süda pahaks.
Pettunud olen. Olen pettunud eesti-venelastes, kes ma siiamaani olin pidanud üldiselt tublideks ja toredatest kaasmaalasteks, vahel isegi toredamateks kui nii mõndagi eestlast. Olen pettunud eestlastes, kes selle juraga kaasa läksid ja tänavatel laamendasid. Pettunud selles põlvkonnas, kes ei mäleta laulva revolutsiooni aegseid provokatsioone, kui tuhanded interrindlastest venelased Toompea ümber piirasid ning „Kordan, Toompead rünnatakse” peale kohale tõtanud eestlased suutsid rahulikuks jäädes nendele pika puuga koha kätte näidata. Ja endas olen ka pettunud. Sest tunnen, et mida aeg edasi seda vähem nad mulle meeldivad. Ei tahaks olla nii nõrk ja hakata tervesse rahvusesse eelarvamusega suhtuma, kui ise tean, et nende hulgas on palju meeldivaid inimesi, aga olen. Olen nõrk ja tunnistan, et venelased ei meeldi mulle enam. Samas olen vähemalt nii tugev ega lähe nendele kahele seal tagaistmel vastu vaidlema, sest tean et nad lihtsalt ei saaks must aru (ja ma ei pea siinkohal silmas keelebarjääri) ning kasu ei oleks sellest põrmugi.
Kahju on. Kahju, et Joss pidi mulle eile õhtul helistama ja küsima kas ma ikka tean, et kodukandis on rahutused. Et nad panid Tõnissoni monumendi põlema. Et täna kesklinnast läbi sõites oli kõik katki ja ma tundsin, et mu kodulinnale on liiga tehtud. Et Eesti ei ole enam kunagi endine. Et laulva revolutsiooni ajal toimunu on nüüd unustatud ja meie kodumaa ajalugu pole enam endine. Et reedel oli kohati tunne nagu elaksid actionfilmis.
Muusikast pole kasu, nad räägivad sellest üle. Soovin, et ma ei saaks vene keelest aru.
Hullult patriootlik postitus tuli nüüd :D Tegelikult ma ei võtaks seda üldse nii isiklikult, kui alla kahe nädala tagasi poleks olnud öölaulupidu, kus T.Mäe „Palve” ja „Koit” pisarad silma tõid kui sajad tudengid nende rütmis hingasid. No olen emotsionaalne noh. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu :P
PS: Ühe õige lause ütlesid vene neiu küll- meid venelasi pole kellelegi vaja, ei siin ega Venemaal. Õige. Aga mida te siis tahate? Aga ära võiksite ikkagi minna. Saaks õhu puhtamaks.
3 rääkis kaasa:
Otsisin netist tinasõduri-teemalist pildilinki, et ilmestada oma tulevast blogipostitust, aga leidsin sinu lihtsad südamest tulevad arvamused. Ma loodan, et enamik eestlasi mõtleb sarnaselt ja säilitab rahuliku meele, kuigi samas peaks minema kodurahu kaitsma. Kui maikuu rahulikult üle elame, siis on Eesti VABA!
Ja Mirrule võid öelda, et armumise kirjutis tuletas meelde, et maailmas on hoopis tähtsamat tinasõduritest...
Kas sa vihkad nüüd oma venelastest ja/või poolvenelastest endisi klassiõdesid ka? Või nemad on teistmoodi venelased?
Aitäh, agris. Nõustun täielikult- maailmas on palju-palju tähtsamaid asju, kui tinasõdurid! Minu postitustest see vist viimasel ajal välja ei tule, aga lihtsam on kirjutada ebaisiklikest asjadest kui eraelust ;)
Anonüümsele kommenteerijale: Mis puudutab vihkamist, siis ma ei mäleta, et oleksin seda sõna kasutanud. Ma arvan/loodan, et ei ole. Sest viha on minu arvates ennasthävitav emotsioon ning ma püüan ennast sellistest emotsioonidest hoida. Ja mis puudutab mu klassiõdesid ja -vendi siis kohe kindlasti ei vihka ma neid. Ma vist ei ole seda siin kirjutanud, aga kohe kindlasti ei liigita ma inimesi enda jaoks nende rahvuse järgi. Kui ma mõtlen konkreetsele inimesele, siis mängib ikkagi rolli see, kas ta meeldib mulle või ei meeldi. Ning ma ei kavatse ei praegu ega ka tulevikus ühestki meeldivast inimesest sellepärast halvemini arvata, et ta on venelane-sakslane-rootslane-misiganes maalane. Ja need inimesed, kes mulle ei meeldi- neist on mul lihtsalt ükskõik, aga kindlasti ei vihka ma neid, sellel pole mõtet.
SAMAS oleks vale öelda, et mulle oleksid meeldinud need kahjurõõmsalt irvitavad näod, mida ma täna ummikus istudes ja kõrvulukustavaid autosignaale kuulates nägema pidin. No vot ei meeldinud, nothing doing. Ja ükskõikseks ei jätnud nad mind sellepärast, et mul oli kiire ja autopasunad kõlasid mu pleierist üle. Ja kas mind saab süüdistada selle pärast, et mulle ei meeldi inimesed, kes mu elu segavad? Misiganes rahvusest nad siis ka poleks(ja see, et nad üsna kindlasti venelased olid, pole ka minu süü).
Post a Comment