tudengipäevitamine

Mulle meeldivad tudengid. Põhimõtteliselt meeldivad. Ja väga.

Meeldib see, kui tatsad ringi rahvamassi sees ja ükskõik kuhu vaatad, igal pool on keegi, kes sulle naeratab. Ja isegi kui oledki mingil veidral põhjusel korraks nendest kõigekõigematest eemale triivinud, tunned ikka et olen ühes turvalises-sõbralikus-kergelt vindises kambas. Ja oled oma :) Ja mida aasta edasi, seda rohkem tuttavaid nägusid, seda rohkem rääkimistvajavaid asju ja suhtlemist. Deem..täiesti omas elemendis, ma ütlen :D

Esimest korda osalesin rongkäigus teistmoodi kui autokastis kõikudes. Nagu kursavennad tabavalt ütlesid- see ongi vist rohkem rebaste jaoks. Nemad peavad ennast kõrgustesse upitama, meil pole seda enam vaja (H). Nojah, tegelikult oleks ma vist ikka autos olnud, kui oleksin õigeks ajaks kohale jõudnud. Kuigi..siksiga mööda linna kihutamine on ka fun..teeme teine kord veel? :)

Öölaulupidu oli oma tuntud headuses veelgi parem. Aga kuna lood olid suhtkoht samad, mis alati, tuli seekord asukohta vahetada. Ei tea kas peaks vabandama muusikakõrgkooli ühendkoori ees, kelle seljataguse me laval konkreetselt ära rokkisime? Neeh..pigem mitte..ise on süüdi, et nad nii ägedad ei ole kui meie (tipikad..ja eriti meie kolm) :D Muidugi ei saa jätta mainimata minu debüüti räppijana ja seda, et üle pärast laulupeo lõppu olin ma läbinisti loksutatud ja üliemotsionaalne :D Mirr, ma vist rääkisin igast ilusaid asju sulle. Ma süüdistan kõiges alkoholi :P

Ja kõiges ülejäänud süüdistan ka alkoholi. Isegi selles, et ma Borati ajal pidin ennast surnuks haigutama, kuigi vahepeal oli naljakas ka jah. Ja vahepeal enne filmi oli ka naljakas. Aga..ma ei ütle mitte midagi. (plõks, Mirr :P)

Hirmuga mõtlen sellele, kas sel nädalal midagi asjalikku ka toimuda võiks :D