aga mulle johnny depp meeldib!

-mis juttu sa räägid?
-isver, ära ole naiivne!
-etnagu mismõttes??
-eiei, vait olemine ja naeratamine ei aita põrmugi.
-räägi midagi!
-eii..mitte seda!
-aga ma olen koguaeg selline olnud, nüüd on juba hilja midagi muuta
-oioi..nii süüdimatu sa vist ikka ei ole olnud?!
-jalad maa peale, tüdruk! no katsu olla!
-võimatu
-ohhh...jälle?! gone!

Umbes selline intensiivselt segane mõttevahetus iseendaga toimus täna päeval mu peas. Ja järjekordselt ei tea ma kas nutta või naerda, sest kohati on tunne nagu oleksin ennast totaalselt lolliks teinud, mida omakorda saadab teadmine et ma lihtsalt ei saanud teismoodi käituda. See poleks minu moodi. Ma ju olengi selline. Ja kui poleks, siis ma ei ju meeldiks Sulle. Ega Sulle. Ja Sulle. Noh..Sulle vb meeldiks.

Üks väga tore noormees ütles mulle täna, et ei tohiks teha asju kellegi teise pärast. Ning siis ütlesin ma selle esimest korda kõvasti välja- "Ma ei ole enam päris tükk aega teinud asju kellegi teise pärast peale enda." Ja see oli hea tunne. Parim! :) Tema noogutas, naeratas..ma ei pidanud seletama.

Siis tekkisid küsimused- Kuidas ta..? Miks? Kas tõesti? Raputasin need küsimused peast välja, kõige vähem on mul vaja jälle midagi spekuleerima hakata. Ma ei taha jälle üle mõelda. Samas tean, et teen seda nagunii. Mõned asjad vist ei muutu kunagi. See konkreetne kunagi kestab juba päris tükk aega.