melanhoor..

On üks asi, mida vihkan veel rohkem kui öist parkimist olematule parkimiskohale, autosid täis majaesises parklas.

See on teadmine, et maailmas on olemas miski, mis tundub olema täpselt minu jaoks. Põhimõtteliselt ideaalne. Kättesaamatu, aga samal ajal niii lähedal. Siinsamas. Andes aeg-ajalt aimu oma olemasolust. Mida edasi, seda harvemini. Mida harvemini, seda raskem on teha nägu nagu ei hooliks. Seda raskem on leppida. Pekki küll. Parem oleks kui seda poleks. Vihkan seda. Samas ei loobuks ma mingi hinna eest hetkedest, kus on. No tore. See läheb üle, teate. Tegelikult ma naudin ilma ideaalideta elu.
Ideaalid teevad elu raskeks. Aga samas annavad suuna, kuhu püüelda. Panevad pingutama. Ideaalid panevad kirjutama veelgi luulelisemaid luuletusi; looma veel kaunemaid viisijuppe; lihvima tantsusamme täiuslikkuseni; annavad sädeme selleks, et saaks süttida tõeline leek. Ja kui ma ütlen, et naudin ideaalideta elu, siis ma vist valetan. Iseendale. Aga nii on lihtsam. Täna öösel vähemalt. Muidu läheksin ja karjuksin öistel tänavatel. Ega tunneks ennast pärast põrmugi paremini.

Ja kui ma nüüd asja mõistusega võtan, siis ideaalid ei ole kunagi ideaalsed. Ei saagi olla. Ideaalid on ideaalsed senikaua kuni nad on kättesaamatud. Ja kättesaamatud, kuna on ideaalsed. Loogika missugune. Järelikult kui ideaale ei ole, siis igatsen ma midagi, mida ei ole, mis iseenesest teeb asja ülimalt mõttetuks. Mis iseenesest teeb mu enda ka küllaltki mõttetuks. Mõnes mõttes. Brr..kas ma olen oma viimase mõistuseraasu välja köhinud/nuusanud?! Täitsa võib olla. Nice.

Ma ei enam ammu luuletusi kirjutanud. Aga tantsisin küll. Täna. Ja nautisin iga hetke laval. Ka hirmu, et kohekohe jään kontsapidi raskesse seelikusse kinni ning kaotan tasakaalu. Õnneks hoiti mind püsti ;) Ja kõik, kes kohale ei tulnud- te jäite ilma millestki tõeliselt heast, ma ütlen. Merxu ütles, et talle igatahes meeldis :)

Okei. Aitab küll. Joon oma köharohu (ja vb veel midagi) sisse ja melanhooran kuskil mujal edasi.