näu

Õhutühi raamatukogu ausaltöeldes ei soodusta õppimist. Eriti kui arvestada lihtsalt naeruväärset temperatuuri, mis kohekohe mu vähese allesjäänud mõistuseraasu ära sulatab.

Ja unenägude rohkus ei aita puhata. Täna öösel nägin unes liiga paljut. Alates vanadest armastustest ja lõpetades inimestega, kes mind arvatavasti praegugi ei salli. Nägin inimesi, kes on mind unustanud ja neid, kelle ise olin unustada suutnud. Ja vahelduseks nägin unenägusid, mis olid piisavalt reaalsed ning tulevad arvatavasti paari päeva jooksul päriselus kordusele(juhtub tihti). Ning mis kõige hullem- unenäod olid piisavalt elutruud, kutsumaks esile äärmiselt väsitavaid emotsioone, mis lõppkokkuvõttes tingis selle, et surmväsinuna kooli poole roomates ei saanud ma enam päris hästi aru, mis on päriselt olnud ja mis unes. Päris vastik tegelikult. Tahan sellist und nagu oli nädalavahetusel- paksu, musta, ilma liikuvate piltideta, kosutavat und, millest ärkamine ei ole ehmatus.

Aga nüüd lähen kuskile loodusesse õppima. Kui temperatuurivahet ei ole, siis õues on vähemalt õhku.


PS: käisin eile sel suvel esimest korda meres ujumas. punane lipp oli küll väljas ja vesi suht külm, aga asi tasus ennast ära- ülimõnus (Y)