kirjutasin äsja pika ja sarkastilise kommentaari ühele teisele blogile, mida sõbrantsi kaudu lugema sattusin. kirjutasin hingest, kuna tundsin, et kommenteeritav postitus oli ebaõiglane...ning 5 min hiljem kustutasin oma kommentaari.
..sest mulle tulid meelde tundidepikkused kõnelused, siirad seletused, meeleheitlik püüdlus midagi kellelegi selgeks teha ning ahastus kui lõpuks (vahel isegi mitu kuud hiljem) selgus, et kogu mu jutt oli asjatu sõnade raiskamine.
on asju, millest keegi väljaspoolt seltskonda aru ei saa. vähmalt see osa, kes ei tahagi mõista. sest see oleks egole liiga ränk hoop, eksole? kahju muidugi... või siis ka mitte :D
2 rääkis kaasa:
ei ole kahju.
lollus on väljaravimatu haigus, kas tead?
tean..aga võitlen sellega iga päev :P
Post a Comment