Folk

Umbes nädal aega tagasi arvasin, et käesoleva suve muusikaelamused on juba kätte saadud. Möödunud reedel hakkasin selles väheke kahtlema ja pühapäevaks olin veendunud, et tegemist oli absoluutse eksiarvamusega. Viljandis kõlanud muusika oli lihtsalt liiga hea. Järjekordselt ei suutnud ma uskuda, kuidas on võimalik, et ma niii kaua polnud rahvamuusikat kuulanud. See oli nagu kohtumine vana sõbraga- oma ja hea, aga samal ajal uudne ja teistsugune, arusaamatult käituma panev. Üldse mitte minu moodi on vaimustuda lauludest, millest ma sõnagi aru ei saa, kuulata hingevärinaga Rootsi või Taani folkmuusikat ning olla kurb, et piiratud ressursside tingimustes pole võimalik endale kõigi nende eriti heade kollektiivide plaate osta, rääkimata parmupilli mängides mööda tänavat kõndimisest. Või äkki just minu moodi?

Esmaspäeval oli igatahes samasugune tunne nagu pärast esimest tantsupidu või esimest Prantsusmaalkäiku- noh..selline "ma tahan sinna tagasi ja kohe!" tunne. Täielik arusaamine inimestest, kes juba kümnendat aastat folgil käivad ning ikka ja jälle tagasi tulevad.

Teada värk- see oli mul ju esimene kord ;) Hetkel peabki kõik üleidealiseeritud olema ning ilmselgelt saan ma sellest varsti üle, kuid päris tore on jälle tunda, et olen veel suuteline millestki nii vaimustuma. Meenutab seda mind, kellel olid pärast igat välisreisi või mingisugust pikemat üritust konkreetsed võõrutusnähud :)

Ning see, kui palju tuttavaid nägusid, vanu kauakadunud kallistatavaid, praeguseid sõpru ja teretuttavaid seal oli, ei üllatanudki eriti. Ma ju tean millised inimesed mulle meeldivad- sellised just :D Imestama pani ainult see, kuidas on võimalik, et ma sinna varem sattunud polnud? Enam seda ei juhtu, ma usun..mitte ilma mõjuva põhjuseta vähemalt. Sest NII PALJU jäi veel nägemata!


PS: Telgis magamine ei meeldi mulle ikkagi eriti. Esimene öö oli päris kole ja külm..teine enam mitte nii väga.

PPS: pärast sellist nädalavahetust oli päris vastik oma graafikusse surutud Tallinna-suvve tagasi pööruda.