Leigo

..oli lihtsalt liiga hea. Päikeseloojanguvärvidega ülekullatud järv, suitsevad lõkked ning ootusärevuses inimesed. Ultima Thule oma tuntud headuses..ma olen sellele mitu aastat mõelnud, kuid pole siiani suutnud sõnastada, miks UT mulle meeldib. Meeldib lihtsalt ja kõik. Nende kontserdi ajal süüdati järvel sajad küünlad ning kui tõeliselt hämaraks läks, hakkas möll pihta.

Paugutamine, üle peade lendav hävituslennuk, lahvatavad lõkked, kõik harmoonias No Big Silence'i poolt mängitavaga. Siis ekskavaatorid, seejärel sõjamasinad..tulekerad..just siis kui arvasid, et enam ei ole võimalik millegagi üllatada, tegid nad seda ikkagi. Lõpuks augustitaevasse langevatele tähtedele seltsiks lennutatud küünlad. See oli lihtsalt suurepärane. Muusika eriti. Pole ise kunagi NBS fänn olnud, kuid tol hetkel sinna sobis see nagu rusikas silmaauku. Tõsi, lõhkepakettide paugutamine pani minusuguse araverelise küll enam kui korra võpatama, kuid see justkui kuuluski kontserdi juurde. No oligi nagu sõda. Oma õuduses hämmastavalt lummav.

Olen siiski harjunud Leigol hoopis teistsugust muusikat kuul(a)ma ning kuni reedeni arvasin, et see koht ongi loodud romantiliste ballaadide ja klassikalise muusika jaoks. Mitte kunagi ei unusta esimest kontserti Leigol, kui suured lõkked ja järve peal süttinud küünlad tulid üllatusena ning kogu see hilissuvine ilu sellesse kohta armuma pani. Tookord oli hoopis teistmoodi. Just teistmoodi, mitte parem...sest hetkel olen reedest konkreetselt vaimustunud. Midagi nii suurepärast poleks osanud oodatagi, ise ka ei tea miks.

Ning Tartus hotelliaknast avanev vaade oli just see, mis Tartu kunagi ammu minu jaoks Tartuks tegi. Öösel aknast välja vaadates meenusid kõik need Emajõe kallastel mahakõnnitud kilomeetrid, tundidepikkused jutud, erinevad erilised inimesed.. Ning kuigi realistina tean, et midagi sellist nagu siis, enam kunagi tekkida ei saa, tahaks millalgi lähiajal leida aega ja uuesti proovida, mis tunne on hommikul kella kuue ajal mööda seda vana lemmiklinna kõndida. Ehk isegi leiab selle aja.

Heh ja siis ma ju sõitsin põhimõtteliselt esimest korda elus rongiga. Eestis vähemalt :D Oli küll omamoodi elamus ning kuigi esimese tunni jooksul olin ma üsna kindel, et erinevalt bussist ei ole rongis võimalik magada, tõestasin enne Tartusse jõudmist risti vastupidist. Noh, ei olnud eriti mugav..aga ega bussiski pole, onju. Aga bussis ei pakuta sulle kohvi ka :D


Igatahes..eriti mõnus oli :))