Õelus

Ta on olnud olemas nii kaua kui ma mäletan. Tema on see, kes on minu poolt ka siis kui me mõlemad teame, et mul pole õigust. Kõigekõige segasemad mõtted ja südamesügavustesse peidetud asjad saab just temaga rääkides ära sõnastada. Enamasti pole sõnu eriti vajagi- ta mõistab niigi.
Tema on näinud pisaraid ja hetki, kus rõõm tahab mind lõhki rebida, kõike seda minuga jaganud ja kaasa elanud. Mina olen näinud tema pisaraid ja kogenud tema SUURI rõõme.
Tema käib mu esinemisi vaatamas. Ta loeb mu blogi ja viitsib kommenteerida. Küsib peaaegu iga päev mu käekäigu kohta. Tema juures on alati kohvi ja midagi süüa. On alati olnud, muide. Tema ostab mulle raamatuid ja vidinaid ja mina talle- lihtsalt näitamaks, et mõtleme üksteisele.
Kui ta elas kaugel, oli just tema kodu koht kuhu minna. Kus viibides argimured kadusid. Kuhu mind oodati. Temaga on istutud tunde jõe ääres ja räägitud. Istutud tunde kohvikutes ja räägitud. Käidud kinos ja teatris. Möllatud kõrtsides ja hommikul pool kuus Vanemuises konjakit joodud. Poiste päid segamini aetud.
Tema tõi mulle raamatuid, kui olin väike. Laenas mulle raamatuid kui olin suurem. Tutvustas mulle mitmeid mu praeguseid lemmikkirjanikke.
Tema on see, kellele helistan mures, mille teised ehk välja naeraks. Tema ei kunagi. Ta teab kõike, mida minu kohta teadma peab. Isegi veel rohkem. Ta on talunud kõiki mu tujusid, minu kasvamist-muutumist, teab kõiki mu halbu omadusi. Ja siiski ma meeldin talle, ma tean. Kui olen haige, siis kes teine toob mulle rohtu? Kes teine käsib mul arsti juurde minna.
Tänu talle olen saanud tuttavaks mitme minu jaoks väga erilise inimesega. Need inimesed võitsid mu poolehoiu, kui mõistsin et nemad saavad aru, KUI eriline on tema.
Ma võiks jätkata oioi kui pikalt..
Lõppude lõpuks oli täna tema see, kellega koos kell pool neli pärastlõunal hommikukohvi juurde mojitot juua!

Kes ei sooviks endale sellist sõbrannat? Minul on ta olemas :)

See, et me juhuslikult õed oleme on ainult boonus ;)