Täna ma vihkan esmaspäevi. Esmaspäevi kui hommikul, pärast rahutut und, pead ennast soojast kaisust välja ajama ja pooletunnise trollisõidu järel ikka veel uneledes kontorisse minema. Esmaspäevi, kus pärast arvuti avamist avastad sada miljonit tegemistvajavat asja (mis siis et enda arust tegid nädalavahetusel palju ära juba) ning tead et neljapäevahommikuse lennuni on liiga vähe aega, et kõike tehtud saada. Ja tunned kuidas tund-tunnilt rõhub arvutikiirgus aina enam. Ja õues on halb ilm. Vitamiinide närimine annab mingigi lootuse, et sa ei jää enne reisi grippi või millesegi veel hullemasse.
Ja ainsaks lohutuseks on teadmine, et järgmisel nädalal jääb esmaspäev ära (sest nädalapäevadel ei ole lihtsalt tähtsust).
brrr..
2 rääkis kaasa:
Ja see, et millalgi eelmisel nädalal kadunud asjadest vähemalt üks olulisemaid ei ole siiski l'plikult kadunud, vaid ainult natuke katkiselt ja õnnetult õde käes:)
Omme läheb paremaks, kallis, ma luban - ja vanemat õde peab ju uskuma:D:)
jaaaaaaaaa!!! :D
Post a Comment