Kas teate seda tunnet, mis tekib esimeste kevadilmade saabudes? Kui kõnnid kuival asfaldil ja päike paistab sulle otse silma ja kuskilt kandub sinuni kulupõletamislõhn. Ja tunne on, et kohe-kohe ilmub kuskilt nurga tagant välja keegi salapärane ja ilus võõras, suudleb sind ning läheb edasi. Või siis ei lähe ka ;)

Koos esimeste päikesekiirtega tulevad meelde esmakohtingud, kus nagu ei oskagi kuidagi olla; esimesed-arglikud suudlused; piinlikud vaikushetked, kui ei oska/julge õigupoolest midagi öelda; jnejne. Tekib selline kevadine igatsus romantika ja seikluste järele ja niii kerge tundub olevat kõik kuu peale saata ja minna otsima kõiki neid ilusaid asju, millest räägivad raamatud ja filmid.

Aaga õnneks läheb see igatsus suhteliselt kiiresti üle ning jääb vaid rõõm kõigest ilusast ja suveootus :)