hommikuti levib hääl kiiremini

Reedel sattusin räpasesse ja pimedasse tehasehoonesse, kuhu oli kogunenud hulgaliselt alaealisi. Alla 16ndat eluaastat sinna sisse ei lastud, aga vähemalt peo alguses tundus et värsked kuueteistaastased (nimetasin nad omaette wannabe-emodeks) kasutasid aktiivselt võimalust juua-suitsetada-laaberdada. Kuri täiskasvanu minus mängis mõttega teha väike vihjekõne politseisse, kuid õnneks pole mu enda noorusajast niii palju aega möödas, et mitte mäletada mis tunne oli kui peaaegu mitte miski polnud lubatud. Kohati oligi tunne nagu oleksin ajas 6-7 aastat (kas tõesti niiii palju?) läinud ;) Samas- alaealisena oli mul küll enese jaoks reegel, et avalikult alkoholi ei tarbi ning suitsu ma nagunii ei tee, muudest asjadest rääkimata. Nojah, nende elu. Minu asi on see ainult niipalju, et mulle kohe kuidagi ei taha meeldida suitsuhais ja krõllis silmade ning tasakaaluhäiretega inimesed, kes mulle otsa koperdavad (olgu nad siis ala- või täisealised).

Ürituse muusikalise poole kohta ei oska sõna võtta, kuna mingks eksperdiks ennast ei pea ning kogu see asi vajab veidi järelemõtlemist. Mina ühtegi nendest esinejatest enne kuulnud polnud, aga minu piiratud teadmised muusika osas ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Mõni asi mulle isegi meeldis.

Igatahes uued kogemused on ju alati positiivsed, iseasi kas ja kui tihti selliseid asju korrata tahaks. Huumorit siiski oli ning paljuski tänu sellele võib õhtut kordaläinuks lugeda. Kui üksi uinumine välja arvata. // jõudsin järeldusele, et sõpradega peolkäimise ning vallalisena väljaskäimise puhul on suureks miinuseks võimalus, et ei ole kedagi kes sind pärast pidu kaissu võtaks. pheh. vastik //

Laupäev oli aga hoopis teisest puust ning tuletas mulle meelde, millised on MINU inimesed ;). Kui reedel tundsin ennast kohati nagu kaelkirjak parasvöötme metsas (aga ainult kohati), siis laupäeval oli kõik vastupidi. Seltskond kus võid olla absoluutselt sina ise, tunda ennast vabalt ja hästi. Seltskond kus tantsumuusikat kuuldes paigal ei seista, lastelaule lauldakse kõva häälega kaasa ning isegi üksteist armutult maha nottides arvestatakse teineteisega- ntx lastakse kõige unisematel esimesena igavesse unne suikuda. Nii ei olegi kuigi imekspandav, et kell kuus hommikul avastad ennast ikka veel kõht kõveras naermas, kuigi peaksid ammu magama. Nojah, uni on nõrkadele.


Ja pühapäev, oli unine...esmaspäev on kaa..