öÖöTöÖ

Tegelikult tahtsin kirja panna selle, et hakkan vist lõpuks pihta saama sellele miks Sõps mind kunagi kaua aega tagasi tihti endale seltsiks keelitas, kui öösiti tööl oli. Siin nimelt kisub vähe üksikuks ära jah. Isegi kui on sadatuhat asja teha ja aega nagu jääks vähekski, on suures majas peaaegu üksi olemine suhteliselt kõle ning kui vahepeal ei viitsi/jaksa midagi teha ja msnis kõik kontaktid juba ära tüüdatud on, siis tekib kole tahtmine mingisuguse inimliku kohtlemise järele. Rääkimata veel sellest, et järgmise päeva maha magades (aga mina ntx ilma ei saa, sest uni on tähtis) tekibki tunne nagu elaksid maailmas üksinda. Siis kui sind hommikul oodatakse ja kasvõi esimene pool unetundi seltsi pakutakse, on muidugi parem. Aga ikkagi võib tunduda nagu voolaks elu sinust mööda.

Kusjuures, alguses nautisin ma neid öid täiega. Sest ka omaette olemine kuulub hädavajalike asjade hulka. Lihtsalt viimasel ajal on kuidagi nii sattunud, et töö pärast jäävad ära asjad, millest ei raatsiks loobuda- kõike ju graafikut kokku pannes ette näha ei saa. Aga muidu on elu lill ja näiteks täna kavatsen ma terve öö eksamiks õppida :)