Põhimõtteliselt olen ma nüüd nädal aega kerge palavikuga ringi käinud. Eelmisel neljapäeval kukkusin arsti ootesaalis peaaegu kokku, mille peale arst ütles et ma reedel talle helistaksin ja kui hullemaks läheb, tuleb kiirabi kutsuda. Istusin siis kodus ja ootasin, et hullemaks läheks. Õnneks ei läinud. Reedese sideseansi ajal otsustas arst, et haiguslehte ikka oleks tarvis ja käskis esmaspäeval (täna) uuesti tulla. Kuna täna oli ikka sama halb kui enne, lubati mul võtma hakata antibiootikume, mille retsepti ma NELJAPÄEVAL sain. Vereproovi jaoks anti ka lõpuks paber, mille võin realiseerida pärast rohukuuri lõppu. Siis on mõnel teisel arstil(kuna oma arst läheb ära kolmeks nädalaks) võimalik vaadata, et mis krt mul siis õigupoolest viga oli/on. Seda et ma eilsest köhin ja rögisen nagu vana mees, ei peetud isegi stetoskoobi väljavõtmise vääriliseks.
Terve nädal on raisatud ja ilmselt ka järgmine, kuna antibiotikuuri ajal ei ole must ei trennitegijat ega normaalset inimlooma. Haiguslehe lasin siiski lõpetada, sest majanduslikult läheks kodusistumine lihtsalt liiga karmiks ning koolis oleks ka ikka nagu vaja käia.
Kas keegi veel imestab, et ma arstidesse ei usu??
PS: tegelt tahan ilusatest teemadest ka kirjutada. loodetavasti üsna pea
0 rääkis kaasa:
Post a Comment