ah, oli üks laupäev

Pühapäeva varasel pärastlõunal ümiseti mu kõrval voodis "Oh-sa-poiss,seda sa ei tea..."* ja mina mõtlesin et olen hulluks läinud.

Iseenesest on ju tegemist suhteliselt loogilise jätkuga eelnevale paarile nädalale, kus mitmekordselt ületatud rahvatantsuannus rahvaviiside näol järk-järgult unenägudesse tungis, lõpuks igal vabal hetkel kõrvus kumisedes.

Suurejooneline finaal** (võiks isegi öelda, et kaks) leidis aset laupäeval, sisaldades endas kordades rohkem rabelemist ja jooksmist kui oleks arvanud. Alates reedesest pakkimisest kuni laupäeva õhtul esitatud viimase tantsuni olin pidevalt mures et kas ikka kõik asjad on kaasas ja olemas. Põhimõtteliselt olid, kui välja arvata avastus teise kontserdi teiseks tantsuks (erilise kiiruga)riietudes, et ilusasti lauale valmis pandud sukad olid jalutama läinud.

Põhimõtteliselt nägi laupäev välja selline:

Äratus-kohalejõudmine-proov-riietumine-kerge paanika-kontsert vol1 (sisaldas: tants-riietumine-teiste riietamine (x2)-tants-riietumine-tants-pingelangus)-riietumine-pakkimine-sõit-supp-kontsert vol2 (sisu vt kontsert vol1)-riietumine-pakkimine-sõit (sisaldas: vanakas+piim+sotšnik+laul+sünnipäevalapsed)-kodu-pubi (sisaldas peaasjalikult lärmi ja õlut ja nalja sai ka)-kodu (sisaldas sooja voodit ja kahte purjakil aga teineteise vastu äärmiselt armast inimest)

Kahest kontserdist läks teine kahtlemata paremini, kuna lavanärv ja sellest tulenevad apsakad said enamjaolt esimesel ära tehtud. Kuna mõlemas saalis oli suhteliselt vähe rahvast, siis publiku hulk lisapinget ei tekitanud. Sillamäel oli muidugi tore teada, et saalis on kaks inimest, kes just mind vaatavad.

Kontsert ise on vägev. Kandev stoori on piisavalt intrigeeriv ja huvitav ning koos tantsudega on tegemist ühtse tervikuga. Endal on veidi kahjugi, et seda kordagi algusest lõpuni ei ole näinud. Soovitan soojalt kõigile lugejatele ning lisainfot ning täpsemaid kommentaare luban lahkesti enda käest küsida :)

Kõige väsitavam hetk oli bussisõidul ühest kontserdikohast teise, magamiseks oli aega vähevõitu ning motivatsioon sama asja teist korda teha langes võrdeliselt näljatunde kasvuga. Kuigi pärast sööki läks asi veidi paremaks, ei tahaks siiski ilma tungiva vajaduseta seda kogemust korrata.

Samas bussisõit Haljalast koju oli hoopis teisest mastist. Kui poleks olnud sünnipäevalast, kes juba esimeste meetrite jooksul piimapaki avas, oleksin ilmselt kogu tee maganud. Õnneks polnud see võimalik kuna isehakanud "raadiokanal" bussi tagaotsas esitas kõikvõimalikke soovilugusid Ämblikmehest jõulu- ning isamaaliste lauludeni välja. Juba kodulinna tänavatel tiirutades kõlas uljalt "Ja koju mee ei läe-ei läe-ei läee.." ning tugevam osa seltskonnast järgis selle laulu sõnu pubis varahommikuni (võib-olla ka kauem, kuid meie kaks vanainimest lihtsalt ei jaksanud rohkem :P)



*- reilendri viisil, aga asjaoludele vastavalt mugandatud sõnadega. Kusjuures eriti huvitav on et seda konkreetset lugu eelmisel päeval toimunud kontsert endas ei hõlmanud. Kas ma peaks järeldama, et olen oma kallima rahvatantsupisikuga nakatanud?!

**- Kes veel ei tea, siis 29.11 toimusid Kuljuse esimesed kaks eriti ägedat juubelikontserti Sillamäel ja Haljalas. Kontserte tuleb veel, nii et jälgige reklaami ;)