Äramärkimist väärib fakt, et kohtudes üle päris pika aja noormeestega, kelle seltskonnas ja juhendamisel kunagi sai tormilise-nooruse-eluetappi sisenetud, virutas reaalsus mulle liivakellaga pähe.
Vaieldamatud peoloomade etalonid rääkisid mitu tundi (ilmselt ka kauem, aga mina läksin ära) peamiselt lastest ja nunnutasid üheskoos pisikest beebit. Einoh, ise nunnutaks ka, kuid nende ilmselge kogemus ning teadmised antud valdkonnas andsid märku, et aeg on edasi kihutanud ning ühiseid teemasid peale sarnaste mälestuste nagu polegi.
Kuna väikese mõttetöö tegevusena selgus, et liivakell on juba ligi viis aastat täis tiksunudu, siis pole ka imestada. Viis aastat. Kohutavalt pikk aeg ikka. Aga mälestused on endiselt värvikad, möllurikkad, ainulaadsed ja unustamatud.
Kui märk iseenda vananemisest välja jätta, on siiski vägaväga tore näha nii armsaid noori peresid ning lapsed meeldivad mulle ka väga ;) Beebipilte mul ei ole, eelpoolmainitet mälestustest küll.
0 rääkis kaasa:
Post a Comment