Kaks aastat tagasi eile käisin elus esimest korda Krahlis. Oli vaikne neljapäev. Pärast seda polegi sinna eriti tihti sattunud. Pole nagu tarvis olnud. Aga vot tol korral oli tarvis. Kes seda praegu ikka arvata oskab miks. Saatus vist. Või keegi hea huumorimeelega tegelane, kes ristab omavahel täiesti eri tasanditel liikuvat maailma lihtsalt vaatamaks, et mis saab. Noh ja üks on kindel- saab. Ikka igat värvi ja igas suuruses. Nalja ja norimist ja tormilisi kokkupõrkeid ja õrnusi ja üllatusi ja kokkusattumusi ja eriarvamusi ja vaimustumist ja vaidlusi ja mänge ja päris elu ja sõnu ja tegusid ja rõõmu ja elamusi ja... Ning tavaliselt lõppeb asi kaisus teineteise lauseid lõpetades. Nii ongi.
0 rääkis kaasa:
Post a Comment