Seekord siis õnnestus mul kohe päris posu inimeste jõulud ära rikkuda- veetsin pühad põhimõtteliselt üksi ja kõik kallid, igal pool maailmas laiali, olid minu pärast õnnetud. Minu selleaastane jõulukingitus oli samal ajal üks parimaid, nimelt just 24.nda õhtul pandi mulle diagnoos ja algas ravi, mis tähendas neljapäevase mammutpeavalu ja okseralli lõppu ning esimesi unetunde. Ja olgugi et diagnoos raske, oli see parem kui ilma mingi teadaoleva põhjuseta haiglas suremine.
Nagu isegi vist aru võite saada on mul nüüd ikka parem juba. Istun haiglas ja üritan telefonis Skype tööle saada ja mõtlen sellele kuidas võin ma suhtlemisest nii sõltuvuses olla, et telefonile pikema aja jooksu mitte vastamine võrdub isikliku solvanguga :)
1 rääkis kaasa:
See jõulude rikkumise jutt on nüüd küll rumal - lõpuks mis need jõulud ikka muud on kui perega koosolemise aeg ja seda ei pea tegema kindlatel kuupäevadel. Seega jõulud seisavad meil alles ees.
Aga tänu sellele, et leidus arste, kes jõululaupäeval Sinuga tegelesid ja mõtlesid ja ravisid, siis mina muutsin küll oma arvamust arstidest. Vähemalt osadest neist. Su perearstile paneks pommi alla ikka, aga nüüd ma ei üldista enam, et kogu see süsteem sakib.
Kallis oled:)
Post a Comment