folk oli teistsugune. väga. võiks isegi öelda, et parem, aga ei ütle. teistmoodi väga, väga hea.
Paabeli Kirsimäe kontsert oli mõnus, aga ilmselt sobivad nemad mulle intiimsemas keskkonnas rohkem.
Nikn Sunsi (vähemalt 2 a) oodatud ja teisel folgi päeval omandatud plaat oli nii hea, et laivi heli isegi natuke häiris. tõsi, lavalt kiirgav energia kompenseeris kõik muu. rahvas hingas ja minu süda tuksus folkrocki rütmis. siiamaani tuksub.
aga kuigi ma etnot väga armastan, tegi selle aasta folgi musikaalse poole mu jaoks laupäevaõhtune Bashment vanas lennukitehases. ei saa veel aru, mis juhtus (vajab veel seedimist), kuid see muusika seal haaras mu endasse ja lahti ei lasknud. esimene paus ennastunustavas tantsus tekkis kolm tundi pärast alustamist. mine tea, äkki on reggae minu uus punk?
või ehk oli selles süüdi reedene vesipiip? või disko? disko meeldib mulle ka.
aga kui keset diskot välja käidud idee pilkases pimeduses kanuuga sõitma minna, tundub, vaatamata oma ilmselgele absurdsusele (või just selle tõttu), nõustumiseks piisavalt ahvatlev, on ilmselt põhjust enesesse vaatamiseks. sest ega see nüüd päris normaalne ole. adrenaliini on ju võimalik ka ohutumalt otsida. vist.
kanuud olid õnneks lukus muidu.
meeleolukas igatahes. armastan oma elu.
0 rääkis kaasa:
Post a Comment