Suur Reis :)

Lühike versioon:

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Itaalia-Šveits-Saksamaa-Belgia-Holland-Taani-Rootsi-Eesti. Umbes 6300 km autosõitu, pluss mõned otsad laeva(de)ga. Nägime palju ja ilusat.

Pikem versioon:

Kuu aega olin tagasi kodus olnud kui hakkasin kirja panema mälestusi selle suve suursündmusest, also know as Ultimate Puhkus ja Suur Reis. Valmis sai see jutt kolm ja pool kuud pärast koju jõudmist.
Kirja on pandud asi täpselt sama segaselt ja hüplikult nagu ma sellest räägiksin. Andke siis mulle andeks need kolmekümnesõnalised laused ja ulmelised lausestruktuurid, väljamõeldud sõnad ja liialdatud rõhutused, järsud teemavahetused ja arusaamatud seosed, emotikonid ja asjasse mitte puutuvad faktid. Selline ma kord juba olen ja täpselt sellisena tahan ma ise seda reisi mäletada :)

Eellugu

Kõik algas sellest et tekkis PLAAN. Niisama, jutu käigus. Muutusid olukorrad, muutusid inimesed, aga PLAAN puges aina sügavamale naha alla ja võttis järk-järgult aina selgema kuju. Ah et kust mina seda tean? Ega vägaei teagi tegelikult. Kuna suure planeerimise raske töö tegi ära mu imelised Reisikaaslased.
Mina tean ainult nii palju, et suvel kihutasid päevad üksteise järel vihisedes minust mööda kuni ühel hetkel näitas kalender kuupäevaks 19. august ja oligi AEG. Aeg alustamaks Suurt Seiklust Mööda Euroopat.

Mainimata ei saa jätta reisile eelnenud arutelusd teemal "Asjad - nende kogus ja vajalikkus kolmenädalase maailmarännaku jooksul", kus lausele "Te ei suuda nii palju asju kaasa võtta, et nad autosse ära ei mahuks" tuli vastuseks mõtteline "Challenge accepted!" , mis päädis reede hommikul sellega, et auto pagasiruum oli asju(erinevaid, eranditult väga olulisi) kuhjaga täis.
Etteruttavalt võib öelda, et kuigi me tõesti üritasime, ei suutnud me ka reisi jooksul hankida nii palju asju, et nad autosse ära ei mahuks. Tõsi, me jõudsime sellele vääga lähedale :D

Aga reisist siis..

Või oot, tegelikult ma pean ikkagi enne ära seletama, et kuidas ma kõiki neid alljärgnevaid asju nii hästi mäletan. See on üsna lihtne- ega ei mäletagi :)
Aga reisi umbes kolmandaks päevaks olin ma muljetest nii küllastunud, et hakkasin põnevamaid asju post-it'idele üles kirjutama (käsitsi kirjutamine on õudus kuubis btw), hiljem omistati mulle mõtteliselt Reisi Krooniku aunimetus, millega kaasnes ka udupeen märkmik, nii et kokkuvõttes sai Suur Reis suhteliselt korralikult ära dokumenteeritud. Tõsi, minule omaselt, mitte fakte kirja pannes, pigem leiab sealt märkmikust erinevaid hüüatusi, laulusõnu, skeeme, joonistatud maastikuvaateid ja muud väga olulist. Sest olgem ausad, mis kirjeldaks ühte kohta paremini kui: "Ah! Siin on NIIIIIIII ilus! Ma olen täiesti lummatud!" ja sinna kõrvale joonistatud pilt tänaval nähtud kassist. Või lammastest :D Olgem ausad- põhimõtteliselt kõigi külastatud kohtade kohta sama tekst. Paberpäevikust ümber trükitu on teksti sees boldis.


Aga et räägiks siis ikka Suurest Reisist..

19. august- Suure Reisi esimene, päris stressirikas, päev

Eesti-Läti-Leedu-Poola

Ei toimunud midagi märkimisväärset, peale selle et Pärnu kandis istusin mina rooli ja tekitasin esimese kilomeetri jooksul vääga liiklusohtliku olukorra (olukorraga olid seotud suur kiirus, teised autod ning ei-tea-kust keset teed ilmunud ohutussaar). Au ja kiitus kõrvalistujale, kes suutis paanikas minule rahulikult öelda, et kuule vajuta nüüd pidurit palun. Vajutasin..ega sõitnudki meid kõiki surnuks. Success!
Leedus läks pimedaks ja hakkas vihma sadama. Nägime plahvatust. Vist ei olnud tuumajaam. Pisut pärast Poola piiri vajusin mina ära, väidetavalt olime me Varssavis ära eksinud, aga minu und see ei häirinud :D

20. august- Taas-Ise-Seisvuspäev-Suure Reisi teine ja palju toredam päev

Poola-Tšehhi-Austria

Ärkasin. Leidsin ennast Poolast! Ilm oli suuuurepärane, aga muidu ei midagi põnevat. Tšehhis sain kätte oma esimese kiirteel sõidu kogemuse. Oli lahe. Hirmus oli ka. Kiirust võinuks rohkemgi lubatud olla, aga teised liiklejad segasid. As usually :D

Tšehhist sõitsime läbi vist peaaegu peatusteta. Ujuma üritasime minna, aga mingi valemiga suutsime järvekalda asemel prügimäel lõpetada ja loobusime. Õhtuks oli vaja ju Viini jõuda.
Napilt pärast Austria piiri toimus vist reisi ainukene veiniküla peatus. Kõrvetav kuumus, bussipeatuses kasvavad viinamarjad(magusad!), traktorite paraad ja muus osas inimtühjad tänavad. Veini unustasime osta.

Õhtul lõime keset Austria pealinna oma telklinnaku püsti, sõime ülihead tänavasööki (aitäh teile, türklased) ja jõime reisi esimesed õlled-veinid, pärast mida tahtis uni mind sealsamas Viini vanalinnas maha murda. Vältimaks metroos magama jäämist, lõbustasin ennast sellega, et tegin ühe oma elu kummalisimatest telefonikõnedest.
SEE nüüd ei ole muidugi üldse reisiga seotud, nii et võite vabalt järgmise Täiesti Asjasse Mittepuutuva Lõigu vahele jätta.

Iseenesest on fakt, et ma saan metroos sõites telefoniga rääkida, väga lahe. Maa all ikkagi :D Et siis kellega ma rääkisin? Korteriühistu esinaisega otseloomulikult (kui te veel ei ole kuulnud mu värvikatest juhtumistest selle tädiga, siis küsige) :)
Dialoog u järgmine:
Mina: "Tere, te olite mulle täna kaks korda helistanud?"
Tema: "Öelge nüüd kes see teie korteris õigupoolest elab?"
Mina: *wtf moment* "Mina ise elan, mis siis?"
Tema: "Meil on vaja teie korterisse pääseda"
Mina: *wtf moment vol2- mis juhtus? tulekahju? vargad? wtf?!* "Misjaoks?!"
Tema: "Et vaadata ega seal ei uputa"
Mina läksin selle peale muidugi täiega närvi, et krt ise olen ära (ja plaanin veel 3 nädalat olla) ja nüüd raudselt on mul kuskil vannitoas mingi toru katki läinud vms.
Mina: "Kas minu korterist tuleb vett? Või minu korteri kohalt?"
Tema: "Ei, viiendalt korruselt vist uputab, aga me peame kontrollima!" (mina elan muide kolmandal)
Siis ma vist ütlesin talle, et sorry vaan, ma olen järgmised kolm nädalat väga kaugel ära, aga et ma saadan kellegi kohapeale asja kontrollima (sest ausalt, tema jutust oli võimatu aru saada, kas on midagi tõsist lahti või ei ole). Kontroll näitas, et õnneks oli kõik ok, köögilaes oli mingi väike veekahjustus ainult. Hiljem rääkis mu kohapealne usaldusisik selle tädiga veel..ja tädi ajas talle ka mingit segast juttu, aga minu süda jäi rahule- mu koduga oli kõik korras ja järgmised kolm nädalat polnud vaja sellele mõelda. Täiesti Asjasse Mittepuutuva Lõigu lõpp.

Magasin suurepäraselt. Kui välja arvata lennukimüra ja oravad.

21. August – Suure Reisi kolmas, liblikaid täis, päev

Viin

Päeva alustas pooleliitrine Maailma Parim Hommikujook Starbucksist . Järgmiseks jäi meile tee peale lihtsalt IMELINE pagariäri ja ma ju lihtsalt pidin endale saama selle kõigekõige ilusama cupcake'i. Inspiratsiooni mõttes või nii :D Pärast seda, üliinspireerituna, võis alata kultuuriprogramm. Minu eesmärgiks Austria pealinnas oli süüa Sacheri torti ja Viini šnitslit, kultuursus missugune! Etteruttavalt võib öelda et oma isiklikud eesmärgid täitsin sajaprotsendiliselt.

Järgisime põhimõtet- enne kultuur, siis söök! Tatsasime mööda vanalinna ringi, mis oli nagu vanalinn ikka- vanad majad ja platsid ja ilus ooperihoone ja hunnikus turistilõkse. Õnneks olid mu toredad Reisikaaslased teinud eeltööd ja nagu juhuslikult (pärast väikest otsimist muidugi) leidsime ennast Liblikamajast, mis põhimõtteliselt kujutas endast suurt kasvuhoonet, kus lendas ringi sadu liblikaid. Suuuuri liblikaid ja väikesi liblikaid, eredaid liblikaid ja kaitsevärvi liblikaid, häbelikke liblikaid ja ülbeid liblikaid. Kõige ilusamad olid hiigelsuured (noh umbes poole tuvi suurused?) eresinised liblikad, kes minu privaattsooni tungides, mu paar korda ikka konkreetselt surnuks pidid ehmatama ning mina omakorda hirmutasin oma kiljatustega nõrganärvilisemaid kaasturiste. Kogemus ise oli aga ülilahe, polnud kunagi nii palju liblikaid korraga ühes kohas näinud. Mainimist tasub ka see, et tegemist oli küll troopilise kasvuhoonega, aga võrreldes õues valitseva leitsakuga, oli seal isegi päris mõnus viibida :D

Pärast liblikaid võtsime suuna veidi tuntuma vaatamisväärsuse poole- Schönbrunni loss. Muidu loss nagu loss ikka, aga audiogiid rääkis erakordselt huvitavat juttu ja isegi minusugusel muuseumipõlguril ei hakanud igav. Aed oli ka tore. Eriti üks Must Orav, kes ennast meile korraks ilmutas. Ja lilled ja põõsad ja muu kultuursus.

Väsitavast turistitööst kurnatutena potsatasime kõige vanalinnamasse restorani ja tellisime Viini šnitslit ja õlut. Maitses vääga hea. Sama võib öelda ka tund aega ja 30meetrit eemal manustatud Sacheri tordi kohta, mida sõime selles Kõige Õigemas Sacher Kohvikus.

Mission accomplished!

Ometi tundus meile, et kui me juba Viinis oleme, siis võiks ju ikka Doonau kaldal ka jalutada või midagi. Mõeldud-tehtud. Sõitsime metrooga Doonaule lähemale, vaatasime et "ahah, jõgi" ja pöörasime otsa ringi. Ei olnud midagi erilist. Aga metroopeatuses oli häästi palju ämblikke :)
Õhtu lõpuks sattusime veel kogemata lõbustusparki ka. Minu jaoks oli see esimene kord Päris Õiget LõbustusParki lähedalt näha. Olin juba suveniiripoes vaimustuses ja siis tuli välja, et me pole veel Parki endasse jõudnudki.

22. August- Suure Reisi neljas, Imelise Teekonna, päev

Austria-Itaalia-Veneeeetsia

Pakkisime esimest korda oma telklinnakut kokku. Õnneks ei jäänud väga palju asju üle, mahtusime ilusti autosse. Hommikusöögiks oli sushi. Success! Külastasime ka ühte suurt kaubanduskeskust, mis oli ja jääb väga tähtsaks ajalooliseks paigaks seetõttu, et selle spordipoest ostsin ma endale oma Elu Esimese Squashireketi. Success!!
Aga meid ootas juba Veneetsia ja sinna saamiseks oli vaja sõita mööda maailma kõige ilusamat teed (või noh, nii ma tol hetkel vähemalt arvasin ;) ) otse läbi Alpide. Success!!! Sellest teekonnast tekkis mu mälukaardile kohutavalt suures koguses uduseid, läbi autoakna tehtud, fotosid. Pole parata, inimene kord juba on selline, et kui näeb midagi ilusat, siis tahaks seda kohe kuidagi jäädvustada, et saaks ikka fb-s teistele ka näidata. Reisi jooksul õnneks need haigusnähud taandusid veidi. Aga teekond ise oli imeline. Mina, kes ma nii suuri mägesid kordagi lähedalt näinud polnud, armusin esimesest silmapilgust ja mida edasi, seda hullemaks läks. Ilm oli ka imeilus.
Sadakond kilomeetrit enne sihtkohta sattusime liiklusummikusse. Ikka sellisesse korralikku Itaalia stiilis liiklusummikusse. Omaette huvitav kogemus oli, kuigi natuke tüütu ka. Oma kämpingu (basseini ja wifiga!) leidsime kenasti üles, seadsime ennast liivasel, mere järgi lehkaval pinnasel, sisse ning siis ootas ees õhtune Veneetsia.
Ja nüüd, pange tähele, algab mu autentne reisiblogi- maha kirjutatud otse post-it’idelt. Kirjaviis muutmata (teksti sees ja boldis)
„Veneetsia võttis meid vastu päikeseloojangus. Roosa varjundiga looritatud linna jätkus vaid nappideks hetkedeks ning üsna ruttu vajus meie peale Itaalia sume augustiöö. Sooja valgust jagavad tänavalaternad, väikesed nikerdatud sillad üle mustjastumeda veega tänavate. Romantilised tänavakohvikud ja üksikud ekslevad turistid. Pitsalõhn ja punase veiniga täidetud klaasid itaalia keeles lobisevate inimeste käes. Super.“

Need on siis esimese õhtu muljed. Veidi ülepakutult romantilised ehk, kuid täpselt sellisena see linn minu jaoks avanes- nendest kitsaid tänavaid ääristavatest soojadest kiviseintest lihtsalt õhkus romantikat. Pimedus oli pime ja valgus oli soe. Ja inimesi ei olnud tol õhtul palju liikvel. Olen väga õnnelik, et mu esimene kokkupuude selle linnaga toimus just tol õhtul, mitte järgmisel päeval. Success!!!!
Ja otseloomulikult suutsime selles tänavaterägastikus ära eksida. Mis sest, et suunavad sildid olid meiesuguste jaoks iga kolmanda tänavanurga peale pandud. Samas nägime ilmselt suhteliselt sihikindlad ja „teame, mida teeme“ välja, sest tagasiteel bussijaama haakis ennast meie sappa ka üks ameeriklaste turistigrupp. See vastutus sundis meid ennast kokku võtma ja sihtkohta jõudsime tervelt. Ühtegi ameeriklast ära ei kaotand.

23. august- Suure Reisi viies, Kõige Palavam, päev

Veneetsia

Juba hommikul oli selge, et linna tuleb minna rannariietes. Kuumus oli meeletu. Missioon: külastada Murano klaasisaart ja sõita paadiga. Olgem ausad, see paadi osa on iseenesest ju elementaarne
„Metroo asemel on laevad; mõned liinid täis, teised ebapopulaarsemad“ olen ma kirjutanud. Tõsi, tundus et linnaliinilaevad olid populaarsemad kui Murano poole kimav alus. Meie õnn, sest need popimad laevad olid juba hommikul kell 10 täiesti lootusetult inimesi täis topitud. Täpselt nagu Kohtla-Järve bussid vanasti. Ime, et sealt keegi vette ei kukkunud.

Olen ma muidu maininud, et Veneetsia põmst asub vee peal. Nagu päriselt. Merevee peal! Like how cool is that?! Selleks et Murano saarele saada, sõitsime linnast välja merele, tee peal möödusime kohalikust surnuaiasaarest(!), kuhu parajasti paadiga kirstu veeti (tundus sürr). Laineid oli ka. Selliseid korralikke merelaineid. iLike!
Muranol vaatasime klaasipuhumist, ostsime klaasi ja sulasime päikese käes. Kohutavalt kuum oli.
Siis tagasi Veneetsiasse. Paadiga sõitsime ümber linna ja maandusime platsil, kus oli kõige suurem hulk turiste, mida ma oma elus näinud olen. Ja mina veel arvasin, et olen nii mõndagi näinud. See pidi ikka üks populaarne koht olema?
Otsisime varju kõrvaltänavatelt, kus õnneks asus palju toredaid poode, kuhu sai „kuuma ees varju minna“. Turg oli ka. Ostsime asju ning päeva kõige kuumemad tunnid veetsime ühes toredas Hiina pererestoranis. Hiljem, kui jahedamaks läks, käisime vaatasime need turistiatraktsiooniks mõeldud majad uuesti üle. Olid küll ilusad.

Aga minu tolle päeva tipphetke kirjeldab ikkagi väljavõte mu paberblogist:
„Veneetsia siiski on üks väga romantiline linn. Stiilne; kuum; turiste täis- aga ometi leidub ka kõige hillemal turistiajal mõni inimtühi kitsas tänav kust rõdult rippuvad viinamarjaväädid päikesevarju annavad. Kui siis veel avastada sellelt tänavalt väike, räämas pagaritöökoda, kus on müügil maailma parimad Canole’d ja mille leti taga oleva vanamehega tunned hingesugulust, kui lähed ja kõik letis olevad canole’d ära ostad. Sina vaimustud kondiitritoodetest ja tema saadab sulle lahkumisel õhusuudlusi. See ongi Itaalia! :)“
Pole vist vaja selgitada et Canole’d on olnud mu kinnisideeks sellest ajast saadik kui ma Cake Bossi asjassepuutuvat osa nägin. Ja nad maitsesid täpselt nii imeliselt kui ma ette olin kujutanud.
Õhtupoolik oli ka tore:
„Kui päevakuumus taanduma hakkab, pole meeldivamat kui istuda paadininas, vaadata mööduvaid gondleid ja arutleda romantika olemuse üle. Jah, minu arvates on Veneetsia väga romantiline linn. Samas, oma arutluste käigus jõudsime muidugi sinna, et romantika puhul on tähtis peamiselt seltskond ja raha“
Jah, just sellistele järedustele me jõudsimegi. Aga ikkagi tahaks kunagi Veneetsiasse tagasi minna..noh, siis kui mul on palju raha ja romantiline seltskond ;)


24. august- Suure reisi kuues - Rannapäev

Veneetsia- Iseo järv

Pakkisime asjad, jätsime oma okastraadistatud kämpinguga hüvasti ja põrutasime Milano poole.
Soov oli veeta üks tore päev rannas, kuna ilmateade lubas reisi teiseks pooleks pigem jahedat ja sombust. Alguses üritasime leida randa Veneetsia lähistel, kuid leida Vahemere äärses turistilõksus avalikku, lukustamata, randa on ju teadupärast võimatu. Seegi kord polnud erand.
Mis siis muud kui autonina Milano poole ja gaas põhja. Sellel kiirteel oli vist esimene kord kui 40kraadise kuumuse ja 180kilomeetrise tunnikiiruse juures meie Sõiduvahend kurjal häälel mootoririkkest teatas. Et ikka huvitavam oleks. Kuid midagi väga ei tundunud Sõiduvahendil viga olevat ning jõudsime õnnelikult sihtkohta.
Ja veel millisesse sihtkohta. Kolmemillisesse vähemalt! Imekauni Iseo järve ääres, suure mäe jalamil, Eriti Ilusas Kohas asus itaallastest pungil kämping. Jõudsime kohale just veidike pärast lõunat, sest sügavpruuniks päevitunud, kortsus, bikiinides itaalia vanamammid pesid parajasti ühistualeti kraanikaussides nõusid. Ja pesu. Sama kortsus ja sama napis riietuses vanamehed olid ennast kohviku päevavarjude alla mõnusasti siestat pidama seadnud. Olime seal vist ainukesed turistid
Minu telk oli veidi kannatada saanud ning tema üles saamiseks kulus natuke mäkaiveri teipi ja insenerinutikust, aga püsti ta siiski sai. Ja kuumarabanduse sai seal lauspäikese käes asjatades, pealekauba.
Kell oli saanud just parasjagu niipalju, et basseiniala uksed tehti lukust lahti ning kohalikud kämpingukülalised liikusid basseini äärde veemõnusid nautima. Huvitav kas nad ei olnud tähele pannud, et 100m eemal asub kristallselge ja helesinise veega imekaunis järv? Igatahes, kuna meil (kohustuslikke) ujumismütse kaasas ei olnud, veetsime ülejäänud päeva järve kaldal peesitades. Ühtlasi oli see ka mu möödunud suve ainuke rannaskäik :D Hea valik, ma ütleks.
Veeeel imelisem oli muidugi öine ujumine sealsamas. Tähistaevas ja täiskuu, mustjastume ja soe vesi ning järve ümbritsevad mäed, ühes oma jalamitel kõrguvate asulate tuledega. Vastaskaldal asuvast kõrtsist kostuv muusikavalik meenutas küll veidi Star FM-i, aga õnneks selle raadiojaama paremaid palu.
Uni oli ilus.

25. august- Suure Reisi seitsmes päev, aka Päev Täis Erinevaid Söömaaegu.

Milano, mu arm!

Hommik saabus meeldiva avastusega, et järve ümbritsevad mäed on sobivalt sätitud meie telki palavate päikesekiirte eest kaitsma. Success!
Ja ees ootas mu lemmiklinn Milano! Olin juba paar kuud enne reisi võtnud pähe, et sel korral läheme Milano tänavatele patseerima kleitides ja kontsadel, kuna eelmisel korral plätudes ja rannariietes käies vaadati mind Prada poes imelikult. Niimoodi need kompleksid siis tekivadki :D
Igatahes üles me ennast lõime ja Duomo ees metroopeatusest välja astusid välja kaks udupeent suurlinnadaami. Käisime kõik disainerbutiigid uuesti läbi ja ausalt, oli küll kuidagi parem tunne, mis sest et ilmselt poleks saanud endale sealt võtmehoidjatki lubada.

Päeva peale jõudis kätte ka Suure Reisi esimene checkpoint, kuna tegemist oli esimese kohaga sel reisil, kus me pidime kindlal ajal kindlasse kohta jõudma. Nimelt vaatama Leonardo da Vinci suurepärast maali „Püha õhtusöömaaeg“.
Järgneb järjekordne Sellesse Reisi Mittepuutuv Lõik, mis aga on siiski tausta mõttes oluline (minu jaoks ofc):
Nimelt polnud see mul esimene kord seda suurepärast maali vaatama minna. Eelmisel korral Milanosse sattudes (ühe teise Väga Laheda Seltskonnaga), mõtlesime ka et noh läheks vaataks selle kuulsa pildi siis ka möödaminnes üle. Jõudsime õige maja juurde kohale ja puha, kuid piletiputkast naerdi meile näkku ja öeldi, et järgmise kuu aja jaoks pileteid pole. Ja seda pilti näidatakse 25st inimesest koosnevatele gruppidele 15 minuti kaupa?! Kujutage ette kui nad Pariisis Mona Lisaga sama teeks :D Igatahes, tookord oli pettumus suur ning see oli paljuski ka põhjus miks me antud populaarse turistiatraktsiooni piletid kaks kuud varem ära ostnud olime. Sellesse Reisi Mittepuutuva Lõigu lõpp.

Söömaaeg number üks:

Ootusärevus oli nii suur, et pea käis natuke ringi. Tõsi, see võis ka kuumusest olla, sest ilm oli järjekordselt ideaalne- 35kaardi varjus. iLike! Selleks et ära teenida õigus igatsetud meistriteost näha, pidi ennast kõigepeals surnuks ootama. Okei, tegelikult jõudsime etteantud kellaajast varem kohale, aga mingi pildi pärast passimine tundus siiski tobe. Vähemalt oli ruumis konditsioneer ja huvitavad infotahvlid antud maja ajaloo kohta. Tuleb välja, et Leonardo pilt ei ole mitte ainult inimeste, vaid ka saatuse poolt soositud- kuna oma ajaloo jooksul on too maja mitu korda peaaegu maatasa pommitatud, samas kui maalinguga sein püsib ikka edasi. Selleks, et inimesed pilti „ära ei vaataks“ on nüüd sisse seatud ranged piirangud- n arv inimesi soetab n raha eest endale õiguse siseneda läbi õhulüüside ruumi, et seal n minutit seda kaunist pilti vaadata. Oli küll kena jah.

Söömaaeg number kaks:

Kunsti nautimine teadupärast teeb näljaseks, seega sai meie järgmiseks missiooniks leida söök. Kahjuks valisime söögijahiks veidi vale aja, kuna kõik leitud restoranid pidasid siestat. Lõpuks leidsime ühe Pizzeria nime kandva restorani, mille uksed olid lahti. Itaalia! Pitsa! Bravissimo! Kogu reisiseltskonna kogemused Itaalia pitsadega andsid põhjust rõõmustamiseks. Kuigi hind tundus kuidagi kallivõitu, istusime maha ja tellisime vett ning pitsat/pastat. Juba siis tundus mulle imelik, et leti taga passiv noormees midagi asjalikku ei paistnud tegevat. Olen nagu harjunu pitsakohvikutes nägema tainaloopimist jms. Ringi vahtides nägin teist meest askeldamas sügavkülmiku kallal, see tekitas mus esimese tõsisema kahtlus. Ega ometi?! Mõne minuti pärast sai mu kahtlus kinnitust, kui meie lauale toodi esimene pitsa. Või noh, mina sellist käkki enamasti pitsaks ei nimeta ning Selveri sügavkülmaleti pitsaosast möödun sama külmalt kui need poolfabrikaatidest saialaadsed tooted ise on. Uh! Külmutatud pitsa? Itaalias? 8 euro eest? Taipasin vaid kogeleda, et vabandage, kes see pitsa on värskelt valmistatud? Saanud vastuseks, et neil polevat seal asutuses ahjugi, läks mul silme eest mustaks. Nagu MISMÕTTES te nimetate ennast pitsarestoraniks ja tulete mulle 8 euro eest mingit käkki pakkuma? Keeldusime seda ebamäärast ollust isegi maitsmast ning marssisime toidukohast välja. Restoran see nüüd küll ei olnud. Ammugi siis pitsarestoran. Meie igatahes läksime McDonaldsisse.

Ja siis me shoppasime ja otsisime linnapealt tõsiseltvõetavat pitsarestorani, et õhtul mitte samamoodi orki lennata. Ja shoppasime Ja jalutasime. Mina endiselt kontsadel. Ülimugav.

Söömaaeg number kolm:

Õhtuks valisime välja ühe sümpaatsena tunduva pitsarestorani, mille aknast oli näha selgeid tõendeid, et neil ikka oli ahi olemas. Õhtusöögi ajaks sinna kohale jõudes selgus muidugi, et restoran oli lootusetult täis. Mis muidugi oli ainult positiivne reklaam. 45 minutit ootamist ja siis saime endile isegi isikliku laua. Aga jah- SEE pitsa oleks ka tunniajast ootamist väärt olnud.
Puust laual serveeritud serveeritud imeõhukesest ja krõbedast taignast põhi, kaetud maitseka tomatikastme ja Parma singiga. Selle eest võinuks surra! Pärast viimast ampsu ma peaaegu suringi- kurbusest, et söök otsa sai. Samas inspireeris too toidukord (kombineerituna lõunaaegse pettumusega) mind panema kirja oma nägemust Heast Pitsast
„Õige pitsa on elamus- algab hetkest kui see kiviahjust tulikuumana su ette lauale tuuakse ja sa seda kõigepealt vaatad, siis nuusutad..ja mõtled et millisest osast alustada. Alles siis lõikad/murrad endale esimese tüki krõbedast koorikust, mida kattev juust ikka veel mulitab, just nagu viibiks endiselt ahjukuumuses. Õiget pitsat süües niriseb mahla mööda lõuga alla ning järelmaitses tunned teravat salaamit või mahedat mozzarellat. Lonksad peale jahedat punast veini ega suuda lõpetada enne kui viimanegi raas taldrikult kadunud on.“

Söömaaeg number neli, Magustoit:

Magustoiduks sõin McDonaldsist (jah, ise ka ei usu!) ostetud itaaliapärast kooki- mis oli põmst nagu napoleoni kook, aga millele oli lisaks keedukreemile lisatud ka võikreemi. Koos kohvi ja ohtra vahukoorega muidugi. Kuna McDonaldsi kohvik ei tundunud piisavalt romantiline, võtsin ma selle kaloripommi koos taldrikuga kaasa ja jalutasin 50m eemale Duomo trepi peale. Polnud seal ainuke turist, aga vist olin ainuke, kes treppi piknikuplatsina kasutas. Pärast poolt tükki kooki (sest rohkem süüa oli võimatu) mängisin veel kohaline pubekate rõõmuks väikse loo parmupillil. Suurepärane lõpp idüllilisele õhtule!

Muide, Milanos saime endale ka oma personaalse rongijaama. Sattusime sinna 2-4 korda päevas ning ühelgi korral ei kohanud seal ühtegi teist inimest peale jaamatöötajate. Teisel päeval, kui ma miskipärast olin natuke tõsisem kui muidu, tuli üks neist mult murelikult küsima, et kas kõik on ikka korras. Kui hoolitsev ja armas :).

26. august- Suure Reisi kaheksas,Moepealinna päev

Milano- Iseo järv

Reisikaaslased läksid Duomo tornidesse, mina olin seal juba käinud ning tegin valiku üksi linnas hulkumise kasuks. Kleidis ja kontsadel otseloomulikult. Kui välja arvata vahejuhtum metrooga, kus ma suutsin tulla maha mingis fantoompeatuses, mis asus täiesti vales kohas ja kust enamus ronge peatumata läbi sõitis, oli kõik ilus. Märkmikusse kirjutasin:
„Armastan Milanot. Tema laiu tänavaid, ülikondades mehi, sagivaid turiste ja viimase moe järgi kujundatud vaateaknaid. Mulle meeldib itaallaste särav külalislahkus. Ja ma ei räägi siinkohal pealetükkivatest immigrantidest, kes lollidele turistidele sitta pähe määrivad, vaid itaallastest kes sulle metroos või tänavakohvikus naeratavad ja sulle tänaval möödudes silma teevad. “
„Mis teeb Milanost minu jaoks Milano on Duomo majesteetlik kõrgumine üle platsi, mida ääristavad disaineripoed. Kõnnid kõrgetel kontsadel üle väljaku , võtad Prada poe kõrvalt tassi ülikallist kohvi ja naudid seda koos Itaalia kõrvetava päikesega, silmi paitamas mööduvad ülikondades tõmmud mehed. Nämm!“
Selline mu päev siis. Ja muidugi need raamatupoed! Ja nõudepoed! Ja toidupoed! Ah! Õnneks jõudis ülejäänud reisiseltskond mulle enne jaole, seega piirdusin vaid ühe komplekti veiniklaasidega.
Õhtuks liikusime tagasi oma Eriti Ilusas Kohas asuvasse kämpingusse. Õhtusöögijärgse cappuccino juurde oli meile organiseeritud ka Meelelahutus. Nimelt anti meile võimalus distantsilt jälgida ülivõimsat äikesetormi.
„Meie teine öö siin kämpingus , mägede vahel maalilise Iseo järve ääres pakkus lausa imelist vaatemängu. Selgest taevast tuli esimese hooga alla tubli sahmakas vihma (mis pani kolm terassil istunud eestlast kibekiiresti telkide poole jooksma, sest esimese öö kogemustele tuginedes ei olnud me telkidele katteid peale pannud) ja siis hakkas pihta- tuli välku selgest taevast. Ja mitte lihtsalt välku, vaid välkude kuningaid. Äikesevalgus looritas Alpide majesteetlikke siluette ning peegeldus järve peegelsiledalt pinnalt. Seda ei ole võimalik tegelt kirjeldada. Ma ei ole mitte kunagi midagi nii ilusat näinud.“
Ehk siis seda tormi kirjeldaks kõige paremini fakt, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Punkt.

27. August-Suure Reisi üheksas, Itaaliast-Läbi-Šveitsi-Itaaliasse, päev

Iseo järv-Livigno

Hommikul telgiuksest välja vaadates avanes mulle selline vaatepilt:
Milline suurepärane hommik! Veel viimased fotojäädvustused Eriti Ilusast Kohast ja Iseo järvest ning aeg jälle teele asuda. Eesmärgiks shoppamine ning õhtuks Livignosse jõudmine.
Suure Reisi esimene shoppingvillage oli lihtsalt suurepärane- need riided ja jalanõud ja kööginõud! Ja kõikvõimalikud erinevad kondiitritarbed! Ja klaas, otseloomulikult on autoreisi esimeses kolmandikus mõistlik osta kokku suurtes kogustes klaasanumaid! Õnneks oli meie poodlemisaeg piiratud, sest pärast neljatunnist poemaratoni, oli meie Sõiduvahendis tunduvalt vähem ruumi.
Ja siis viis Tee meid üle mägede ja läbi mägede ja läbi orgude ja järvede vahelt ja siis veel natuke kõrgemale mägedesse ja siis veeel natuke kõrgemale. Kuni ühel hetkel avastasin (sest poole tee peal jäin ma ju otseloomulikult magama, on siis imelised vaated või mitte :D) ma ennast sõitmas läbi kauni mägiküla, kus tänaval kõndivad inimesed miskipärast kampsuneid kandsid. Arvestades, et autosse istudes ümbritses meid +35kraadine kuumus, tundus selline riietevalik pehmelt öeldes kummaline. Lühikestes pükstes ja plätudes autost välja astudes, saabus ka mõistmine, sest +10 kraadi on Itaalias täpselt sama külm, kui Eestis.
Aga see loodus..noh..
„Armastan mägesid! Armastan! Kitsad tänavad, maalilised majakesed, inimesed kampsunites ja palju ilusaid koeri. Odav alkohol ja sigaretid pealekauba- Remarque’i unelm, ma ütlen!“
Check in tuppa, kus akna asemel oli klaasist uks, mis avanes otse mäejalamile. Ah! Lõpuks sai kohvrist välja pakkida teksapüksid ja jope. Minu puhul veel ka kaks kampsunit (üks enda ,teine õe oma) ja sall ja müts ja paksud sokid. Karge õhk kopsudes oli mõnus vaheldus.
„Imeline itaaliapärane õhtusöök- minestrone ja polenta ja grillitud steik; veini ojadena ja kanged kohvikokteilid. Jalutuskäik tagasi hotelli sügavmusta tähistaeva all. Muinastule süütamiseks ronisin mööda mäenõlva üles ja nägin kõige ehedamat tähesadu. Perfecto!“

28. August- Suure Reisi kümnes-Peaaegu Mõttetu päev

Livigno
Livigno oli endiselt imeline. Minu enesetunne kahjuks mitte.
Päevikusse kirjutasin:
„ja öösel tõusis palavik. Persse, ma ütlen! Maailma kauneim koht kus ringi matkata, matkasoov ja varustus olemas, aga mida pole on jõud. Max mida suutsin oli ennst pärastlõunal kohvi jooma vedada ja õhtusöögiks vormi saada. Epic Fail! Aga vähemalt vaated olid endiselt imekaunid ja söök suurepärane. Ehk homme läheb paremini? Palun!“
Nii oligi- magasin põhimõtteliselt terve päeva maha, pärastlõunal lugesin tunnikese ühes päiksepoolsemas kohvikus kohvitassi ja tiramisu taga ulmekat(kohalike siestapidajate uudishimulike pilkude all) ja õhtul ootas meid pitsarestoran. No ja see söök oli lihtsalt imeline! Ja magustoidud! Alkoholi mitte tarbimisest ei tulnud ka midagi välja- minu magustoitu oli lisatud nii palju portveini, et juba poole portsu peal olin suhteliselt purjus :)
Õnneks ülejäänud reisiseltskonnal ei olnud nii igav päev kui minul. Nemad matkasid kõrgele mäe otsa ja said endale valusad jalalihased ja väääga intensiivse päevituse. Olin kade.

29. august-Suure Reisi KÕIGE Lahedam päev!

Livigno-Bormeo-Stelvio-Umbrio-Šveits

Tagantjärele vaadates tundub lihtsalt uskumatu, kuidas ühe päeva jooksul on võimalik näha nii palju ilusat, ilma et aju plahvataks.
Hommikul ronisime esimese asjana Livignos mäe otsa, sest muidu oleks ma oma mägimatkast ilma jäänud ja väga õnnetu olnud. Või noh, palju me seal ikka ronisime, keerulisema osa teest sõitsme ikka suusaliftiga. Oli nagu lõbustuspark, aga palju ilusam.
Seda KUI ILUS seal suvevaheajal olevatel suusaradadel hängida oli, ei oska ma kirjeldada.
Tundsin, et vot siia tahaks küll talvel tagasi tulla. Kunagi..

Ja jalgratturid olid seal hullud!

Matkalt tagasi, ostsime kokku maksimaalse lubatud koguse üliodavat alkoholi ja lahkusime sellest idüllilisest mägikülast. Tükike südant jäi sinna maha..aga ees ootas midagi veeeel erilisemat.
Ees ootas Tee, mille pärast Suur Reis üldse ette sai võetud..
Kõigepealt tuli muidugi läbida natukene tavalisi mägiteid ja asulaid. Teele jäi ka inimtühi Bormio, kus isegi bensiinijaam lõunasel ajal suletud oli. Ei mingit sööki ega jooki lollidele turistidele, kes siesta ajal magada ei mõista ja ringi kooserdavad. Ühtlasi sai Bormio minu poolt endale ka selle reisi Kõige Mõttetum Linna tiitli, sest mu kõht oli tühi :)
Aga võib-olla oligi hea, et me kõhtu täis ei söönud. Sest mingil hetkel muutusid sõidutee ääred järsemaks, tee ise kitsamaks ja tõus suuremaks. Ja siis me olimegi kohal!
Kohal Kõige Ägedamas Kohas Üldse. Tuntud ka kui Stelvio Pass.
„Alustuseks on kõrvulukustavad tõusud. Ja tunnelid. Mõni tunnel vanast ajast jäänud nii kitsas, et kaks autot kõrvuti lihtsalt ei mahtunud. Te ei usu? Noh meie autop igatahes oli piisavalt suur sundimaks vastutulijat tagurdama, mis tekitas paraja segaduse. Õnneks teises one-way-only tunnelis kedagi vastu ei tulnud.
Ja siis läks lahti- paremale-vasakule-üles-üles-100 kraadi kurv-180 kraadi kurv; pime kurv; kurv,kus kõik (sajad meetrid potensiaalset vabalangemist) oli liigagi hästi näha. Teepiirded on sellisel teel ilmslgelt täiesti kasutud, seega polnud neid paigaldatud. Kiirused olid täpselt võimete piiril. Mõnel mootorratturil tundus see piir olevat kuskil hullumeelse adrenaliiniiha ja lauslolluse vahel. Jalgratturitest ei saa mina üldse aru- nood nägid eriti kurnatud välja seal ülikäänulisel, -järsul sõiduteel autode ja mootorrataste vahel laveerides. Aga eks oma füüsiliste piiride katsetamises peitub ilmselt oma võlu. Meie autojuhti piiritlesid kõrval- ja tagaistmelt kostuvad karjatused :). Ei pea ennast väga nõrganärviliseks, aga oli umbes kaks hetke, kus mõtlesin et nüüd on kõik ja et mu elu on ikka päris ilus olnud. Tore, et autoroolis oli üks kahest inimesest siin maailmas, kelle autosõiduoskust ma olen valmis pimesi usaldama.“

Tegemist oli vaieldamatult Minu Suure Reisi kõrghetkega. Armusin sellesse kohta ning näen seda siiamaani vahel unes. Ilmselt oli asja mõju mulle võimendatud ka sellest, et enne kohalejõudmist polnud mul aimugi sellise imelise serpentiini olemasolust.
Kirjutasin eelneva lõigu siia ära ning siis leidsin oma reisimärkmetest järgmised read:
„Vot see oli sõit! Parem kui ükski lõbustuspark kunagi olla saab.Nii erutav et alla jõudes oli süda pekslemisest väsinud ,põsed naeratamisest krampis ja tunne et tahaks veeeeel! Neid kurve hakkan ma edaspidi tihti unes nägema. Olen selles kindel. Kuigi reis pole veel läbi, olen täiesti veendunud, et tegemist oli minu jaoks selle reisi kõrgpunktiga. Sõna otseses mõttes“
Tundub, et ma ei eksinud :)
Stelvio kõrgeimas tipus, 2758m peal, sõime maailma kauneima vaate kõrvale suurepärast tänavatoitu- hot dog, mille vahel oli saksa vorst ja hapukapsas, müüaks tore saksa vanaonu.
Siis veel tassike kohvi Kauneima Vaatega Kohvikus ja ees ootas järgmine sihtpunkt- Umbrio Pass.
Reisipäevikus on kirjas:
„Kui ülesminek oli hirmus, siis allatulekuga seda võrrelda ei saa. Laskumine mööda neid kitsaid kurvilisi mägiteid oli veel kordades kohutavam, aga selle võrra ka kordades lahedam! Kuna laskudes oli autojuhil teele suhteliselt hea nähtavus, katsetas ta ka oma (või siis pigem meie, kaassõitjate, piire). Väga ohutult otseloomulikult, nagu ta meile korduvalt kinnitas. Ületasime Šveitsi piiri ja alustasime laskumist. Selles riigis, vähemalt mitte selles konkreetses kohas teepiirdeid ega –tähistusi samuti vajalikuks ei peetud. Kui mägitee vahepeal kruusakattega teeks muutus (VÄGA kurviliseks ja VÄGA kitsaks kruusateeks), leidus siiski mõnes Eriti Koledas Kurvis üksikuid puust teepiirdeid. Moepärast vist (minu teooria kohaselt seal, kus keegi on surma saanud).“
Pärast Umbriot suutis meie GPS natuke segast peksta ning meid uuesti Itaaliasse juhatada. Piiril kontrolliti meie Livignost ostetud alkoholikogust ja ainult tänu sellele, et mu kaasasoleva peegelkaamera objektiivi katik oli plaastritega kinni teibitud, pääsesin ma tehnikavidinate üle piiri smuugeldamise kahtlustusest (neid vist pidi ka Livignost odavalt saama).
Õnneks oli meil lisaks GPSile ka Terve Mõistus kaasas ning Itaaliasse ringi ekslema me siiski ei jäänud. Sest eesmärgiks oli Šveits.
„ Ei saa öelda et ülejäänud teekond Šveitsi piirilt Lutzerni poole just palju koledam oleks olnud. Erinevaid pass’e tuli meil veel ületada ning ehmatavaid kurve ja oigamapanevaid vaateid jätkus õhtuni välja. Pärast Davosi läks asi natuke tsiviliseeritumaks ja igavamaks.“
Igavam tähendab siinkohal siis seda, et enam ei olnud mägiteid. Olid ainult imekaunid helesinise veega mägijärved ja nende kallastel asuvad külad jne :D
„Siin läheb varakult pimedaks, seega oma Šveitsi kämpingusse jõudsime kottpimedas öös. Check Ini ajal tundus mulle et ma nägin koolibrid. Või oli see Väga Suur Mesilane. Uinusime ümbritsevatest mägedest kostvate lehmakellade saatel.“
Fantastiline Päev!

Peab ütlema, et sellest hetkest langes kõvasti ka mu blogimisind. Seega ärge imestage kui ülejäänud reis on palju lühemalt kirjeldatud. (Kas ma kuulen lugejate kergendusohkeid? :D)

30. august- Suure Reisi kaheteistkümnes, Jõuame Hästi Palju, päev

Šveits-Saksamaa

Šveits äratas meid oma täies ilus. Ööpimedudes telki üles pannes polnud meil aimugi, et asusime järjekordselt ühes Tõeliselt Kaunis Kohas. Eesmärgiks oli näha natuke Šveitsi ja jõuda õhtuks Saksamaale.
Aga kõigepealt oli vaja SÜÜA. Hommikusöögiga aitas hädast välja ilmselt maailma kauneima vaatega McDonalds.
Seejärel ootas meid ees Zürich. Silmailu poolest pakkus konkurentsi Milanole, kuna meil õnnestus sinna sattuda argipäeva lõuna ajal, oli terve linn täis Väga Hästi Riietatud Mehi, kes kõik lõunale tõttasid. Mõned naised olid ka, aga ülikondades naised pole mulle kunagi sama palju meeldinud.
Kohutavalt kallis oli see riik küll. Pagariärides käisin ainult windowshoppingul ning ainukeste suveniiridena said kaasa ostetud taskunoad. No kust mujalt sa Šveitsi nuga ikka ostma peaks kui mitte Šveitsist.
Järmine vaatamisväärsus oli Rheinfall- Euroopa suurim juga. Ja ohsaraisk KUI suur ta oli. Ideaalne vaatamisväärsus kuumaks suvepäevaks. Võimalik oleks olnud ka paadiga sellesse veemöllu sisse sõita, kuid aja kokkuhoiu mõttes loobusime ja võtsime suuna Saksamaa peale.
Plaanis oli öösõit ning selleks, et see sõit ikka öösel toimuks, oli vaja Saksas aega parajaks teha. Suurepärase võimaluse pakkus lillepark Insel Mainau, kus nägi nii pardi- kui paabulinnukujulisi põõsaid; suurel hulgal liblikaid; hiigelsuuri ja väga aplaid kalu ja veel aplamaid kitsi(kes olid kaladest ainult natukene suuremad) ja muidugi sukelduvaid Inetuid Pardipoegi. Ning sai teha romantilisi fotosid õrnroosa vee taustal (park asus saarel keset Bodensee järve).
Ja oligi õhtu käes ning Sõiduvahendi nina pööratud Kölni poole. Vahepeatus toimus Stuttgartis, sest Saksamaal viibides on türklaste kebabikohad must-have. Ja söök oli eriti mõnus! Pärast seda tõmbasin ennast auto tagaistmel kerra ja ärkasin..juba järgmises päevas.

31. august-Suure Reisi kolmeteistkümnes, Rahulik, päev

Köln

Saabusime Kölni, avastasime et broneeritud triple-roomi asemel olime endale saanud korraliku kahe vannitoaga apartmenti , kuid kus wifi kasutamine maksis 6 EUR/h! Siiamaani jääb mulle arusaamatuks, miks Saksamaal internet nii ülehinnatud on- kangesti jäi mulje, et lollide turistide pealt lihtsalt üritatakse maksimaalselt teenida. In your face, hotelliomanikud- Starbucksis on tasuta wifi ja kes suudaks jätta kasutamata iga ettekäänet, et tarbida järjekordset poolt liitrit maailma parimat kohvi!
Õhtul panime pilgu peale ka Kölni suurimale shoppingtänavale. Esialgu väga midagi ei ostnud, vist ainult paari saapaid ja natuke keraamikat?


1.september- Suure Reisi neljateistkümnes, Autoremondi, päev

Köln-Belgia-Köln

Päevaplaani olulisim osa oli Sõiduvahendi ülevaatus töökojas, sest eelnevatel päevadel oli ta mootoririkke üle kurtma hakanud, ning see tegi meid väga murelikuks. Õnneks asus Das Auto esindus hotellist ümber nurga ning sealsed profid olid rõõmuga valmis meid aitama. Ülevaatuse tulemused aga panid natuke kukalt kratsima ja tulevasi reisiplaane ümber mõtlema, kuna põhimõtteliselt öeldi meile et on enamvähem 50/50 võimalus, et midagi ei juhtu või et auto jätab meid teepeale.
Seega sai edasist sõidumarsruuti veidi kärbitud ja kokku lepitud et Taanis pikemat peatust ei tee ning Hollandit väisame ka ainult möödaminnes.
Autoasjad võtsid umbes pool päeva, mille siinkirjutanu muidugi südamerahus hotellis maha magas (kuna noh, ma olin ikka haige ju) ning seejärel mõtlesime, et kui me siinkandis juba oleme, siis käiks ja ostaks Belgiast šokolaadi ja bensiini.
Nii läkski. Tegelikult muidugi plaanisime Belgia shoppingvillagest tööstuslikes kogustes igasugu träni osta, aga kohale jõudes selgus, et tegemist oli peamiselt mingite firmabutiikidega. Seega jäi saagiks kolm paari teksasid õeraasule. Success!
Kogesime ka Tõelist Belgia Ummikut, mis pani meid kokkuvõttes otsa ümber pöörama (ma päris täpselt enam ei mäleta, kuhu me minna tahtsime) ja Saksamaa poole tagasi kihutama.

2. september- Suure Reisi viieteistkümnes, Šokolaadipäev

Köln

Hommikul käisime Kölni Šokolaadimuuseumis, kus sai vaadata kakaopuud ja tehaseliini, kus valmis šokolaad, ajalugu ja kommipabereid oli ka. Omaette vaatamisväärsus oli ka šokolaadipurskkaev. Mmm. Ja siis muidugi see KOHVIK! Kus sai eriti head šokolaadkooki ja ERITI head šokolaadijooki, mis sisaldas endas rummi, tequilat, chillit, tabascot ja kuuuma šokolaadi.

Näeb välja ja maitses ohutum, kui tegelikult oli ;)

Ütleme nii, et see kohalik variant millimallikast tegi tuju päris heaks
Kolisime ka ümber peenemasse hotelli, mille olime kampaania korras tasuta saanud. Tegemist oli tõesti udupeene asutusega, mis asus põmst Kölni Toomkiriku (ja ühtlasi ka põhilise shopping area!) kõrval.
„Kölni katedraal meenutas Duomo tumedanahalist kaksikvenda. Vean kihla et kui ma guugeldaks, siis oleks nood kaks kas samal ajal või sama inseneri või sama moe järgi valmistatud“
Ei viitsind guugeldada, sry.

Reisikaaslased olid edasi ka kultuursed ja käisid vaatasid kirikut. Mina jälle magasin pool päeva maha ning ärkasin selleks ajaks kui tõsiseks actioniks läks- st oli aeg õhtust sööma minna :D
Õhtusöök KFC-s ja hiljem õlled/iiri kohvid Iiri pubis jalgpalli vaadates. Vägagi meeleolukas.

3. september- Suure Reisi kuueteistkümnes, Shoppamise- ja Peopäev

Köln-Düsseldorf

Hiline check out, et neljatärnika mugavused viimseni ära kasutada ja eelmise õhtu pohmelliraasud ära kaotada. Hommikukohvi Starbucksis.
Ja siis me, naised, shoppasime. Nõrkemiseni. Täitsa ausalt kohe! Sellele üldse ei mõelnud, et kuhu need asjad meie Sõiduvahendis mahuvad. Niiiiii mõnus :)
Edasi ootas meid Düsseldorf. Mingeid ootusi sellele peatuspaigale polnud, peale järjekordse tasuta saadud neljatärnihotelli. Muus osas tundus olevat mõttetu linn. Etteruttavalt võib öelda, et oi kuidas ma eksisin :D
Käes oli laupäeva õhtu. Plaan oli kesklinn korra üle vaadata, midagi süüa saada ja siis hotelli tagasi magama minna.
Aga läks nii..

"Düsseldorf. Ilmselt selle ringreisi suurim üllataja. Astud kesklinna metroopeatusest välja ja oled- wait for it- peol!"

„Need viikarites on kindlasti geid“ „Raudselt need on mingid advokaadid, kes mõtlesid et tulevad ja võtavad pärast tööd ühe õlle“
<< Täpselt nii kreisi olemine oligi. Hetkel mul pole enam aimugi, mida need tsitaadid tähendavad. Tundub et kirja said nad pandud sealsamas Düsseldorfi kesklinna tänava äärekivil istudes.
Järgmisel päeval kirjeldasin Düsseldorfi nii:
"Õhtu oli põnev. Düsseldorfi kesklinna tänavad olid üks suur ööklubi. Klubi, kus kokteiliklaaside asemel olid pooleliitrised takeaway kokteilitopsid. Kus tänavatel kõndisid ringi põllega Saksa vanamehed õllekandikutega, jagades õlut ja korjates kokku tühje klaase. Kus inimesed seisid püsti või istusid tänava äärekividel. Kus šampuseklaasi asemel saadavad noormehed, kes sust üle tänava istuvad, sulle narriga likööripudeli." . Narriga- as if, narrikostüümis isikuga, kes tuleb su juurde ja ütleb et need noormehed saatsid sulle ja su kaaslastele likööripudelid ja sooviksid suga juttu ajada.
Noormeeste kohta olen kirjutanud järgmist:
"..Tutvusime kahe noormehega- Singapurist ja Türgist. Jõime koos nendega Düsseldorfi kohalikku likööri. Andsime neile juhiseid Tallinna ja Valli baari kohta. Intelligentne huumor. Constant teasing. Fun!"
Joogi nimi oli Killepitch (meie mugavdasime enda jaoks Killer Bitch’iks) ning jõime me seda samas baaris, kus seda ajalooliselt esimest korda valmistati. Või midagi sellist. Natuke viisakam koht kui Valli baar. Kui kedagi huvitab, siis mul on kodus brožüür ka.
Noormehed ise olid muidu päris vahvad. Isegi see kuidas nad õhtu lõpuks jõudsid järeldusele, et ma olevat „Too Posh“ ja iga mu teise lause üle nalja tegid. Õnneks ei pannud nad vastu normist pahaks ja seega möödus mu õhtu peamiselt naerdes. Uusi asju sai ka teada, ntx seda et Singapuris on nätsu ostmine kuritegu. Kui ma siis küsisin, et kas neil on Singapuris nätsudiilerid ka..siis sellest naljast kahjuks ei saadud aru.
Veel muljeid pidusest Düsseldorfist
"..Linn oli rahvast tulvil. Elu pulbitses ja kees. Hämmastavalt palju oli poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu osalejaid. Ning enamus neist oli oma kostüümidega kõvasti vaeva näinud. Eriti noormehed, kelle puhul jäid silma erinevate, vaimukate tekstidega T-särgid. Tutvusime ühe Kölni Tax-Advisoriga, kellel oli seljas roosa särk, kahe südamekujulise auguga ja kirjaga „I’m Depp“. Sõpradel särgid kirjadega „Who is Depp?“ Btw teadsite et „Depp“ tähendab saksa keeles narri? Nii et särk „I’m with Depp“ ei viidanudki Piraadifilmi Peategelasele, nagu ma esialgu ekslikult arvasin"

Ahjaa, söömas käisime ka. All You Can Eat Jaapani restoranis!! Sõin ennast kõigepealt sushist ja siis küpsetatud krevettidest ogaraks. Imeline!

Kokkuvõttes oli Suure Reisi kõige pidusem, väga-väga tore, õhtu.

Ja Düsseldorfi tahaks kunagi, oma seltskonnaga, tagasi pidutsema minna. See võiks ikka ÜÜBERlahe olla :)

4. september- Suure Reisi seitsmeteistkümnes, Madala Maa, päev

Holland- Haag- Bremen

„Jänesed!“ (põllul)
„On jah jänesed. Suured!“
„Kaamelid!“ (kõrvalpõllul)
Wtf?!
(Kuna tegemist oli kiirteega, ei jõudnud kahjuks pilti teha)

Haagi jõudsime umbes keskpäevaks. Kirja sai niipalju:
"Pühapäev! Linn oli täis muusikat! HEAD klubimuusikat! Hämmastav!
American Bookstore. Hollandist ostsime raamatuid."
Tõsi, linnas oli parajasti käimas mingi festival ning vabaõhulavadel kajas päris mõnus tantsumuusika. Ja Ameerika raamatupoodi unustasime ennast pikaks ajaks ning sealt väljusime suuurte pakkidega. Success!
Eesmärgiks linnas oli aga otseloomulikult..
"Haagi kunstimuuseum on ilmselt kõige lahedam kunstimuuseum, mida ma näinud olen. Piisavalt väike et mitte väsitada. Rubensi tselluliidised inglid. Rembrandti tumedad, aga helged portreed. Vermeeri Tüdruk Pärlkõrvarõngaga. Istusin ja vaatasin seda üle 20 minuti.
Seejuures oli huvitav jälgida erinevaid kunstinautijaid. Neid, keda pilt tglt ei huvitanud. Neid, kes suhtusid sellesse samasuguse hardusega nagu mina. Neid kes tahtsid pilti näpuga katsuda. Neid ,kes ei saanud üldse aru, miks nad seal olid. jne"
Nautisin seda muuseumi väga. Kuna ta oli piisavalt väike, sai kõikidele kunstnikele piisavalt keskenduda ja audiogiid oli järjekordselt eriti huvitav. „Tüdruk pärlkõrvarõngaga“ oma lihtsuses ja siiruses avaldas mulle rohkem muljet kui ammu nähtud Mona Lisad ja muud toredused kokku. Olin tõesti lummatud ning veetsin selle maali ees tükk aega.
Aga edasi viis tee meid üle Hollandi Tammide tagasi..üllaülla..Saksamaa poole.'Tammid olid muidugi väga lahe ehitus. Pikk ja sirge sõidutee, kahel pool lihtsalt meri. Imeilusad visualid.
Ka ülejäänud Holland pakkus läbisõidul kauneid vaateid. Kirjutatud on järgmiselt:
"Holland- lehmasõnniku haisuline ilusate pilvelõhkujate maa. Lammastest muruniidukite maa. Masajalgsete hobuste maa. Minu süda jäi küll mägedesse maha, aga olen valmis tunnistama, et ka madalates maades on oma võlu :) "

Ööseks jõudsime Bremenisse, kuhu olime eelmisel õhtul hotelli bookinud. Jõusime kohale umbes 2 minutit enne, kui 24/7 check in kinni pandi :D Success!
Ja nüüd, lubage esitleda, mu paberpäeviku viimane sissekanne:
"Õhtul Bremenis sõin „Kyros Teller“-i nimelist sööki (kebab!!) nii kiiresti, et mul hakkas sees pistma. ÖÖH !"

5. september- Suure Reisi kaheksateistkümnes, Kiiresti Kodu Poole, päev

Saksamaa-Taani väinad-Taani-Rootsi

Koduigatsus oli peal. Eesmärgiks võimalikult kiiresti võimalikult koju.
Ilm oli ühtlaselt hall. Laevaga üle Taani väinade sõites, kannatas veel enamvähem laevatekil vaadet (sh mõnda kenamat noormeest) ja kajakaid piiluda, aga Taani ja Rootsi vahelisele sillale jõudmise ajaks oli udu juba nii paks, et sillal ei näinud enam ööd ega mütsi. GPS küll väitis, et asume vee peal, kui see võis minu poolest vabalt ka mingi kokkumäng olla.
Kahjuks hakkas meie kallis Sõiduvahend Taani jõudes juba üsna kaeblikku häält tegema, ning võimalus kuskil Rootsi pärapõrgus tee peale jääda, oli juba üsna suur. Seega- pigistasime silmad kinni ja sõitsime nii kiiresti kui julgesime JÄRJEST, ilma mootorit välja suretamata, läbi Rootsi. Saatjaks Harry Potteri audiobook :)
Sadamas olime u kell 4 hommikul ja siis lõpuks julgesime oma vapra Sõiduvahendi mootori seisata (et keegi ikka laeva aitab lükata, kui vaja). Õnneks osutusid meie hirmud asjatuteks.
Siis veel passimist (mina magasin ofc) ja laev. Laevas sai pesta ja süüa ja juua ja voodis magada. Nagu tavaliselt. Kuna mul eriti und ei olnud, rääkisin poole ööni mingi moslemi vanamehega juttu. Peamiselt söögist. Ja natuke jalgpallist ka. Kahtlemata silmaringi avardav kogemus.

6. september – Suure Reisi VIIMANE päev, aka Täitsa Lõpp

Tallinn

Kodu! Tallinn! Ah!
Suur Reis oli lõpuks Läbi Saanud. Sõiduvahend oli paksult erinevaid Asju täis, neist üksikud olid kolme nädala eest Tallinnast kaasa võetud. Pead olid Elamusi ja Mälestusi täis. Hing oli Rahulolu täis. Kõik oli lihtsalt I-ME-LI-NE.