Esimene (Multi)Film- "Üks kass Pariisis"
Dino on kass, kes elab topeltelu. Päeval põõnab ta väikese tüdruku Zoe diivanil, kelle ema Jeanne on politseinik ning alatasa tööl. Öösel luusib ta aga lauahõbeda ning ehete jahil murdvaras Nicoga korterist korterisse. Ühel päeval toob Dino oma öiselt rännakult Zoele kaasa kalli kee. Jeanne'i abi Lucas saab kohe aru, et see on osa hiljuti varastatud kallist ehtekollektsioonist. Järgmisel ööl otsustab väike Zoe Dinot jälitada. Teel satub ta gängsterite vestlusele ning saab teada, et ka tema lapsehoidja kuulub kurjategijate jõuku. "Üks kass Pariisis" on Pariisi katustel kulgev põnev animeeritud tagaajamislugu väikestele ja suurtele.
TREILER
Tõeliselt sujuv film Pariisi katustel parkuurivast meesolevusest ja ta üübernunnust kasssõbrast. Ei puudunud ka gängsterid ja naiivsed politseinikud, isiklikud tragöödiad ja armastus. Kuid kõige tähtsam oli ikkagi Kass.
Meeldis. Väga.
Teine (Teatri)Film - "Anonüümne"
Elizabethi-aegne Inglismaa, poliitilise kaose tanner. ANONÜÜMNE spekuleerib teemal, mis on sajandeid intrigeerinud akadeemikuid ja suuri mõtlejaid, teiste seas Mark Twaini, Charles Dickensit ja Sigmund Freudi, täpsemalt - kes õigupoolest on William Shakespeare’i nime all avaldatud teoste tegelik autor?
Selle üle on vaielnud asjatundjad, avaldatud on hulga raamatuid ja teadlased on terve elu pühendunult kaitsnud või ümber lükanud teooriaid, mis keerlevad Inglise kirjanduse kõige tuntumate ja tunnustatumate kirjandusteoste autorluse umber. Anonüümne pakub ühe võimaliku vastuse, keskendudes ajajärgule, mil kuningliku õukonna poliitilised skandaalid, keelatud armuafäärid ja ahnete ning võimujanus ülikute troonile pürgimise katsed jõudsid rahva ette ühes kõige ebatõenäolisemas paigas: Londoni teatrilaval.
Üks loogilisemaid teooriaid, mida ma Shakespeare'i kohta kuulnud olen. Ja hästi presenteeritud. Tsipake huumorit, natuke ajalugu, ilusad inimesed ja tempokas stoori. Film peaks varsti ka tavakinolevisse jõudma, soovitan.Selle üle on vaielnud asjatundjad, avaldatud on hulga raamatuid ja teadlased on terve elu pühendunult kaitsnud või ümber lükanud teooriaid, mis keerlevad Inglise kirjanduse kõige tuntumate ja tunnustatumate kirjandusteoste autorluse umber. Anonüümne pakub ühe võimaliku vastuse, keskendudes ajajärgule, mil kuningliku õukonna poliitilised skandaalid, keelatud armuafäärid ja ahnete ning võimujanus ülikute troonile pürgimise katsed jõudsid rahva ette ühes kõige ebatõenäolisemas paigas: Londoni teatrilaval.
Kolmas (Tantsu)Film- Tänavatants (3D)
Tuus 3D film, kohustuslik kõikidele tantsufanaatikutele. Carly ja tema tantsugäng valmistuvad tänavatantsu meistrivõistlusteks, kuid peavad ruumipuudusel hakkama koos balletikooliga treenima, õpetaja seatud tingimusel, et ka baleriinid koos nendega võistlusel osalevad. Pärast esialgsest vastumeelsust ülesaamist avastatakse, et vastanditel on teineteiselt aga alati rohkem õppida, kui alguses tunnistada tahetakse.
TREILEREi olnud 3D. 2D oli. Tehnilise rikke tõttu. Ja 45min jäi hiljaks ka. Seda kompenseeriti kommidega. Head kommid olid.
Erinevalt tavalistest Ameerika tantsufilmidest nägi selles konkreetses päris palju tantsu, minu puusa võttis paar korda nõksuma küll. Ja ilusaid (poolalasti) inimesi nägi. Ja Londonit. Plot oli muidugi tavaline holliwood, aga see ei seganud eriti. Meeldis küll. Huvitav ainult palju see 3D asjale juurde oleks andnud? (think)
Neljas (Öö) Film- "Prohvet"
On väga raske öelda, mis on selle filmi žanriline määratlus ja kas ta üleüldse seda vajab. Meile loetakse ette Kahlil Gibrani kogu maailmas armastatud raamat Almustafast ehk Orfaleesi linna elama sattunud prohvetist, kes valmistub pöörduma tagasi koju ning peab enne laevale astumist rea kõnesid üldinimlikel teemadel. See teos on “Prohvet”, mis on jätkuvalt maailma loetumate raamatute hulgas ning mida on tema ilmumisest 1923. Aastast saati müüdud üle saja miljoni eksemplari. Pärast raamatu saavutatud menu kirjutas Gibran nõnda: “Kogu “Prohvet” ütleb ainult üht: sa oled palju, palju suurem, kui sa aimad – ja kõik on hästi.” Gary Tarn ei häbene seda korrata. PROHVET on meditatiivne dokumentaalne filmessee, mis illustreerib Gibrani vahendatud sõnumit traditsioonis, millele on aluse pannud Dziga Vertov filmiga “Inimene filmikaameraga”, aga ka Chris Markeri “Sans Soleil” või Werner Herzogi “Pimeduse õppetunnid”. Hüpnotiivsuselt on Gary Tarni PROHVET kindlasti võrreldav Godfrey Reggio “Qatsi” triloogiaga. Kõik need eelnimetatud filmid asetavad dokumetaalsete kaadrite peale fiktsionaalse sõnumi, tekitades nõnda assotsiatsioone, mis võimaldavad meil tuttavlikus kogeda ometi midagi uut. Gary Tarni film töötab samasuguse sugestiivsusega kui tema 2005. aasta pärjatud dokumentaalfilm “Black Sun”. Nii PROHVETI filmimisel kui ka monteerimisel toetasid režissööri ühe teise müstiku William Blake’i sõnad kuulsast luuletusest “Näha maailma liivateras...”.
TREILER
Ei imesta, et seda filmi žanriliselt määrata ei suudeta :D Kahtlemata kõige diibim film, mida ma isiklikust Pöffi ajaloost mäletan. Isegi nii sügav, et korraks tekkis tunne nagu ma peaks häbi tundma oma räbaldunud püksipõlve ja madalate mõtete üle. Aga see möödus ruttu ning siis pidin oma rusikat hammustama, et mitte suurel häälel naerma hakata. Ei, mitte et film oleks naljakas olnud, vastupidi. Lihtsalt mõte, sellest kuidas saalitäis inimesi istub ja kuulab viiulite saatel esitatavat religoosset teksti ja vaatab kaadreid lagunenud majadest/alasti inimestest jalgratastel ja on diibid filmikunsti nautlejad, ajas naerma. Eriti see osa, et mina sinna seltskonda olin sattunud.
Aga muidu oli tekst mõtlemapanev, filmikaadrid (küll kohati tekstiga seostamatult) intrigeerivad ja muusika (kuigi melanhoolselt) sobiv. Omapärane filmikogemus. Teist korda ei läheks, aga raamatut loeks küll.
Viies (.)Film "Tabamatu õnn"
Kadunud põlvkond. Vabast armastusest sündinud lapsed, kes poleks pidanud kunagi suureks kasvama ja nende massipsühhoosist halvatud vanemad. Ajuloputus, seksuaalse pinge sidumine vägivallaga, igasuguste piiride ja tabude puudumine, narkootikumid. Hukutav vabadus. Lummav vulgaarsus. Põlev lehm.
TABAMATU ÕNN on nii sürreaalne, psühhedeelne, eufooriline, crazy, creepy ja haiglaselt erutav, et seda lihtsalt peab nägema!
TABAMATU ÕNN on nii sürreaalne, psühhedeelne, eufooriline, crazy, creepy ja haiglaselt erutav, et seda lihtsalt peab nägema!
No ei eruta mind põlevad lehmad. Paluks järgmiseks midagi ilusat ja armast. Aitäh.
Kuues (Briti)Film- "Metsik Bill"
Dexter Fletcher, kes on Suurbritannia publikule ennekõike tuntud rollidega televisioonis ja filmides nagu “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” ja “Caravaggio”, sai oma debüütfilmiga hiilgava vastuvõtu osaliseks muu hulgas San Sebastiani ja Londoni festivalilinastustel. See positiivne maine on ausalt välja teenitud, sest tegu on filmiga, mis suudab ühtaegu olla nii sünge kui ka lummav.
Bill (Charlie Creed-Miles) naaseb pärast vanglapäevi Ida-Londonis asuvasse koju ning avastab, et elukaaslane on ta hüljanud ning mehe kaks teismelist poega, Dean ja Jimmy, on sunnitud enda eest ise hoolt kandma. Paraku jõuab minevik õige varsti Billile järele ning taas hiilivad tema ellu alkohol ja narkootikumid. Kõik edasine sõltub sellest, kas Dean (Will Poulter), kes on oma vanuse kohta valetanud ja isa äraolekul tööl käinud, suudab oma eluviisi parandada. Kas Billi minevik võib saada tema hukatuseks? Ja kas ta suudab aktsepteerida oma isarolli?
Ehkki film põhineb sotsiaalsel realismil, mida briti kino nii väga armastab, lisab Fletcher linateosele kineetilise energia ja pakub imetabast operaatoritööd. Ta võtab Londoni karmid tänavad (ning – kentsaka irooniana – praegu ehitatava uue olümpiastaadioni) ja maalib neile lõõmavad leegid, luues nii stiilse taiese. Ehkki süžee võib iseendast tunduda trafaretne, muudavad loo energia ja vaimsus selle inglise kinokunsti värskeks ja erutavaks palakeseks. Kui veel lisada meisterlik näitlejatöö, olemegi saanud ühe aasta parimatest uutest mängufilmidest.
Siiamaani (ja tõenäoliselt ka üldse) parim selle PÖFFi raames nähtud film. Kohati vürtsikalt must Briti huumor , suurepärased näitlejatööd, haarav stoori ja suurepärane soundtrack- kokku üks väga, väga nauditav linateos. Karme teemasid oli käsitletud (enese)iroonilises võtmes ning see mulle sobib. VÄGA MÕNUS! Ja sobib suurepäraselt ka kodus vaatamiseks. Mul on hea meel, et me ikka Twilighti vaatama ei läinud :DBill (Charlie Creed-Miles) naaseb pärast vanglapäevi Ida-Londonis asuvasse koju ning avastab, et elukaaslane on ta hüljanud ning mehe kaks teismelist poega, Dean ja Jimmy, on sunnitud enda eest ise hoolt kandma. Paraku jõuab minevik õige varsti Billile järele ning taas hiilivad tema ellu alkohol ja narkootikumid. Kõik edasine sõltub sellest, kas Dean (Will Poulter), kes on oma vanuse kohta valetanud ja isa äraolekul tööl käinud, suudab oma eluviisi parandada. Kas Billi minevik võib saada tema hukatuseks? Ja kas ta suudab aktsepteerida oma isarolli?
Ehkki film põhineb sotsiaalsel realismil, mida briti kino nii väga armastab, lisab Fletcher linateosele kineetilise energia ja pakub imetabast operaatoritööd. Ta võtab Londoni karmid tänavad (ning – kentsaka irooniana – praegu ehitatava uue olümpiastaadioni) ja maalib neile lõõmavad leegid, luues nii stiilse taiese. Ehkki süžee võib iseendast tunduda trafaretne, muudavad loo energia ja vaimsus selle inglise kinokunsti värskeks ja erutavaks palakeseks. Kui veel lisada meisterlik näitlejatöö, olemegi saanud ühe aasta parimatest uutest mängufilmidest.
Woodrow ja Aiden unistavad maailmalõpust, päevast, mil tulelõõm laastab kogu maa ja vaid tugevaimad jäävad ellu. Sellega nad muidugi toime ei tule, sest apokalüpsise korraldamine nõuaks kahelt noorelt logardilt liiga palju kavandamist ja ettevõtmist. Ometi pakub unistamine mõnusat ajaviidet ja annab hea ettekäände selleks, et ehitada isiklik leegiheitja ja postapokalüptiline sõiduriist Medusa, mida ehivad tuldsülgavad summutid. Apokalüpsis ei jää siiski tulemata – ehkki pigem emotsionaalne kui füüsiline, mõjub see just niisama laastavalt kui tuumakatastroof, millest noored unistavad.
Tühise eelarvega vändatud BELLFLOWER, mille peaosatäitja Evan Glodell (Woodrow’ rollis) on ühtlasi filmi stsenarist, lavastaja ja kaasmonteerija, on nii põlve otsas tehtud kui üldse võimalik. Glodell, kellele ei piisanud üksnes režissööri ja peaosatäitja rollist, aitas oma kätega kaasa kõigele, mida ekraanil näha saab. Töötav leegiheitja? Puhas käsitöö. Vingelt tuunitud autod? Sama lugu. Glodell ja tema võttegrupp olid filmi ainulaadsele esteetikale niivõrd pühendunud, et nad konstrueerisid ja ehitasid ümber isegi filmimiseks kasutatud kaameraid. Ja selle pühendumuse tulemus on enneolematu vaatepilt, mis jääb Hollywoodi võltsist hiilgusest sama kaugele kui päike Maast.
Natuke teistmoodi, tohutult erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuv, armastusfilm. Minu jaoks laveeris vahepeal hea ja halva maitse piiril, kuid jäi siiski kokkuvõttes heaks. Kaasahaarav, äkiline ja ettearvamatu- paar korda ehmatasin niimoodi, et väljendid "täitsa pekkis!" ja "wtf?!" kõlasid kaugemale kui oleksin soovinud. Lõpp jäi natukene segaseks, aga konkreetse teose puhul oli see pigem hea. Kui film lõppenuks kohas, kus kõik selge oli, oleks kurb. Meeldis.Tühise eelarvega vändatud BELLFLOWER, mille peaosatäitja Evan Glodell (Woodrow’ rollis) on ühtlasi filmi stsenarist, lavastaja ja kaasmonteerija, on nii põlve otsas tehtud kui üldse võimalik. Glodell, kellele ei piisanud üksnes režissööri ja peaosatäitja rollist, aitas oma kätega kaasa kõigele, mida ekraanil näha saab. Töötav leegiheitja? Puhas käsitöö. Vingelt tuunitud autod? Sama lugu. Glodell ja tema võttegrupp olid filmi ainulaadsele esteetikale niivõrd pühendunud, et nad konstrueerisid ja ehitasid ümber isegi filmimiseks kasutatud kaameraid. Ja selle pühendumuse tulemus on enneolematu vaatepilt, mis jääb Hollywoodi võltsist hiilgusest sama kaugele kui päike Maast.
NB: Kaldkirjas olevad filmikirjeldused on võetud PÖFFi kodulehelt www.poff.ee
1 rääkis kaasa:
Mulle ka ei istunud film Tabamata Õnn, kuid see eest Kirsike oli tõesti tore kirsike :) Soovitan!
Post a Comment