mõtetelugemisest

Huvitav kas võõra inimese mõtteid on lihtsam lugeda kui lähedase?

Teate seda tunnet, kui inimene, keda enamvähem esimest korda (või üldiselt väga harva) näed, lõpetab su lauseid? Ja sina tema omi. Intuitiivselt. Ning kõik on lihtne ja loogiline.

Ja siis teine äärmus- keegi, keda hästi tead, kulmukortsutusest naeruvirvenduseni, tedretäppidest lapsepõlvearmideni, päritolust mõttelaadini ja huumorimeelest südamemuredeni. Aga keda sa üksäkki enam lihtsalt ei mõista. Leiad iga väljaöeldud/-näidatud asjade taga põhjuse-seose-tagajärje-järelduse, aga ikka ei mõista. Ja küsimusele "miks?" ei ole head vastust. Ja ka kõige lihtsamad asjad muutuvad keeruliseks. Ja sa tunned, et tema ei mõista sind ka, mis teeb kõige rohkem kurvaks, sest sa ei tea kas asi on tahtmises kinni. Või oskuses. Või äkki oled ise kõigest valesti aru saanud ja tegelikult ei olegi see keeruline ega raske.

Kas see ongi ülemõtlemine? Kui tunned et tunnetad mõnda "võõrast" paremini kui "oma". Kui tunned et huvitad mõnda võõrast rohkem kui neid, kelle tähelepanu oleks ootuspärane. Kui omad ja võõrad lähevad lootusetult sassi ning tunnetuslik ja mõistuslik lähenemine annavad erineva tulemuse. Mitte et see otseselt häiriks, aga tähele paned ikka.

Et noh, äkki see ongi normaalne? Et intuitiivselt ongi võõras(tes)t lihtsam aru saada, sest isikliku taustsüsteemi müra ei sega?

Selline veidi morbiidne teoretiseerimine siis. Tegelikult plaanisin keskenduda rohkem sellele esimesele variandile, aga näe läks teistmoodi.



PS: elu on endiselt lill! isegi pohmelli ei olnud, kolmapäeva hommikul, kujutage ette!