lnd

käisin vahepeal londonis*, kasteate.
kroonika mõttes mainiks, et ma endiselt lihtsalt ARMASTAN seda linna. selle kirju rahvamassi umbisikulisust ja mõtet sellest, mida kõike võib juhtuda kui lased ennast sellel suurlinnaliikumisel kaasa viia.

ilmselt mõjus metropoli umbisikuline vabadus mulle sellevõrra emotsionaalselt tugevamalt, et haakub üsna hästi seisundiga, kus oma elus olen- maailmal on hetkel niii palju pakkuda, oska lihtsalt välja valida ja vastu võtta. usaldada ja kaasa minna.

ja kuigi võiks arvata, et see vabadus on lihtne taluda, siis..üllatus-üllatus alati polegi.
ei, ma ei ütle et ma ei naudi. hetkel, naudin, kahesajaga. aga ma ju tean, et see saab millalgi läbi. mis pärast seda saab. vot see on vaja alles välja mõelda.




*- lühidalt nägi reis välja nii: shoppamine, hea kohalik söök, shoppamine, perekond, muuseumid, shoppamine, starbucks, maailma parimad scallopid mingis suvalises vietnami sööklas, shoppamine (mm)