laupäeva õhtu

taksoga linna poole sõites ütles taksojuht, et tal pole vahetusraha.
olgu, olin leebes tujus. lähme Kristiine Statoilist läbi ja ma võtan sularaha.

pangaautomaat. kaks sammu enne mind sammub sinna härra, kes võtab välja suuremates kogustes sularaha. taksomeeter tiksub, olen juba niigi hiljaks jäänud ning mõtlen, et oli seda siis vaja..

mu selja taha ilmub järjekorda veel üks inimene. kui mulle kohale jõuab kellega tegemist on, pean ennast tagasi hoidma, et mitte jõllitama jääda.

seisan. ootan. pääsen automaadini ja võtan välja oma viieeurosed. taksosse tagasi minnes jooksen talle peaaegu otsa, naeratan ja saan vastunaeratuse.
ning jah, see naeratus..süda jätab paar lööki vahele.

taksoga eemale sõites mõtlen, et miks ma ometi ei öelnud, et  kuigi ma pole temaga kunagi ühtegi sõna vahetanud, on ta mulle mõjunud. et kuigi ma teda ei tunne, arvan et ta on ILUS inimene. et see naeratus intrigeeris ning ma olnuks selle naeratuse nimel valmis oma õhtu plaanid ohverdama.

see poleks ju raske olnud.

dämit!

õhus on kevadet, kas te ei leia? :)