emadus

Minu ema on maailma parim. Ilma vajaduseta täpsustada.

Aga tänase emadepäeva valguses, läksid mõtted emadusele veidi teise nurga alt. Kuna eelmisest emadepäevast saadik olen näinud kolme kalli naise ümberdefineerumist, on mul sellega seoses palju lahtikirjutamata emotsioone..ja julgusetusest välja ütlemata mõtteid. Nad olid niigi eriti lahedad ning nüüd on nad lisaks sellele ka emad! Like how cool is that?

Oi kui suurepäraselt ma mäletan eelmise aasta juulikuud. Kus üllatuskülalisena saabus siia maailma üks armas noormees. Enne kui keegi teda õigupoolest oodatagi julges. Sünnitusmajja sõbrannat vaatama minnes, sain palatisse sisse astudes aru, et midagi on jäädavalt muutunud. Ta lihtsalt säras. Ja oli samal ajal vana rahu ise. Nagu see oleks loomulik! Jah, ma tean, tegelikult ongi. Aga Come On, siin maailmas on Uus Inimene! See ei ole loomulik, ega tavaline, see on Ime. Punkt!
Aga Sõbranna, seesama kallis Sõbranna, kellega koos on tantsitud surnuks tantsupartnereid, veedetud meeletuid-hommikuni kestvaid peomaratone ja ära hävitatud liitrite viisi alkoholi, oli ikka seesama Sõbranna, lihtsalt muutunud veelgi imelisemaks :) Ma ei ole piisavalt osav kirjeldamaks seda ülisooja tunnet, mis täidab mu sisemuse iga kord kui ma näen Sind koos pojaraasuga. Aga see on seal. Iga kord.

Ning kaks päeva pärast seda esimest uudist, tuli järgmine tänu millele ma seda südasuvist nädalat kunagi ei unusta. Sest siis muutus midagi mu mõttemaailmas päriselt. Ja pikalt veninud kuud hiljem kohtusin ma Maailma Tähtsaima Tüdrukuga. Seisin seal, pisarad voolamas ja oskasin ainult sosistada midagi stiilis, et ta on uskumatult ilus. Ma ei suutnud uskuda, et ta on päriselt olemas. Jah, ma teadsin et ta tuleb. Aga nähes teda päriselt; julgemata teda puudutada; teades et olen tema pärast valmis tegema mida iganes; soovides talle kinnitada, et ma olen alati tema jaoks olemas, tundus kõik täiesti ebareaalne. Vahel tundub siiani. Kuigi pean möönma, et olen juba veidike harjunud.
Aga selle kalli tüdrukutirtsu Ema. Kes oli juba enne Kõige Parem Inimene. Ei oska kirjeldada seda sära, mis teda sellest külmast talvepäevast saati ümbritsenud on. Ka siis kui on raske. Ka siis kui on mure. Aga eriti siis kui on need imelised-imelised hetked täis toredaid pisiasju. Ei saa mõõta seda, KUI palju ma teda imetlen. Kui palju ma imetlen ta oskust kõike nii õigesti teha. Jah, mina pole mingi pädev kommenteerija..aga ma ju näen, et see on Õige. Isegi kui ta ise seda vahel ei usu. Ja ta ausust, seda imetlen ma ka. Tema on näidanud mulle emaduse vaprust. Seda vaprust, millega kõik emad ilmselt igapäevaselt kokku puutuvad. Ja see ainult suurendab emaduse imelisust ning minu sügavat imetlust kõigi emade suhtes.

Ja kolmas kallis naine. Need emotsioonid on veel liiga värsked ning vajavad settimist. Aga klomp mu kurgus ja pisarad silmanurkades olid seda armast pisitüdrukut nähes põhjustatud samast tundest- sellest ei ma ei suuda seda imet uskuda. Siis kui suudan, panen kirja ;)

Ja läbi nende eelpoolkirjutatud emotsioonide, ei suuda ma ära imetleda oma enda Kõige Paremat Ema. Homme helistan talle ja ütlen!

Sügav kummardus teile kõigile. Ja ärge pange mulle mu verbaalset emotsioonipurset pahaks- teie jaoks on see reaalsus, igapäevane elu, aga minu jaoks on see lihtsalt üks suur ime :)

Pai!