uus algus

Neli nädalat tagasi jätsin hüvasti oma Esimese Päris Oma Koduga. 

Koduga, mis meie ühise ajaloo jooksul nägi malbeid lembehetki, rajusid pidusid, hüsteeriasse naermist ja võllanalju, liigutuspisaraid ja romantikat, kurbust ja viha, ebamaist rahulolu ja õnnestumisi ja kõiki teisi sadu emotsioone, mida suudad välja mõelda. 

See pisike mustamäe korter oli nii minu nägu, kui veel annab olla. Lihtsate vahenditega, boheemlaslike otsustega seatud ja sätitud. Mitte ideaalselt korras hoitud, kuid siiski palavalt armastatud. 

Selles kodus oli rohkem, kui lihtsalt neli seina ja mööbel. 

Seal sees oli minu venna kirjeldamatult suuuur töö ja vaev, mis läks ühe täiesti räämas pimeda korteri muutmiseks minu mõnusaks valgusküllaseks pesaks. 

Seal sees oli minu vanemate toetus mulle, oma esimeses töökohas alustavale tudengile, kes ilmselt muidu oleks veel aastaid ühikas elanud. 

Seal sees oli mu kalli õe abil sinna läbi aegade toodud süsteem- alustades köögilauast ja lõpetades nende sadade eluks hädavajalike asjadega, mille vajalikkusest mul endal õrna aimugi polnud (jah,  kui te arvate et ma ise selle peale oleks tulnud, et inimesel köögilauda vaja on, siis eksite küll sügavalt).

Seal sees oli minu esimene suur rahaline preemia, mille saamine mulle täieliku üllatuse ja suurus täieliku šokina tuli ning mille eest mu kodu sai uued aknad.

Seal sees olid need lugematud mälestused kallitest inimestest, kellega koos on naerdud ja nutetud, armastatud ja vihatud, diivaneid puruks istutud ja vaibalt veiniplekke välja pestud, südaöösel salsat tantsitud ja vastlakukleid küpsetatud, filme vaadatud ja muusikat kuulatud, lugematuid veinpudeleid tühjaks joodud ja maailm kapitaalselt paika pandud. Sellest korterist on läbi käinud  nii fenomenaalselt palju täiesti FANTASTILISI inimesi, et kui neid kõiki meenutama hakkasin, pidin üllatusest pikali kukkuma.

Selle korteri seinad on näinud filosoofilisi vestlusi, tuliseid vaidlusi, improviseeritud räppimist ja viisipidamatut laulmist, telekommiteemalisi arutelusi ja ühise õppimise juurde kuuluvaid vaidlusi, valjuhäälseid rõõmuhõiskeid ja sosinas armastusavaldusi.

Ning eelkõige oli see pisike korter kogu selle seitsme aasta jooksul minu kindlus ja pelgupaik. Ühesõnaga - Kodu :)

Seega ei imestanud ma põrmugi, et kodu müük sujus ideaalilähedaselt. Kui lisada sinna kallite abi ja kaasaelamine pakkimisel ning viimasel hommikul põrandal nositud muffinid kalli sõbranna seltsis, siis oli tegemist ühe erakordselt sooja ja sujuva lõpuga.

Väike nukrus tuli sisse kui tühjakskolitud korteris viimast korda maha istusin, kuid tunne oli õige. Tunne et pean edasi liikuma ning olen selleks lõpuks valmis. Aeg oli käes.

Andsin võtmed üle ühele noorele tudengineiule ning  olen täiesti veendunud, et mu kalli kodu eest hoolitsetakse hästi. Kõik oli õige :)

Põhjus miks ma sellest just PRAEGU kirjutan on see, et täna algas uus peatükk.

Istun esimest korda oma Uues Kodus, vanal diivanil ja kirjutan seda juttu. Mu toad on täis kaste ja köök on kombineeritud käepärastest vahenditest ja ma olen kolimisest üliväsinud. Aga mu pea on täis ideid ja mu südamel on soe ning nägu naerul. Ma olen hetkel täiesti häbematult õnnelik :)