luulenurk

Eile õhtul kui ma surmväsinuna vannis vedelesin, tuldi ja deklameeriti mulle:
"Ükskõik kuis' vedeleda sul ka meeldiks vees..pea meeles, kõrvaltoas sind ootab mees!"



Pildil on üks räpane pall Helsingi kevadõhtus.

ajupaus

Kirjutanud pole ma sellepärast, et kogu vaba aeg on kulunud probleemide väljamõtlemisele ja hüsteeritsemisele. Või noh, ma ikka natuke valetan kaa :)

Tegelikult on igasugu asju juhtunud. Vähem häid ja ERITI häid. Ja eriti-eriti-eriti häid. Ja terve eelmine nädalavahetus oli lihtsalt suurepärane, hõlmates endas aiatöid ja grilli ja natuke närvilisust ja ilusaid sõnu ja kodu ja pingelist autosõitu ja lihtsalt ülimõnusat pühapäevaõhtut kalamarja-röstsaiade ja valge veiniga. Üleeelmisest nädalavahetusest ma ei räägigi parem ;)

Ja kõige selle juures ei tundugi lähenev sess niiii õudne. Ei olegi nii ületamatult masendav fakt, et saarele sõitmise asemel pean üksinda linnas passima ning järgmisel hommikul trenni minema. EI hirmuta mõte eelseisvast raskest töönädalast.
Sest teate mis...suvi tuleb..ja kõike, mis praegu ajapuudusel tegemata jääb, jõuab veel. Elu on lill!

köhhköhh

Kolmveerand viis hommikul võidu sõuda nii et silme eest must. Kah hea plaan!

Vahel ma mõtlen, et kas tõesti mahub mu ellu korraga nii vähe asju ja kas valusad valikud on vajalikud.
Vahel ma mõtlen, et ma ei oska sõpru hoida.
Ja siis ma olen üksi või klammerdun nende külge, kes mind veel maha pole kandnud.
Siis ma mõtlen, et kas mulle ikka on vaja inimesi, kellele mind vaja pole?

Enamasti jõuan järeldusele, et tegelikult peaks vähem mõtlema ja rohkem tegutsema. Kevad on!


Ja tegelikult on täiesti võimalik olla samal ajal õnnelik ja kurb!

öÖö

Leidsin muusikat, mida paigalistudes kuulata ei saa. Kui kellegagi tantsida ei ole, siis on ainuke variant mööda tänavaid kihutada. Küll ilma autota, aga siiski kihutada, sest totter naeratus näol muusikarütmis pooljoostes-tantsides liikumist jalutamiseks vaevalt nimetada saab.

Teatritest väljuvad pidulikes riietes inimesed, ülikondades noored poisid, soliidses eas daamid, noored neiud. Inimesed paarides, nooruslikud sõpruskonnad, sekka mõni üksik. Kõigi silmad säravad, endalgi säravad kui Estoniasse(või üldse teatrisse) satun. Nende seltskondade läheduses ei tundu mu poolsegane naeratus sugugi veider.

Valgusfoori juures rohelist tuld oodates on just see õige hetk sambasamme meelde tuletada, vaatamata vanaldase taksojuhi imestunud pilkudele. Ah, kui ta vaid teaks, et mu kõrvaklappides mängib muusika peaaegu tema enda noorusaegadest :)

Mereäärsel puiesteel quicksteppides käib korraks peas mõte, et möödujate poolt oleks täiesti mõistetav samm mulle politsei kutsuda. Kui Mustamäe öistel tänavatel on üksikud vastutulijad minuga ilmselt juba harjunud, siis siin vaevalt.

Kilomeetreid mööda kõnniteeranti tasakaalu hoides kõndides, tuleb meelde eelmise aasta aprill, kus sai tasakaaluhoidmist raudteerööbastel harjutada :)

Vanalinna kitsad tänavad sisestavad oma öises vaikuses minusse turistlikku aukartust, ütleme siis nii et Nõmme metsades tunnen ennast kodusemalt, kui nende vanade majade ja kulunud kirikutornide vahel. Veidi õõvastavalt mõjuvad need kangialused, kust iga kell kes-teab-kes välja võib astuda (ei astu siiski). Uhke maja sammaste vahel magavat kodutut ma ei sega. Noormehi, keda olen sunnitud tahtmatult päris pikalt jälitama, ilmselt veidi häirin :) Aga ilus on siiski ning turistid vaatavad tantsivat poolsegast tüdrukut üsna heatahtlikult.

Viimased energiaraasud kuluvad Harju mäest alla kodu poole joostes. Hea on :)

tants on elu

Harjutamisest oli ilmselgelt kasu. Homme saan esimest korda sel hooajal lavale :) Rõõm on seda suure, et tegemist on ikkagi kodulavaga ning saalis (loodetavasti) mitu kallist inimest.

Veel tahaks tervitada Mirrut, kes teab ise mikspärast ta nii nummi ja hea on :)

hommikuti levib hääl kiiremini

Reedel sattusin räpasesse ja pimedasse tehasehoonesse, kuhu oli kogunenud hulgaliselt alaealisi. Alla 16ndat eluaastat sinna sisse ei lastud, aga vähemalt peo alguses tundus et värsked kuueteistaastased (nimetasin nad omaette wannabe-emodeks) kasutasid aktiivselt võimalust juua-suitsetada-laaberdada. Kuri täiskasvanu minus mängis mõttega teha väike vihjekõne politseisse, kuid õnneks pole mu enda noorusajast niii palju aega möödas, et mitte mäletada mis tunne oli kui peaaegu mitte miski polnud lubatud. Kohati oligi tunne nagu oleksin ajas 6-7 aastat (kas tõesti niiii palju?) läinud ;) Samas- alaealisena oli mul küll enese jaoks reegel, et avalikult alkoholi ei tarbi ning suitsu ma nagunii ei tee, muudest asjadest rääkimata. Nojah, nende elu. Minu asi on see ainult niipalju, et mulle kohe kuidagi ei taha meeldida suitsuhais ja krõllis silmade ning tasakaaluhäiretega inimesed, kes mulle otsa koperdavad (olgu nad siis ala- või täisealised).

Ürituse muusikalise poole kohta ei oska sõna võtta, kuna mingks eksperdiks ennast ei pea ning kogu see asi vajab veidi järelemõtlemist. Mina ühtegi nendest esinejatest enne kuulnud polnud, aga minu piiratud teadmised muusika osas ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Mõni asi mulle isegi meeldis.

Igatahes uued kogemused on ju alati positiivsed, iseasi kas ja kui tihti selliseid asju korrata tahaks. Huumorit siiski oli ning paljuski tänu sellele võib õhtut kordaläinuks lugeda. Kui üksi uinumine välja arvata. // jõudsin järeldusele, et sõpradega peolkäimise ning vallalisena väljaskäimise puhul on suureks miinuseks võimalus, et ei ole kedagi kes sind pärast pidu kaissu võtaks. pheh. vastik //

Laupäev oli aga hoopis teisest puust ning tuletas mulle meelde, millised on MINU inimesed ;). Kui reedel tundsin ennast kohati nagu kaelkirjak parasvöötme metsas (aga ainult kohati), siis laupäeval oli kõik vastupidi. Seltskond kus võid olla absoluutselt sina ise, tunda ennast vabalt ja hästi. Seltskond kus tantsumuusikat kuuldes paigal ei seista, lastelaule lauldakse kõva häälega kaasa ning isegi üksteist armutult maha nottides arvestatakse teineteisega- ntx lastakse kõige unisematel esimesena igavesse unne suikuda. Nii ei olegi kuigi imekspandav, et kell kuus hommikul avastad ennast ikka veel kõht kõveras naermas, kuigi peaksid ammu magama. Nojah, uni on nõrkadele.


Ja pühapäev, oli unine...esmaspäev on kaa..

Kas teate seda tunnet, mis tekib esimeste kevadilmade saabudes? Kui kõnnid kuival asfaldil ja päike paistab sulle otse silma ja kuskilt kandub sinuni kulupõletamislõhn. Ja tunne on, et kohe-kohe ilmub kuskilt nurga tagant välja keegi salapärane ja ilus võõras, suudleb sind ning läheb edasi. Või siis ei lähe ka ;)

Koos esimeste päikesekiirtega tulevad meelde esmakohtingud, kus nagu ei oskagi kuidagi olla; esimesed-arglikud suudlused; piinlikud vaikushetked, kui ei oska/julge õigupoolest midagi öelda; jnejne. Tekib selline kevadine igatsus romantika ja seikluste järele ja niii kerge tundub olevat kõik kuu peale saata ja minna otsima kõiki neid ilusaid asju, millest räägivad raamatud ja filmid.

Aaga õnneks läheb see igatsus suhteliselt kiiresti üle ning jääb vaid rõõm kõigest ilusast ja suveootus :)

Päeva Kompliment

"Sinuga pornot vaadata on sama hea kui seaga koos peekonit süüa"

haahaa

Sead lendavad, tänane sideseadmete mudeldamise loeng, Mirru sünnipäev, täna läheb joomaks, õde nägi eile elusat saksa seebikastaari, arvuti kõrval lebab seitse "Uut testamenti", Kats teeb süüa.
Milline neist aprillinali on?















Vihje: siga ei ole õige vastus