...

26nda varaööl piparkooke küpsetades jäin tummalt vaatama stseeni ETVst ülekantud rockooperist RUJA. Stseeni, kus Pang ja Vares üksteist seebivahuga loobivad ja eriti seda kohta kus mees köögis naisele lastevorstist tüki lõikab ning selle närimise ajaks ka laulu üle võtab.
Mina lihtsalt seisin tainarull (või misiganes asi see ka polnud) käes keset elutuba ja vaatasin. Ja mõtlesin, et see nüüd vist ongi see.

Kui võid üksteist mööda tuba taga ajada või ilma polkasammudeta polkat tantsida. Või võtta poseeritult tantsupoose ning kolme sammu pärast naerukrampides kummuli põrandale vajuda. Diivanil üles alla hüpata, üksteise riideid varastada ja üksteist patjadega loopida. Kõdistada. Teise juustuvõileiva ära süüa. Sõnadega mängides ülemeelikuks muutuda ja teha nalju mis teistega/teistele pole lubatud. Vannitoas üksteist veega pritsida. Pöördtoolil üksteist keerutada ja karta, et asi lõppeb katastroofiga. Tänaval teiste imestunud/irooniliste pilkude all ringi kepsutada..või tantsida. Luuletada (!!) igasuguseid nilbeid, igapäevaseid, armsaid, suvalisi luuletusi. Või lihtsalt värsivormis rääkida. Laulda. Nii õigete kui omaloominguliste sõnadega. Nägusid teha. ...

Jah. Ma vist tean, mis see on :)

jõul

Sel aastal olen kuidagi eriti tihti kuulnud väljaütlemisi stiilis "Ah, kellele neid jõule vaja on. Olen jõuludest juba tüdinud jne". Iroonilisel kombel aga tekkis minul sel aastal jõulutunne juba õige varakult. Mõtlesin et panen siis vahelduseks kirja selle, miks mulle jõulud meeldivad. Mitmel eelneval aastal olen ju isegi nende jõulupessimistide hulka kuulunud, las siis jääb ka vastupidine märk maha.

Mulle meeldivad jõulud, sest:
* mul on maailma parim perekond ning kogu perega koosolemiseks on jõulud üks parimaid põhjusi.
* kui ilm on pime ja kole, siis teevad jõulutuled tuju palju paremaks. okei, lumi oleks veel etem, aga ilm on ilmajaamade, mitte minu, teha
* jõulupeod on hea põhjus võtta kapist välja kleidid ning kui nad endiselt sama hästi istuvad, siis on see meeldiv kinnitus et sa ei olegi nii kole kui sügismasendunult arvasid :D
* jõulujook on hõõgvein ja jõulusöök on mandariinid. mõlemaid asju võiks ju aasta läbi tarbida, aga see poleks ju see. seda parem siis et jõulude ajal põhjust on ;)
* päkapikud käivad
* kingituste ostmine on hea põhjus kallite inimeste peale mõtlemiseks natuke teistsugusel moel kui igapäevaselt
* kingituste ostmine on hea võimalus (selle tegevuse jaoks planeeritud) raha kulutamiseks- teistele teed rõõmu ja šoppamise teraapiline toime tuleb pealekauba :)
* ...

Laupäevaselt kirjastuste jõululaadalt ostsin endale jälle hunniku raamatuid, oleks rohkem ostnud aga õnneks ei olnud mul rohkem sularaha. Ja veel suurem õnn oli, et ma ei pannud tähele et mõnes kohas ka kaardiga maksta sai :P

Pühapäeval suutsin ilma hääleta ja tõsise haigusevimmaga ärgata ning esmaspäeval tegelesin uisutamise ja lõbutsemise asemel köhimise ja nuuskamisega, teades et hiljemalt teisipäevaks pean terve olema.

Teisipäevane kontrolltöö on tänaseks tehtud, nagu ka jõulupid.u mis sisaldas endas head toitu ja seltskonda ning muusikat (Mihkel Mattiisen mängis klaveril soovilugusid. Sofia Rubina rõõmustas kõiki jazzihuvilisi. Tanel Padar ja päike andsid vapustavalt intiimse kontserdi, mis oli absoluutselt väga meeldiv üllatus, tantsuversioonid rokilugudest oli minu jaoks midagi uut).

Kolmapäevased kooliasjad on ka praeguseks purgis. Kui homme-ülehomme kõik samamoodi plaanide kohaselt läheb, võib selle nädala küll kordaläinuks lugeda.





Ja hea on et päkapikud käivad :)

Ja see, et minu maailmas leidub veel inimesi, kes aitavad kui oled nii hädas et ei oska isegi väljendada ega pärast aitäh öelda.

Ja maailma parim on istuda öösel peoriietega süles ja kuulata kuidas Sulle kõrva lauldakse "lovin' you is easy cos' you're beautiful" ja kuulata ja tunda et täpselt nii ongi.

sinu käest pean ma tõde kuulma

[jutt siis inimestest, kes teisi abistavad]

Mina says: tore et veel selliseid inimesi leidub :)
Sõps says: aga varsti nad kõik saavad südari







olgem ikka positiivsed! jõulud tulemas ja puha :D

Eriti ei mõista mis huvi peaks mõnel mehel olema ennast keset tänavat rahuldada. Õnneks ei olnud mingi pealetükkiv, lihtsalt omaette. Ja mina arvasin, et need on kõigest linnalegendid (think)

PS: Jõulukingitustega on sel aastal ikka päris hästi läinud :)

Kiirus on peal. Homme magan 3 tundi ja siis teen asju. Kumbki plaanis olevatest tegevustest pole meeldiv, üht lihtsalt kardan rohkem kui teist. Trenni ka kahjuks ei saa.

Nädalavahetus aga näitas et minu pärast ollakse valmis isegi kirikusse või Raekoja platsile kuuske vaatama tulema. Kultuuritehases raharaiskamisest rääkimata. See on armas. Seda näitas ka, et poeskäimine suudab edukalt südame läikima ajada. See ei ole eriti armas.

Kaks nädalat veel, siis saab puhata.

ühest äärmusest teise..

Olin täna hommikul Teeviidal TTÜ boksis ja endiselt (juba ma-ei-tea-mitmendat aastat järjest) ei suuda ma ära imestada nende noorte (aga ka mitte nii noorte!) üle, kes seal ainult nännijahil käivad. Mäletan, et endal jäi kooliajal küsimisjulgusest puudu ja sellepärast korjasin, üritades tähelepandamatuks jääda, võimalikult palju kirjalikke materjale, et neid kodus uurida. Aga noored, kes tulevad ja küsivad "õu, pastakat on vää?", kas neid tõesti ei huvita või mismõttes nagu?!

Samas hoidsid motivatsiooni üleval need mõned äärmiselt meeldivad ja asjalikud noored, kes küsisid ja uurisid. Muidu vist oleks need pastakakastid ja voldikud ja nänni lihtsalt letile tõstnud ja ise minema kõndinud. Nojah, seda poleks mul lastud teha muidugi.
**
Tagasi Mustamäele sõites olid trollis mingid vene keelt kõnelevad jõnglased (selle sõna kõige põlglikumas tähenduses) kes olid endale eesmärgiks võtnud oma mobiiltelefoni abil tervet trolli muusikaliselt lõbustada. No ei tulnud välja noh. Ja kui ma siis neid palusin veidi vaiksemaks võtta lasti mulle telefonist vastuseks mingit lugu, mis koosnes peaasjalikult sõnadest "pohhui-pohhui-kill-kill" vms. Mõtlesin siis, et vot oma lapsi küll sellisesse täiesti ilma viisakuse ja austuseta maailma ei tahaks.

Samas tuli turul õunu ostes minuga rääkima keegi härra, kes uuris mis kooli teklit ma kannan ja kuuldes et õpin TTÜs ja IT-teaduskonnas lausus niii sooje sõnu, et isegi minusugune hetkel identiteedikriisis vaevlev pessimist sai silmad särama :)


Maailm ei väsi üllatamast :) Kooliga on suhteliselt hullumaja, aga vähemast armastust on palju. Rokime edasi. Ajee!

ah, oli üks laupäev

Pühapäeva varasel pärastlõunal ümiseti mu kõrval voodis "Oh-sa-poiss,seda sa ei tea..."* ja mina mõtlesin et olen hulluks läinud.

Iseenesest on ju tegemist suhteliselt loogilise jätkuga eelnevale paarile nädalale, kus mitmekordselt ületatud rahvatantsuannus rahvaviiside näol järk-järgult unenägudesse tungis, lõpuks igal vabal hetkel kõrvus kumisedes.

Suurejooneline finaal** (võiks isegi öelda, et kaks) leidis aset laupäeval, sisaldades endas kordades rohkem rabelemist ja jooksmist kui oleks arvanud. Alates reedesest pakkimisest kuni laupäeva õhtul esitatud viimase tantsuni olin pidevalt mures et kas ikka kõik asjad on kaasas ja olemas. Põhimõtteliselt olid, kui välja arvata avastus teise kontserdi teiseks tantsuks (erilise kiiruga)riietudes, et ilusasti lauale valmis pandud sukad olid jalutama läinud.

Põhimõtteliselt nägi laupäev välja selline:

Äratus-kohalejõudmine-proov-riietumine-kerge paanika-kontsert vol1 (sisaldas: tants-riietumine-teiste riietamine (x2)-tants-riietumine-tants-pingelangus)-riietumine-pakkimine-sõit-supp-kontsert vol2 (sisu vt kontsert vol1)-riietumine-pakkimine-sõit (sisaldas: vanakas+piim+sotšnik+laul+sünnipäevalapsed)-kodu-pubi (sisaldas peaasjalikult lärmi ja õlut ja nalja sai ka)-kodu (sisaldas sooja voodit ja kahte purjakil aga teineteise vastu äärmiselt armast inimest)

Kahest kontserdist läks teine kahtlemata paremini, kuna lavanärv ja sellest tulenevad apsakad said enamjaolt esimesel ära tehtud. Kuna mõlemas saalis oli suhteliselt vähe rahvast, siis publiku hulk lisapinget ei tekitanud. Sillamäel oli muidugi tore teada, et saalis on kaks inimest, kes just mind vaatavad.

Kontsert ise on vägev. Kandev stoori on piisavalt intrigeeriv ja huvitav ning koos tantsudega on tegemist ühtse tervikuga. Endal on veidi kahjugi, et seda kordagi algusest lõpuni ei ole näinud. Soovitan soojalt kõigile lugejatele ning lisainfot ning täpsemaid kommentaare luban lahkesti enda käest küsida :)

Kõige väsitavam hetk oli bussisõidul ühest kontserdikohast teise, magamiseks oli aega vähevõitu ning motivatsioon sama asja teist korda teha langes võrdeliselt näljatunde kasvuga. Kuigi pärast sööki läks asi veidi paremaks, ei tahaks siiski ilma tungiva vajaduseta seda kogemust korrata.

Samas bussisõit Haljalast koju oli hoopis teisest mastist. Kui poleks olnud sünnipäevalast, kes juba esimeste meetrite jooksul piimapaki avas, oleksin ilmselt kogu tee maganud. Õnneks polnud see võimalik kuna isehakanud "raadiokanal" bussi tagaotsas esitas kõikvõimalikke soovilugusid Ämblikmehest jõulu- ning isamaaliste lauludeni välja. Juba kodulinna tänavatel tiirutades kõlas uljalt "Ja koju mee ei läe-ei läe-ei läee.." ning tugevam osa seltskonnast järgis selle laulu sõnu pubis varahommikuni (võib-olla ka kauem, kuid meie kaks vanainimest lihtsalt ei jaksanud rohkem :P)



*- reilendri viisil, aga asjaoludele vastavalt mugandatud sõnadega. Kusjuures eriti huvitav on et seda konkreetset lugu eelmisel päeval toimunud kontsert endas ei hõlmanud. Kas ma peaks järeldama, et olen oma kallima rahvatantsupisikuga nakatanud?!

**- Kes veel ei tea, siis 29.11 toimusid Kuljuse esimesed kaks eriti ägedat juubelikontserti Sillamäel ja Haljalas. Kontserte tuleb veel, nii et jälgige reklaami ;)

SÜNNIPÄEV!!!!!

..oli tegelikult 27. novembril :) Blogil noh. 2 aastat! 341 postitust! Ümardatult teeb see peaaegu pool postitust päevas :D

Vaatasin siis veidi ajalugu..

Esimene postitus sai kaks aastat tagasi tehtud peamiselt selleks, et enda juures blogimistraditsioon taastada. Iseenesest suhteliselt mitte midagi ütlev postitus, mis ei mind ega seda ajaveebi ei iseloomusta. Lihtsalt tuli tuju kirjutada ning kirjutasin eimidagi :)

Edasi läks oma emotsioonide kirjalikuks väljnedamiseks nautides anonüümsust ning hiljem seda, kuidas panna ajalugu kirja ilma konkreetseid isikuid-kohti-asju välja toomata, puhtalt emotsioonide kaudu. Ise suudan praegu vanu postitusi üle lugedes enamuse faktidest umbes 95%-lise täpsusega taastada. Mõned puhtalt emotsioonidel põhinevad asjad jäävad veidi segaseks, aga üldiselt andsid need esimesed postitused päris ausa ülevaate mu katkisest tundemaailmast.

Siis oli vahepeal periood, kus kommenteerisin, tsiteerisin ja avaldasin arvamust. Ilmselt oli suhteliselt palju aega.

Praeguseks on blogi jäänud kohaks, kuhu täheldan oma isiklikku ajalugu. Püüdes endiselt jääda võimalikult umbisikuliseks, kuid siiski nii et lähedasemad saavad aru. Pean tunnistama, et paljud asjad jäävad kirja panemata- peamiselt ajapuuduse tõttu, aga ka sellepärast et teadvustades endale et leidub inimesi, kes loevad, jääb julgusest/tahtmisest/või millestki puudu. Aga võib-olla on mu kirjutamislaiskus seotud ka sellega, et omades enda kõrval inimest, kellega oma elu ja emotsioone jagada, puudub otsene vajadus.

Samas on mul täitsa hea meel, et see isiklik logi siin nii kaua vastu on pidanud. Selle perioodi sisse on jäänud suuri muudatusi nii ametialaselt kui ka isiklikus elus, samuti mõned mäletamistväärivad reisid ning muud olulised hetked. Muidugi mitte kõik, aga suur osa kindlasti.
Kasu on olnud mingite isiklikult oluliste kuupäevade meenutamisel näiteks, aga omaette väärtuseks on need talletatud emotsioonid, mis lugedes praegugi naeratama panevad või pisarad kurku toovad.



Et siis palju õnne sünnipäevaks, blogi ning selle lugejad! Jätkame :)